Mõni päev enne jaanipäeva kogunevad 19. juunil Mulgimaale Kärstnasse murdekeelega tegelejad kogu Eestist. Eesti keele piirkondlike erikujude, kohalikus keelepruugis võru, setu, mulgi jt keelte praegust seisu ja tulevikku analüüsivad nii vastavaid eesti keele vorme kasutavate piirkondade esindajad kui ka spetsialistid Eesti Keele Instituudist, Statistikaametist, Haridus- ja Teadusministeeriumist ja Kultuuriministeeriumist ning Võru Instituudist. Eesti keele arengukavas (meede 8) peetakse murdeid kultuuriväärtuseks, eesti kirjakeele üheks allikaks, mis süvendab inimeste kokkukuuluvust ja tõstab nende elupiirkonna keelelist atraktiivsust. Selleks, et murded saaksid oma rolli täita, on kavandatud seitse konkreetsemat ülesannet, mis puudutavad kogu Eestit: kohalikku asjaajamist ja teabelevi, üldist ja kõrgharidust, teadust, meediat ja kultuuri. Seminari mõte on otsida kompromissi aktiivsete murdeentusiastide unistuste ning riigi ja ühiskonna reaalsete võimaluste (ka vajaduste) vahel. Ühtlasi püütakse leida selgust, vahest lahendustki, mõningates terminoloogilistes erimeelsustes, mis murretest/keeltest rääkimist ja kirjutamist tänapäeva Eesti keelepoliitilises ruumis häirima kipub.

Keele mõõtmed keeletehnoloogias on laienenud seninägematutesse suundadesse. Püüdsin aimu saada keeletehnoloogia ja keeleandmestike tänastest haarmetest 11. rakenduslingvistika kevadkonverentsil „Keele mõõtmed” 26. aprillil Tallinnas ja terve nädala kestnud keeleressursside evalveerimise ühingu ELRA korralisel konverentsil maikuus İstanbulis.

Korpuslingvistika algusaegadest pärit lööklauset „Pole olemas liiga suurt korpust!” on võetud tõsiselt ning praegu kasutatakse keeletehnoloogias ära kõiksugu keeleandmed, mida veebis või mujal digitaalsel kujul leida. Suurelt hulgalt keelematerjalilt, teksti- ja kõnekorpustelt, oodatakse spontaansust ja loomulikkust, et arendada nende põhjal loomuliku keele äratundmist ja genereerimist võimaldavaid keelemudeleid. Sellise andmemahu läbitöötamine on võimalik vaid masinate abil, kuid oskuslikult andmeanalüüsi keerulisemaid meetodeid kasutades võivad uurimistulemused omakorda muuta meie ettekujutust sellest, milline eesti keel tegelikult on või kuidas kasutajad eesti keelt kasutada suvatsevad. Ilma spontaanse ja pidevalt kasvava kõnekorpuseta poleks näiteks sündinud ei keeleteo auhinda võitnud kõnetuvastuse rakendusi ega saaks me aimu, milles seisneb tegelikult venelaste kõneldava eesti keele aktsent. Inspireerivat ja mitmekesist andmestikku tegeliku keelekasutuse kohta pakuvad ka mahukad valdkonnaspetsialistide pideva igapäevase panusega täienevad tekstikorpused nagu digitaalse terviseloo diagnoosikirjeldused või kiiret ning täpset tegutsemist toetavad päästeameti kõnede stenogrammid. Mõlemad viimati nimetatud spetsiifilised keeleandmestikud on sisendiks tööd hõlbustavatele valdkondlikele infosüsteemidele, mille arendamine on praegu suurema keeletehnoloogilise turuga keelte puhul kuum teema. Inimeste (ja mitte ainult valitud seltskonna lingvistide või keeletehnoloogide!) korrastatud keelematerjal nagu leksikonid, teadmusbaasid, vikid, süntaksipuud või nime- ja koharegistrid jms andmestik pole suurepärane keelevaramu mitte ainult inimkasutajatele, ka infosüsteemid suudavad juba neist teadmisi ammutada. Selleks on eelkõige vaja ühtlustada ja panna koos toimima eri andmestruktuuride meta-andmestik. Eesti keeletehnoloogid astuvad meta-andmestiku korrastamise ja keeleandmestike ristkasutamise osas Euroopaga ühte sammu, osaledes ELi algatustes nagu CLARIN ja Metanet (Meta-Nordi projekti kaudu).

