Louis Hjelmslev, Sissejuhatus keeleteooriasse. Tõlkinud Jaan Pärnamäe, koostanud Urmas Sutrop, toimetanud Anu Laanemets. Kujundanud Jüri Kaarma ja Eve Kask. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 223 lk.

On või vähemalt peaks olema üldtuntud tõde, et ükskõik mida võib defineerida ükskõik kuidas. Ja vastupidi – ükskõik millele võib anda ükskõik millise nime. Hjelmslevi raamat on eelkõige nende kahe väite masendav illustratsioon. Raamatus on 223 lehekülge, millest umbes pool on tühjad, ja raamatu tagant leiame indeksi, kus on umbes 130 definitsiooni, mis on ainult osa nendest, mis raamatus kirjas. Lihtne aritmeetika näitab, et ühel leheküljel on keskeltläbi kaks (üks koma midagi) definitsiooni. Teos sisaldab lehekülgede kaupa teksti, mille autori (salajane, kuid see-eest ainus) eesmärk näib olla üritada meid veenda oma võimetuses moodustada lauset, mis poleks definitsioon. Heakene küll, tegu on väidetavalt teadusliku tekstiga, kus definitsioonid pole mitte ainult tavalised, vaid peaaegu vältimatud, ja mingi süsteem neist ka justnagu moodustuks, nii et probleemi (esialgu) veel pole. Kuid ei maksa sündmuste arengust ette tõtata.

Kogu jama

Kogu (sõna otseses mõttes kujuteldamatu) jama saab alguse artikli kahes esimeses lauses välja toodud probleemist. Kuna ükskõik mida võib defineerida ükskõik kuidas, ja ükskõik mida nimetada ükskõik milleks, eristavad matemaatikud (ja mitte ainult nemad) normaalseid definitsioone/nimetusi ebanormaalsetest. Selle (nõustugem: mõistliku) kriteeriumi järgi hinnates pole ses raamatus mitte ühtki normaalset definitsiooni. Hjelmslev võtab ette kümnete kaupa teistes distsipliinides (eelkõige matemaatikas) täpselt defineeritud või aksiomaatilisi mõisteid nagu nt hulk, element, relatsioon (mille oleks võinud eesti keelde tõlkida sõnaga „seos”), funktsioon jne ning annab neile suvalised definitsioonid ja/või nimetab need suvaliselt ümber. Või kas see ikka ongi nii suvaline – asja uurides selgub, et peagu kõik Hjelmslevi mõisted on defineeritud ähmaselt, vastuoluliselt või tautoloogiliselt. S.t süsteem, mis neist (justnagu) moodustuma peaks, on samuti ähmane, vastuoluline või tautoloogiline. Parimal juhul triviaalne, halvimal (ja märksa sagedasemal juhul) aga ähmane või mittetöötav. Lisaks veel hunnik väiteid, mis on lihtsalt valed.