Vastuseks Olavi Pestile seoses Kahni ja Kuressaare linnusega

Eelmises Sirbis (15. VI, nr 24) kirjutab Olavi Pesti ajakirja kunst.ee (2012, nr 1) Kahni erinumbrist. Ajakirjas oli Olavi Pestile kui Saaremaa ajaloo tundjale antud au, mis talle õigusega kuulub. Siinne kirjutis on aga vastus tema Sirbi artikli iroonilis-üleolevale alalõigule, kirjutatud ilmselt positivistliku ajaloolase positsioonilt. Väga kena, et tekib dialoog, mis loodetavasti asja selgitab.

Viimase aasta jooksul on ajalooteemad murdnud meediasse peamiselt seoses vaidlustega „ajaloolise tõe” ümber. Kui ühed ajaloolased kaitsevad „ajaloolise tõe” huvides õigust esitleda maailmale massimõrvade ideoloogi Alfred Rosenbergi seost Eestiga, siis teised jälle ironiseerivad „ajaloolise tõe” huvides XX sajandi ühe kõige mõjukama arhitekti Louis Kahni (1901–1974) seose üle Eestiga.

Ent küsigem Olavi Pestilt kui Saaremaa muuseumi teadusdirektorilt (nii teda Sirbis tutvustatakse), kas teadus peaks tähendama seniste arusaamade tsementeerimist või järjepidevat püüdu oma erialaseid arusaamu avardada ning nende kohta küsimusi esitada. Kas hüpotees kuulub teaduse juurde või mitte? Ja veel – mida teha, kui suur hulk verbaalseid ja visuaalseid allikaid läheb vastuollu juriidiliste (arhiivi)allikatega või nende puudumisega? Kumba uskuda?

Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite loengusarjas pidas maikuu viimasel päeval loengu USA idarannikult pärit arhitekt ja kunstnik professor Jenny E. Sabin, kes keskendub oma uurimustes konteksti, materjali ja vormi kokkupuutele arhitektuuri, tehnoloogia ja teadusega. Dünaamilisi ja keerulisi infokogumeid visualiseerides ja materialiseerides läheb tal ühtaegu vaja käsitööoskusi ja digitaalse tootmise tehnoloogiaid.

Lisaks arhitektuurile on Sabin õppinud keraamikat, aga ka molekulaarbioloogiat. Teda võib nimetada esimeseks mitte-teadlasest Pennsylvania ülikooli meditsiini ja inseneriteaduste instituudi liikmeks. Koos Peter Lloyd Jonesiga asutas ta LabStudio, mida ta nüüd aitab juhatada. Sabin on ka PennDesigni juurde kuuluva uurimisgrupi ehk mittelineaarsete süsteemide organisatsiooni (Nonlinear Systems Organization) asutajaliikmeid. 2011. aastast on ta Cornelli ülikooli õppejõud, kus tema valdkond on arhitektuur ja tärkavad tehnoloogiad. (Vt ka jennysabin.com ja labstudio.org.)

Jenny E. Sabini loeng näitlikustas, kuidas arhitekti ja teadlase koostöö võib sageli viia üllatava lahenduseni. Tema enda loomingus põimuvad bioloogia, tekstiilikunst, keraamika, arhitektuur ja ehitustehnoloogiad moel, mis pakub uusi võimalusi mittelineaarsete tootmisviiside, isetekkeliste struktuuride ja uudsete materjalide kasutuselevõtuks. Arusaadavalt tekitas tema loeng kuulajate seas mitmeid küsimusi arhitektide muutuva rolli, generatiivse kunsti ja disaini ning ehitustehnoloogia tuleviku osas. Selle kõige kohta pärisime koos arhitekt Martin Melioranskiga järgmisel päeval Jenny Sabinilt endalt.