VASTAB Argo Mund, Eesti Keele Instituudi keelekorraldaja

Eesti Keele Instituudi kodulehel on näha „Keelenõu 631 3731”. Kui sellele klõpsata, avaneb palju rohkem võimalusi keeleabi saada kui vaid helistamise teel. Mida leiab keelenõu lehelt?

See, kes läheb keelenõuande lehele keeleabi.eki.ee, võiks pöörata pilgu kõigepealt vasakule veerule. Seal on hulk keeleraamatute võrguversioonide linke. Ehk peitub keeleküsimuse vastus nende linkide taga? Loendis on 2006. aasta õigekeelsussõnaraamat, mis on praegu eesti kirjakeele normi alus, eesti keele käsiraamatu 3. trükk, neljaosaline artiklikogumike sari „Keelenõuanne soovitab”, eesti keele seletav sõnaraamat. Viimane ei anna küll norme, vaid kirjeldab keele tähendusi niisugusena, nagu need on. Neile, kes soovivad teada saada, millised uued sõnad pannakse järgmisesse ÕSi (ilmub kava järgi 2013. a), on lisatud rubriik „ÕSi uued sõnad”. Võimalik on tutvuda ka Emakeele Seltsi keeletoimkonna viimaste aastate tegevuse ja otsustega. Samuti leiab huviline kohanimeandmebaasi ja eurokeelehoolde lehe lingi.

Keelenõulehe keskel on lühikirjutised aktuaalsetel õigekeeleteemadel, avaldame neid oma lehel kord või kaks kuus ning nende sisu on kas värsked nõuanded (nt kuidas vältida moeväljendit päeva lõpuks) või igihaljad keeleteemad (nt sõna vabandama tähendus ja tarvitus). Avalehel on üksnes kolm viimast keelenõunuppu, varasemaid, mida on kokku üle saja, saab lugeda arhiivist.

Tähtsat infot leiab ka menüüst „Otsi meie veebist”. Korduvad keeleküsimused, millele saab anda lühivastuse, oleme koondanud keelenõuvakka. See on instituudisisese keelenõuandmebaasi avalik osa ning päringuid saab teha valdkondade ja ka üksiksõnade kaupa. Praegu on keelenõuvakas 7245 nõuannet.

Sõnaga mõeldud mõte. Pühendusteos Tiiu Ereltile 20. aprillil 2012. Koostanud ja toimetanud Maire Raadik ja Tiina Leemets. Kujundanud Eneken Moorlat. EKI toimetised, nr 14. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 304 lk.

20. aprillil tähistas keelekorraldaja Tiiu Erelt oma 70. sünnipäeva. EKI toimetiste sarjas ilmus sel puhul pühendusteos „Sõnaga mõeldud mõte”. Pealkiri on laenatud Kaarel Leetbergi mõttekäigust, nagu seda on vahendanud Tiiu Erelt „Eesti keelekorralduses”: „Korralikult räägib ainult see, kes annab iseenesele esiteks täpselt aru oma mõttest ja laseb siis „keelt ennast rääkida”, sest „kui mõte selge on, siis on ka sõna iseenesest käes, sest mõte on juba sõnaga mõeldud”.”

Pühendusteose juhatab sisse ülevaade Tiiu Erelti elu- ja töökäigust, seda täiendab bibliograafia, kus on 274 keeleraamatut ja -artiklit ning 51 toimetatud keeleraamatut. Artiklites on käsitletud üldjoones samu valdkondi, mis on olnud Tiiu Erelti huvisfääris: üldkeele-, oskuskeele- ja nimekorraldus. Välisautorid on maadelt, millega Eesti keelekorraldajail on läbi aastakümnete olnud tihedamad suhted: Soome, Leedu, Venemaa, uuema partnerina Rootsi.

