Käimas on Johan ja Maria Laidoneri mälestusmärgi ideekonkurss

Viimsi vallavalitsus koostöös Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi, Poola Vabariigi Suursaatkonna, Eesti Kujurite Ühenduse ja Eesti Arhitektide Liiduga kuulutas välja konkursi abielupaar Johan ja Maria Laidoneri mälestusmärgi loomiseks.

Monument peaks kõnetama nii autodega sõitvaid inimesi kui ka kergliiklustee kasutajaid. Tööde puhul hinnatakse kõrget kunstilist ja ideelist esitust. Oodatakse terviklikku lahendust, mis hõlmab ka monumenti ümbritseva ala (juurepääsuteed, sillutis, valgustus jne).

„Kindral Laidoneri tuntakse enamasti kui Vabadussõja võiduka lõpuni juhtinud kindralit, kuid Viimsi mõisaparki rajatava monumendi idee on rõhutada pigem inimlikke väärtusi – siin oli alates Vabadussõjast kuni vangistamise ja Venemaale viimiseni perekond Laidoneri kodukoht,” sõnas Viimsi vallavanem arhitekt Haldo Oravas. Ta lisas: „Seepärast on võistlustingimustes seatud eesmärk kujutada nii Laidoneri kui tema poolatarist abikaasat Maria Kruszewskat. Neil oli keeruline ja raske elutee, kuid nende omavaheline side oli alati väga tugev – just ühtehoidmist ja terviklikkust peab väljendama ka rajatav mälestusmärk.”

14. ja 15. juulil peeti Eesti Arhitektide Liidu (EAL) ja Eesti Sisearhitektide liidu (ESL) ühised suvepäevad. Kaunis Haapsalu linn, põnevad esinejad ja suvepäevade lustlik olemus meelitas kohale umbes sada viiskümmend inimest. Arhitektide suvepäevi on korraldatud juba kümmekond aastat ning sellest on kujunenud üritus, kuhu tullakse perega, kus kohtuvad eri põlvkonna arhitektid, aga kus räägitakse ka väga tõsistel teemadel. Tänavune üritus kandis pealkirja „Riigi arhitektuur”, seminari osa juhtis arhitekt Yoko Alender ning esinesid Tartu ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni emeriitprofessor Marju Lauristin, Riigi Kinnisvara ASi (RKAS) juhatuse esimees Elari Udam, Ralf Lõoke arhitektuuribüroost Salto ja tuntud arhitektuuribüroo NL Architects asutajaliige Walter van Dijk Hollandist.

Arhitektid on aastaid rääkinud riigiarhitekti vajadusest ning selgitanud selle ameti olemust, tellinud ka vandeadvokaat Jüri Raidla büroost vastava dokumendi, kus selgitatakse riigiarhitekti rolli (vt Jüri Raidla, Riigiarhitektiga ruumi reostuse vastu, Sirp 6.V 2011). Ja ikka kostab siit-sealt hurjutamist: riigiarhitekt – see on ju Albert Speer –, mees, kes käsib, poob ja laseb, arhitektuuririndel muidugi … Võib-olla peaks unustama selle nimetuse – riigiarhitekt – ehkki sellist ametinimetust kannavad mitmes Euroopa riigis arhitektuuri ja planeeringute valdkonnas nõustavad inimesed. Võib-olla peaksime hakkama rääkima riigi arhitektuurinõunikust, et jääks kõlama tema nõustav, suunav, mitte keelav-käskiv-karistav positsioon?

25. juunil kaitsesid oma magistritöid Viini rakenduskunsti ülikooli arhitektuurikooli (Universität für Angewandte Kunst Wien) „Viini eksiilid” Sille Pihlak ja Johan Tali.

Sille Pihlak õppis Viinis viis aastat (koos ühe vahetussemestriga Los Angeleses Sci-Arcis), enne seda oli ta lõpetanud Eesti kunstiakadeemias sisearhitektuuri eriala. Johan Tali jõudis Viini pärast kolm aastat kestnud arhitektuuriõpinguid Eesti kunstiakadeemias, Viinis õppis ta veel kolm aastat. Mõlemad tegutsesid enamiku õppeajast Wolf D. Prixi (Coop Himmelb(l)au) stuudios, mis nende viimasel õppeaastal sai endale uue juhi Hani Rashidi (Asymptote Architecture).

