Taas algas festival „Disainiöö”

Eile algas järjekorras seitsmes Eesti disainerite liidu korraldatud disainifestival „Disainiöö”. Tänavu keskendutakse valdkondadele, kus disaini roll elukeskkonna paremaks muutmisel on toonud käegakatsutavaid tulemusi.

„Disainiöö” on disaini- ja arhitektuurirahva ja disainihuviliste seas oodatud mitmekülgse programmiga sündmus. Festivali raames tutvustatakse nii kohalike kui rahvusvaheliste disainerite loomingut, toimuvad seminarid, konkursid. Kontaktiööl keskendutakse disainerite ja ettevõtete koostööle, üritustel räägivad mööbli- ja moetööstuse praktikud oma kogemustest. Esinejate seas on eesti juurtega üle maailma tuntud moedisainer Oskar Metsavaht Brasiiliast, Per Mollerup, Tapio Anttila, Adam von Haffner Paulsen, Fabien Cappello, Pekka Timonen ja mitmed teised tunnustatud disainerid.

Festivali tippsündmus on Eesti disainiauhindade galaüritus Lennusadamas. See on sel aastal nn katusettevõtmine nii Bruno auhinnale kui teistele disainiauhindadele. Tunnustust jagatakse tootedisaini, graafilise disaini ja teenusedisaini valdkonnas. Välja antakse taas auhind Säsi ühele noorele disainerile. Preemiate nominentide töödega saab tutvuda netis ja näitustel. Üritust ilmestab Oskar Metsavahi moe-show.

„Eesti ettevõtjaid silmas pidades annab Bruno auhind hea ülevaate Eesti disainerite konkurentsivõimest, rahvusvahelise žürii otsused finalistide valikul aitavad positsioneerida Eesti disaini, märgata neid tugevusi ja nõrkusi, mida Eesti inimene ei pruugi näha. Võimalus iga kahe aasta tagant tutvuda Eesti disaini paremikuga, kuulata kasutajate kommentaare, luua kontakte autoritega peaks looma soodsa koostööpinnase ja sillutama tee ettevõtmistele, kus keskkonna kujundamisel ja lisaväärtuse loomisel mängib disain tähtsat rolli,” selgitab disainerite liidu esimees Ilona Gurjanova.

Kalamaja töötoa raames Eestis viibinud Poola arhitekt, arhitektuuribüroo VROA Architekci üks asutajatest, õppejõud, doktorant ja ajakirja A10 Poola korrespondent Łukasz Wojciechowski (sünd 1978) külastas ka meie mereäärset kummituslikku linnahalli ning kohtus selle arhitekti Raine Karbiga. Wojciechowski on kirglik nõukogude ajastu arhitektuuri fanaatik ning Sirp palus tal kommenteerida meie omaaegset esindusarhitektuuri.

Łukasz Wojciechowski: Raine Karp ütleb, et arhitektuuriteooria on vaid fantaasiaküllane väljamõeldis. Ta väidab, et tema teosed on tema oma mõistuse looming, millel ei ole olnud konkreetseid eeskujusid või kindlat inspiratsiooniallikat. Ta ei pea oma kõige märkimisväärsemaid hooneid eksperimentaalseteks, vaid nimetab neid lihtsalt praktilisteks.

Mida arhitekt ka ise ei ütle, tema projekteeritud Tallinna linnahall meenutab vaatlejale looduslikke maastikuvorme, iidseid asteegi templeid, mastabasid ja uuemaid jaapani geomeetrilisi plaane. Mahajäetud halli külastaja kohtub vaimselt ja füüsiliselt arhitektuuri lätetega.

Roninud mööda monumentaalseid treppe üles, jõuab ta tuulisele platvormile, millelt avaneb sõnatuks tegev vaade Läänemerele. Linnahalli hämarasse tühjusesse sisenemine tundub nagu laskumine salajasse maa-alusesse linna. Kuigi hall on vaid 30 aastat vana, kuulub see ajastusse, mis näib olevat ammu möödas. Valgus suudab vaevu murda läbi määrdunud akende, mis avanesid kunagi terrassidele. Vahesein saali perimeetril on tõstetud üles – fuajees seisja ees avaneb 5000 istmega mõjuv kraater. Lavakardina keskel on jaapanipärane punane ring – nagu teine päike, mis justkui püüaks sellesse liiga noorde hauda veidi valgust tuua.

Kalaranna töötuba 6. – 8. IX

Septembri alguses kogunes Eesti Disaini Majja Kalasadama juures seltskond kodu- ja välismaiseid arhitekte, maastikuarhitekte ja kunstnikke. Kokku tõi nad Goethe instituudi algatatud projekt „Making Heimat”, mille raames korraldati Kalaranna ja linnaplaneerimise teemal töötuba (läbiviijad Kadri Klementi ja Siiri Vallner).

Linnahalli ja Patarei vahel asuv rannariba ning selle juurde kuuluv tühermaa võsa, mere ja kultuurikilomeetriga kerkib ikka ja jälle nii laiemas kui kitsamas ringis päevakorda, kas või Sirbiski (vt Toomas Paaver „Kalaranna planeering tupikteel” ja Margit Mutso intervjuu „Tallinna rannaala visioonid VII. Kalarand” Meeli Truuga, 3. XI 2011). Just asjaolu, et Kalarannast on kujunenud väga mitmetahuliste arutelude ja sündmuste koondumispunkt, oli põhjus, miks see peaaegu aasta tagasi töötoa teemana sai välja pakutud. Korraldajate eesmärk oli käsitleda Kalaranda näidisjuhtumina palju laiemas linnaplaneerimise küsimuses: kuidas teha võimalikuks sujuvad ja kontekstitundlikud muutused linnaruumis?