„Mine Lätti arhitektiks!” – kompliment või solvang?

ArhitektuurIndrek Allmann

„Mine Lätti arhitektiks!” nii tavatses üks mu lugupeetud õppejõud röögatada, kui ta ei tahtnud mõne tudengi looduga kuidagi nõus olla. Aasta võis olla umbes 1993. Iseenesest mõistetavalt ei rääkinud veel keegi arhitektuuri ekspordist või väljapoole suunatusest. Õppejõu hüüatusel võis olla oma alus: huvitaval kombel peeti ja peetakse tänini Baltikumis Eesti Kunstiakadeemias antavat arhitektuuriõpet kuidagi paremaks kui seda, mida saab Lätis või Leedus. Miks, ei oska öelda. Samas on elu näidanud, et kooli kõlav nimi ei tee kellestki automaatselt head spetsialisti.

Kui sel kevadel pakuti võimalust minna Läti arhitektuuriaasta tippsündmuse – „Aasta arhitektuuripreemia 2012” žürii liikmeks, oli esimene mõte negatiivne. Majanduslangus on mõjutanud ka Lätit ja kahtlus, kas seal üldse on midagi vaadata, oli kerge tekkima. Samas olin mõned aastad tagasi Läti parima puitarhitektuuri konkursi žürii liige ja toonased elamused olid vägagi positiivsed: üllatas see, kuivõrd erineb meie naaberrahva arusaam puidust ja selle materjali käsitlusviis meil levinust. Kui Eestis peetakse puitu n-ö odavate ehitiste materjaliks, siis seal oli asi kohati suisa vastupidine – puitu kasutasid eelkõige jõukamad inimesed. Selle viimistlus oli võimalikult naturaalne ja/või väga kõrgetasemeline. Nii ärgitas kogemus mind seekordset pakkumist vastu võtma ja heitma veel laiem pilk Läti arhitektuurile.

25D-arhitektuur: aegruum pluss kohanemine

ArhitektuurVeronika Valk

Austraalia arhitektuuribüroo Multiplicity ühendab kahe talendi – sisearhitekt Sioux Clarki ja arhitekt Tim O’Sullivani loomingut. Koos on nad võitnud hulgaliselt auhindu, nende seas 2005. aastal IDEA ja RAIA preemia avalike hoonete ja elamute ümber- ning juurdeehituse kategoorias, samuti võitsid nad 2000. aastal Victoria muuseumi „Tulevikumaja” võistlusel peapreemia koostöös AlsoCAN arhitektidega. Nende loomingu märksõnad on olemasolevate hoonete uuskasutus, kasutajakesksus ning erinevate oskuste kaasamine.

Vestlesin Multiplicity büroo arhitektide Sioux Carki ja Tim O’Sullivaniga juuni algul pärast kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarja raames toimunud loengut ühes õdusas ja päikselises vanalinna siseõues.

Arhitektuurimaailm

ArhitektuurMargit Mutso

Eesti Arhitektide Liit sõlmis koostööleppe Poola Arhitektide Ühendusega

19. – 21. juunil toimus Eesti Arhitektide Liidu (EAL) esinduse ametlik visiit Varssavisse, kus külastati Poola arhitektide ühendust SARP ning sõlmiti kahe organisatsiooni vahel koostöölepe viieks aastaks. Leppe peamine eesmärk on vahetada arhitektuurialast teavet ning tutvustada vastastikku oma maa arhitektide loomingut ning arhitektuurisündmusi. Samuti on plaan edendada kahe riigi noorte arhitektide ja üliõpilaste vahetust.

SARP tegutseb 1877. aastast ja koondab tänaseks enda alla ligi 5800 Poola arhitekti, ühenduse president on arhitekt Jerzy Grochulski. Esimese ettepanekuna pakkus SARP EALile võimalust tuua Poola mõni Eesti arhitektuurinäitus.

Visiidi raames tutvusid eestlased ka kahe Poola suurema ja edukama arhitektuuribürooga: JEMS iga, kus töötab 50 arhitekti, ja Arcusega, kus töötab 30 arhitekti. Arhitektide liidu külaskäik Poola on üks osa liidu kavast külastada kõikide Läänemeremaade arhitektide liite. Tänaseks on jõutud külastada arhitektide organisatsioone Peterburis, Moskvas, Helsingis, Riias ja Varssavis. Kavas on külaskäigud Vilniusesse, Stockholmi, Kopenhaagenisse ja Oslosse. Kaugem eesmärk on käivitada nende maade vahel arhitektide liitude koostöövõrgustik.

26 uut maailmapärandi paika

ArhitektuurMart Kalm

24. juunist 7. juulini Peterburis toimunud UNES CO maailmapärandi komitee 36. istungil võeti maailmapärandi nimekirja vastu 26 uut paika. Taotlusi oli muidugi rohkem ja vaidlused tulised.

Esimene suur madin oli ümber Petlemma Jeesuse sünni kiriku, mille oli hädaolukorra kategoorias esitanud Palestiina, kes võtab UNES COsse pääsemise õnnest viimast. Muistis ise pole sugugi hädaolukorras, vaid piirkonna vanadele ehitistele tüüpilises seisundis, mistõttu võinuks selle esitada ka tavalisel moel. Katus on parandamata mitte juutide kiusu pärast, nagu esitas seda palestiinlaste lobi (kuigi ega need juudid ka kiusamata jäta), vaid sellepärast, et kirikut haldavad katoliku, kreeka ja armeenia kogudused ei jõua omavahel kokkuleppele. Kirik oli esitatud nii tüpoloogilise kriteeriumi kui suurte ideede ja uskumustega seotud kriteeriumi alusel, millest viimane on muidugi ilmne, esimene aga mitte päris. Oluline on, et juba mõnisada aastat pärast Jeesus Kristuse tegutsemist hakati uskuma, et tema sünnisõim asus just sel kohal ja koht on seotud võimsa traditsiooniga. Usutava sõime kohale ehitati kirik, nii nagu toona ikka. Küllap olid kõik 21 komiteesse kuuluvat liikmesriiki nõus, et paik on maailmapärandisse kuulumist väärt, kuid hädaolukorras sissekandmise eest saadi kokku vaid minimaalselt vajalikud hääled. Samas oli see hea lahendus, sest väljajäämise korral olnuks kristlikule maailmale päris keeruline seletada, miks Jeesuse sünnikoht maailmapärandisse ei kõlba.