Pärnu rand on Pärnu linna uhkus ja identiteedi kandja olnud juba kauem kui sada aastat. Kuigi tervisevetel käimise alguseks loetakse aastat 1838, siis kuurordielu puhkes Pärnus õitsele XIX sajandi lõpul, kui linn võttis selle arendamise oma ülesandeks. Kuurordile lisandus sihipärane suvevõõrastele orienteeritud kinnisvaraarendus rannapiirkonnas. Tegemist oli pikaajalise ja tulevikku suunatud projektiga, 
sest tervis on olnud igale inimesele igal ajal kallis asi ja Pärnul on selle hoidmiseks paljugi pakkuda. Nüüd võib Pärnu ennast rahulikult nimetada Eesti kuurordiks, linnaruum oma haljastuse ja hoonestusega viitab sellele. Pärnu rand parkide, rannahoone, rannahotelli, mudaravila ja teiste hoonetega moodustab meeldiva ruumi, linlik keskkond seguneb tugevate looduselementidega. Üleminek traditsioonilisest linnaruumist n-ö rannaruumi  on selgelt hoomatav. Kogu rannapiirkond on suurepärane linlik kuurort, kus rand, pargid, linnaruum ja raviasutused on ühtne tervik. Tähelepanuväärne on see, et eelmise sajandi algupoolega võrreldes ei ole kuurorditsooni ulatus palju muutunud, ehkki inimkoormus on sel alal tohutult suurenenud. Kui kolmekümnendate lõpuks ületas Pärnut külastanud inimeste arv 12 000, kusjuures kolmandik oli välismaalasi, siis praegu on neid Pärnumaa  puhul 1,4 miljonit, ligi pool neist välismaalased (peamiselt soomlased). Lähtuvalt sellest kannatab rand kohati ka ülekoormuse all ja valdavalt XIX sajandi esimesest poolest pärit taristu toel on keerukas tagada kõrgetasemelist rannateenindust. Probleem tervikuna ei ole aga kindlasti seotud ainult ajalooga, see on oluliselt komplekssem. 

Tagasivaade arhitektuuribiennaali näitusele „11 flirti” Kadrioru väliskunsti muuseumis 9.–25. IX, kuraator Villem Tomiste.       

Flirdil on kaks komponenti: lõbu ja võim. See on väike šikk positsioonisõda, kus mängu ilu on omaette väärtus. Kuid samavõrd on see ka manipulatsioon eesmärgiga end kehtestada, vastane üle mängida. Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorinäitusel Kadrioru lossis meenus kohe klassikaline flirdiõpik, korduvalt filmiks saanud XVIII sajandi epistolaarromaan „Ohtlikud suhted” ja seda mitte ainult barokliku lavakujunduse tõttu. Arhitektuur flirtis ruumi, kunsti, ajaloo, imagoloogiate ja vaatajatega peadpööritava pillerkaarina, kus seesama kaasahaarav mängu ilu võis jätta varju flirdile kutsuja agenda. See väärib aga tähelepanu, sest seda sorti kommunikatsiooniviis on uus tase kohalikus konnatiigis ja peegeldab suunamuutusi  ka laiemas arhitektuuridiskursuses. Kui läbi aegade on arhitektuur lajatanud selgete, kohati arrogantsete seisukohtadega, taotledes enda aktsepteerimist eri distsipliine ühendava, tõeväärtust valdava katusvaldkonnana, siis nüüd on eesmärkide saavutamiseks peen flirt ja kained kaalutlused.       

Tartu Oskar Lutsu nimelise Linnaraamatukogu ja Tartu Kunstimuuseumi rahvusvahelise arhitektuurivõistluse žüriisse kuulusid Tartu abilinnapea Raimond Tamm (žürii esimees), Tartu abilinnapea Tiia Teppan, Tartu linnaarhitekt Tiit Sild, linnaraamatukogu direktor Asko Tamme, Tartu kunstimuuseumi direktor Reet Mark, kultuuriministeeriumi  esindaja Kristjan Karis, muinsuskaitse esindaja Ilona Merzin ja arhitektid Gianni Botsford (Suurbritannia), Hanno Grossschmidt, Indrek Allmann, Villem Tomiste ning Margit Mutso.