Sirbi peatoimetaja juhtkiri 8. juuni lehes räägib rahvaloenduse taustal põletavast probleemist, mis iseloomustab Eesti tänast riigikorraldust: elukeskkonna kujundamise ehk planeerimispoliitika visiooni aegumisest, täpsemalt selle lahknemisest reaalsest arengust. Senine nägemus, kahjuks ka tulevikku vaatav üleriigiline planeering „Eesti 2030+” baseerub rohkem maaelu toetamise loosungitel kui reaalsel visioonil tegeliku enamuse elukeskkonna ehk linnade arendamiseks. Eriti tabav on juhtkirja lõpp, kus autor tõdeb, et seni kuni iga riikliku poliitika tuumaks ei saa linnade ja linnaelu edendamine, ei tule meie õuele ka loodetud edu ja rikkust.

Kultuuriministeerium vastutab Eestis arhitektuuripoliitika koostamise ja elluviimise eest. Senise arhitektuuripoliitika kiitis valituse heaks 2002. aastal. 2010. aastal valmis arhitektuuripoliitika loogilise jätkuna arhitektuurivaldkonna arengukava lähteülesanne. Osa kooskõlastajaist pidas aga arhitektuuri liiga kitsaks valdkonnaks, et koostada eraldi riiklik arengukava. Kui mõista arhitektuuri kõige kitsamas tähenduses, ühe hoone kavandamisena, võiks ehk sellega nõustuda, kuid sedagi pelgalt esmapilgul, sest ükski maja pole ilma kontekstita, tervik moodustubki väikestest ühikutest. Sisuliselt on küsimus mõistete defineerimises, lahtirääkimises, kinnistamises ning valdkonna tegeliku mõjusfääri mõistmises. Väidan, et rääkides arhitektuurist selle sõna tänapäevases, kõige laiemas tähenduses, räägimegi tegelikult elukeskkonna kujundamisest. Siin aga ei piisa kultuuriministeeriumist – vaja on elukeskkonna riiklikku arengukava, mille koostamisel osaleksid kõik asjasse puutuvad ministeeriumid ja valdkonna tuumikorganisatsioonid ning millest lähtutaks edaspidi iga asjaomase poliitika puhul (planeerimis-, arhitektuuri-, kinnisvara-, keskkonna-, regionaalpoliitika jne). Sellise visiooni loomise eelduseks on, et suudetakse kokku leppida, kes on asjaosalised ning milline on nende vastutus, ja sellele järgneb ka konkreetne ressurssidega seotud tegevuskava.

Eesti Disainerite Liit, Eesti Disainikeskus, Art Directors Club Estonia ja Teenusmajanduse Koda annavad 21. septembril välja Eesti 2012. aasta disainiauhinnad. Mis on selle ürituse mõte, keda oodatakse konkureerima?

Jane Oblikas, Eesti Disainikeskuse juhataja: 2012. aasta disainiauhindade väljaandmise ürituse idee sündis vajadusest tõmmata üldsuse tähelepanu heale Eesti disainile. Disainiauhindu on välja antud varemgi, aga seda on tehtud killustatult. Disaini hääl ei ole kostnud kuigipalju kaugemale disainerite lähiringist, eesmärk on see kuuldavaks teha. Selleks tõime ühtse kontseptsiooni alla kokku Eesti Disainerite Liidu tootedisainiauhinna Bruno, noore disaineri tunnustuse Säsi, Art Directors Club Estonia (ühendus, mis koondab tunnustatud loovjuhte) veebi ja graafilise disaini auhinnad.

Eestis loodud disain peab vastu pidama karmis konkurentsis maailmaturul, seetõttu on meile eriti oluline hinnata esitatud töid rahvusvahelises kontekstis. Töid hindab neli rahvusvahelist žüriid, kuhu kuuluvad teiste seas disainiprofessor Per Mollerup Taanist, auhinnatud tootedisainer Tapio Anttila Soomest ja 40aastase kogemusega brändikonsultant Leon Berger Kanadast.

Oleme asjaosalistega kokku leppinud, et disainiauhinnad antakse üle aasta kahele sihtgrupile. Üritusega tunnustame tehtud töö eest disainereid, kuid sugugi vähem tähtis ei ole tunnustada tarka tellijat ehk ettevõtet. Parimaid disaini rakendavaid ettevõtteid tunnustame EASi ja Eesti Disainerite Liidu koostöös järgmisel aastal, kui anname 2013. aasta ettevõtluse auhinna ürituse raames välja disainirakendaja auhinna.