Rakenduskunsti ülikooli arhitektuuriõpe on organiseeritud vertikaalsete stuudiotena, kus tudengid teevad kõik viis aastat samas ruumis sama projekti. Enamasti tehakse projekte rühmatööna. Rühma juhib vanem ja kogenum tudeng (neljas-viies kursus), kes jagab oma teadmisi ka noorematega. Selline arhitektuuriõppe ülesehitus loob tudengite vahel tugeva sünergia, õpitakse omavahel infot jagama, kogetakse meeskonnas töötamist ja meeskonnatöö juhtimist. Diplomitöö on siiski individuaalne projekt, mis valmib ühe semestri jooksul. Stuudiotes on väga tugev diplomandide abistamise traditsioon, projekti lõppfaasis aitavad teised tudengid valmis teha keerukad maketid ja töömahukad joonised. Üsna tavaline on, et viimastel nädalatel töötab projekti viimistlemise kallal ligi kümme inimest.

Juuni keskel andis Eesti Arhitektuurikeskus välja Tallinna uut arhitektuuri tutvustava ingliskeelse kaardi. Mis oli kaardi loomise ajend ja kellele see üllitis on eeskätt suunatud?

Ingrid Ruudi, „A Guide to Contemporary Architecture in Tallinn” autor: „Tallinna nüüdisaegse arhitektuuri giid” on väike ingliskeelne teejuht omapäi reisivale turistile, keda huvitab uus linnakeskkond. Arhitektuurikeskus alustas selle koostamisega juba ligi kaks aastat tagasi, kuid mitmel põhjusel valmis see lõpuks sel kevadel. Eelkõige on kaardi puhul peetud silmas kasutajasõbralikkust nii ülesehituse, sisu kui mõõtmete osas. Ingliskeelset erialakirjandust Eesti XX sajandi ja nüüdisaegse arhitektuuri kohta leiab ju üldiselt küll ja arhitektuurimuuseumi raamatuformaadis XX sajandi teejuhist anti kaks aastat tagasi välja ka laiendatud kordustrükk, kuid arvukate vanalinnale ja tavapärastele turismiklišeedele keskendatud taskumõõtmetes teejuhtide kõrval polnud siiani ühtki kompaktset, ülevaatlikku ja kergesti kasutatavat giidi intelligentsele, keskmiselt kultuurihuvilisele külalisele, kes oma võib-olla piiratud ajaressursist hoolimata tahab teada, mis on just viimasel paarikümnel aastal siinses linnakeskkonnas märkimisväärset sündinud. Seda sorti turiste tuleb aga üha juurde, mistõttu ongi see kaart suunatud üsna konkreetsele sihtgrupile. Tallinna kesklinnas ja selle lähiümbruses on välja pakutud seitse marsruuti, igaühes kümme objekti. Välja arvatud Pirita suund, on arvestatud marsruutide puhul jalgsi liikumisega ja välja on arvutatud ka teekonna täpne pikkus. Liikumisteede valik tähendas balansseerimist oluliste uue arhitektuuri objektide ja Tallinnale kõige iseloomulikumate keskkondade vahel, kuigi graafiline disain ja trükitehnilised põhjused andsid muidugi ette üpris jäiga 7 x 10 maatriksi, mis mõnikord mõjutas ka objektivalikut. Kuid käsitleda tänapäevaste hoonete kõrval ka üksikuid varasemaid, mis teekonnal paratamatult silma jäävad ja küsimusi tekitavad, oli siiski teadlik otsus, kuna üks eesmärk oli kindlasti püüda – niipalju kui sedavõrd piiratud tekstihulga juures on võimalik – anda ka mingi aimdus piirkonna olemusest ja selle kujunemist mõjutanud teguritest. Samamoodi ei ole hoonete kirjeldustes rõhk mitte pelgal ehitusinfol ja stilistikal, vaid aspektidel, mis aitaksid veidigi mõista arhitektuursete otsuste ja valikute tausta. Praktilises teejuhis on iga objekti kohta mõistagi fotod, iga teekonna kaart, teel leiduvate muuseumide, galeriide, mänguväljakute, saunade, turgude ja muu vajaliku kontaktandmed ning ka tühja ruumi märkmete tarvis.