Unistuste ja reaalsuse vahel
Jaanipäeva eel said Kärstnas kokku paarkümmend murdeentusiasti ning mõned keele- ja kultuuriametnikud, et võrrelda aktiivsete murdesõprade soove ning nende teostamise võimalusi. Järgnevas kohtumisest ajendatud mõtteid.
Unelmad hõlmasid haridust, meediat, kultuuri, asjaajamist, ettevõtlust ja mainekujundust. Õnneks on paljugi soovitust õigusaktide ja arengukavade toel võimalusena juba olemas, mis tähendab sedagi, et nii info edasiandmist kui ka selle vastuvõttu tuleb parandada.
Murdekõnelejad ja riik saaksid koos tõesti mõndagi ära teha: riigiprogrammid võiksid kõbusamad ja Uma Leht päevaleht olla, murdekirjandust, k.a õppematerjale tuleks rohkem välja anda ja osta ning keelepesi juurde teha. Sooviti sedagi, mis Eesti riigi- ja hariduskorralduse põhimõtetega vastuolus (murdekeelt murdealal kooli õppekeeleks). Ja seda, mille puhul on kohane tsiteerida Mihkel Mutti: „Elulaadi, kultuurielu, keele ja kombestiku hoidmine on teatavast piirist alates olulisel määral kodanike enda asi. Nad kas tahavad või ei taha”. Riik ei saa ettevõtja eest panna moosipurgile murdekeelset silti, sundida lapsevanemaid murdekursustele või keelata murdekasutuse häbenemist.
Edu eelduseks on mõistete selgus ja täpsus: „õppemurdest” ei taha enamik haridusinimestest (ja ilmselt ka koolide hoolekogudest) kuuldagi, murdekeele õpetamist, nt murdekeelset tööõpetust pooldavad paljud.Vanavanemate kodukeele aussetõstmine muutunud keeleruumis
Riigikeele formaalne kehtestamine ohustab riigis kasutusel piirkonnakeeli, kuid ei taga riigikeele kestmist, kui keele prestiižikeskus on keelekogukonnast väljaspool.
Millised tingimused ja tegurid tagaksid elu võru keelega samas olukorras keeltele? Jutt on keelest või keeltest, mida kunagi kasutati kindlas paikkonnas iga päev, arutlemata selle keele staatuse, klassifikatsiooni, prestiiži või muu selletaolise üle, kuid mis praegu jäävad riigikeele ja meedias kasutusel keelte varju.
Võru keele ajaloost
Lõunaeesti keelt peetakse üheks vanemaks iseseisvaks läänemeresoome keeleks. Kuigi lõunaeesti keel oli ja on Tartu-, Mulgi- ja Võrumaal küll natuke isesugune, eristub see selgelt põhjaeesti keelest nii sõnavara, grammatika, foneetika kui morfoloogia poolest. Erinevalt eesti keelest on võru keeles (lõunaeesti keele järeltulijas) säilinud ühisläänemeresoome ajast pärit vokaalharmoonia. Võru keelt eristab eesti keelest veel larüngaalklusiili esinemine, ülipikkade keskkõrgete vokaalide kõrgenemine, oleviku ja mineviku erinevad eitussõnad, tagaeitus ja palju muud. Kuigi sageli arvatakse, et võru kirjakeel on aktivistide viimaste aastate väljamõeldis, siis paraku on kirjalik võru keel (lõunaeesti keel) sama vana kui kirjalik eesti keel (põhjaeesti keel). Kirjaoskuse edenemine ning trükikunst toetasid omal ajal nii põhja- kui lõunaeesti keele kasutamist kuni XIX sajandi lõpuni. Võrokestele ja tartlastele ilmus vaimulik kirjandus lõunaeestikeelsena ja ka koolides käis õppetöö lõunaeesti keeles.
