Sisearhitektide liidu aastapreemiate jaotamine on iga-aastane ja pika traditsiooniga sündmus, mis nagu auhinnatseremooniad üldiselt on suunatud valdkonnale tavalisest suurema meedia- ja publikutähelepanu võitmisele. Kõlama jäävad rohkem või vähem tuttavad nimed – eriala „tegijad” –, kataloog ja näitus annavad esindusliku ja professionaalselt fotografeeritud pildi sisearhitektuuri aastatoodangu paremikust. Sisearhitektuur on lai ja kohati häguste piiridega valdkond, ulatudes ühiskondlikest interjööridest, igati respektaablitest koolidest-kontoritest-restoranidest kuni vintage-kohvikute ja koduste nurgatagusteni, vaiba- ja kardinamustri valikuni, kus võrdse edukusega tegutsevad nii profid kui iseõppijaist kujundajaanded. Kui juba suur osa arhitektide liidu jõupingutustest on suunatud kahtlase kvalifikatsiooniga tegijatest küllastunud arhitektuurivaldkonna professionaalsele „puhastustööle”, siis ilmselt on sisearhitektidel oma eriala demokraatlikku „rahvakunsti” suubuvate piiride tõttu veelgi raskem kindlat joont hoida. Lisaks kohtab kattuvust ka professionaalse välja sees, eelkõige sümbioosis arhitektide ning disainerite tegevusega (nt sisustuselementide, mööbli või näituste kujundus). Ilmselt „joonehoidmise” vajadusest tingituna on sisearhitektide liidu preemia olnud alati rangelt tsunftisisene ja oma kindla alaliigitusega: büroo, ühiskondliku objekti, näitusekujunduse, ajaloolise hoone ja eramu interjööri preemia (žürii võib kõiki mitte välja anda, eramuid pole näiteks auhinnatud ligi kümme aastat), lisaks on veel vormipreemia.

Seda vaatamata kohatistele katsetele tunnustada ka n-ö isetegemist: mäletan kahest varasemast žüriis osalemise korrast konflikti näiteks baariomaniku, kunstihinge Margus Sulengo edukalt kujundatud Võitleva Sõna premeerimise teemal (jäi andmata) või siis aastaid hiljem žürii pakutud isekujunduse preemia mööblimeister Margus Männile Tartu klubi Undergroundi eest ettevaatlikku asendamist mittemidagiütleva eripreemiaga. See pole kaugeltki etteheide. Iga preemia määramise piirid on auhinna väljaandja õigus ning kutseliit esindab oma liikmete huve. Kõrvalseisjana võin vaid arutleda selle üle, et tänase interdistsiplinaarsuse ja piirideta oleku teine pool on reaktsioonilisus, et sisekujunduse populaarsus massides toob erialasesse käibesse ka kindlasti uut ja tõstab kogu ruumilise keskkonna kvaliteeti (isegi kui maitse üle tuleb kakelda) ning teeb selgemaks ka piiri ruumi dekoratiivse kujundamise ja ruumi kui arhitektuurilt tervikliku keskkonna loomise vahel – viimane eeldab uue arhitektuuri puhul tihedat koostööd hoone arhitektidega. Seda koostööd eksponeerivad suurepäraselt mitu möödunud aastal sündinud ühiskondlikult mõjukat uut arhitektuuriteost (Lennusadam, Narva kolledž, Balti filmi- ja meediakool), oli ka olemasolevasse majja kui konteinerisse istutatud uusi ruumilisi maailmu (Tartu ülikooli ajaloo muuseumi varakamber, Tallinna kaubamaja lastemaailm jt).