Arupidamine keeleteadlase Tiiu Ereltiga

Aili Künstler: „„Decolonize this” on Randeri tulevase doktoritöö osa ja „tegeleb geograafilise identiteediloome ja -poliitikaga Eesti ja laiemas Ida-Euroopa kontekstis, kasutades dekolonialistlikke praktikaid ning postkolonialismiteooriaid”” (vt Riin Kõiv, Dekoloniseeri! – Sirp 18.05.2012). Tsiteeritud artikli autori väitel on tegu kunstinäitusega, mille eesmärk on näidata, et Nõukogude koloniaalpärandist vabanemine seisneb Eestis suuresti 19. sajandi vaimus läänelikus, kuigi nüüd juba globaalkapitalistlikus (taas)koloniseerimises. Ollakse sotsiaalselt n-ö tundlikud, seda, et kirjapandud teksti (näiteks eespool toodud tsitaat pressitekstist) on koloniseerinud inglise keel (ei olnud artikli autorigi tekst sest vaba), kas ei märgata või ei tahetagi märgata – inglise keele pärasus nii sõnavaras, lauseehituses kui kujundites, aga ka ortograafias näib olevat suure osa nn kultuuriinimeste eelistus. Välireklaami või isegi „Aktuaalse kaamera” kirjaliku teksti puhul tundub, et kõige muu kõrval on inglise keel ennekõike eesti keele algustäheortograafia lõplikult koloniseerinud. Mida arvate sellest, mida enda ümber kirjakujul päevast päeva näete? Kuidas oli lugu vene ajal, kui võrrelda?

Tiiu Erelt: Teie tunnete Sirbis töötades inglise keele mõju tõenäoliselt isegi teravamini kui muude väljaannete keeletoimetajad. Paraku usub ju osa eesti kultuuriteoreetikuid, et nii sõnavalikus, lauseehituses kui ka õigekirjas inglise keelde jäädes saavad nad näidata oma kuulumist maailmakultuuri. Aga võib-olla on põhjus mõnikord lihtsamgi: ei osata võõrkeeles kogetut emakeeles mõtestada, sest on saadud üht-teist teada, aga pole saadud aru. Vene ajal oli vene keele mõju eesti keelele muidugi olemas, aga ei olnud nii vastuvõtlikku pinnast, sest meie kultuuriinimestel polnud prestiižikas hakata näitama venestumist.

Kes ei oleks kuulnud väljendit tal on vesi ahjus. Igale põhiharidusega eestlasele ja ka keelt õppinud välismaalasele peaks see küll tuttav olema. Sellele aga, mis nähtus see keeleliselt on ja kuidas tekib, tavaliselt ei mõelda. Eks ta õige olegi, keele peale ei pea mõtlema, teda peab pruukima ja emakeele kõneleja üldiselt keeleviga ei tee. See tähendab, omaenda keele vastu ei eksi keegi. Ühiskeel on suurem kokkulepe ja see tipneb kirjakeele, normikeele, standardkeele kokkulepetega, mis eristab eesti keelt mõnest väheldasema staatusega keelest.

Tulgem tagasi küsimuse juurde, mis nähtus see on, kui öeldakse tal on vesi ahjus. Enamik ehk teab ka öelda, et „nii lihtsalt öeldakse” või „see on kinnisväljend, metafoor”. Niisiis, see on kinnistunud väljend, enamasti on tegu tähendusülekandega, otseselt ahju ja vett ju keegi silmas ei pea, vaid väljendatakse mahlakamalt seda, et kellelgi läheb täbarasti.

Suur oli minu üllatus ja lehelugemisest ei tulnud enam suurt midagi välja ühel kenal päeval, kui lugesin Postimehest, et ühel asutusel on aga hoopis tuli ahjus.¹ Ma ei tea, et peale otsese tähenduse selle väljendi taga midagi oleks. Mõtlesin, et vahest liideti kokku kaks eri väljendit: tuli takus (’on kiire’) ja vesi ahjus? Igal juhul tiris see kummaline väljend mu lugejana sisust kaugele ja pani mõtlema keelele ja sellele, kuhu see teel on. See viimanegi ju metafoor. Keel käib mööda teed, läheb kuhugi, muutudes samal ajal. Kui saaks seda jäädvustada, tuleks ilus teekonnafilm …