Otto Strandman manitseb tänaseid eelarvetegijaid

9. juulil avati Kadrina külje all Vandu külas mälestuskivi riigivanem Otto Strandmanile. Kivi asukoha määras enesestmõistetavalt ära mehe sünnikoht, avamise kuupäev oli seevastu ajastatud päevale, mil tööerakondlasest Otto Strandmanist oli 79 aastat tagasi saanud Eesti Vabariigi riigivanem. Tõsi, juba kord varem, 1919. aastal, oli ta olnud esimene mees riigis, seda esimese parlamentaarse, s.t Asutava Kogu poolt ametisse nimetatud peaministrina.

On veidi ebatavaline, kui ühe riigimehe eluloos kaalub mõni formaalselt madalam amet üles tema varasema või hilisema riigijuhi või peaministri aja. Ses suhtes meenub esmalt Saksamaa Liitvabariigi legendaarne majandusminister ja hilisem liidukantsler Ludwig Erhard. Eesti näitena võiks siin ennekõike tuua Otto Strandmani, kelle tegevuse kõrghetk jäi aastasse 1924 ja seda rahaministrina.

Kuigi Otto Strandmani tegevus majanduspoliitikuna on nii sisult kui ajalistelt raamidelt palju laiem kui pelgalt 1924. aastal juhtunu – Strandmani kui peaministri valitsus käivitas nimelt maareformi, Strandmani kui riigivanema aeg langes seevastu kokku maailmamajandust tabanud kriisiga –, oleks siinkohal siiski mõistlik piirduda üksnes 1924. aastaga. Olgu öeldud, et isegi Otto Strandmani erakonnakaaslane ja teine Virumaa mehest riigivanem Juhan Kukk ei söandanud näiteks oma 1935. aastal 30. novembril Vabas Maas ilmunud kolleegi 60. sünnipäeva tähistavas artiklis „Otto Strandman majanduspoliitikuna” võtta ette kogu Strandmani elu ja tööd selles vallas. Pealegi on ta seal olnud 1924. aastat sunnitud puudutama n-ö pika hambaga, sest Otto Strandmani hiilgeaeg majanduspoliitikuna oli artikli ilmumise aegu erakordselt ebamugav teema toonaste riigijuhtide jaoks. Oli ju Otto Strandman ikkagi see mees, kes viis aastateks avalikust poliitikast nii Konstantin Pätsi kui ka Johan Laidoneri.

 

Oli aasta 1924

Ajakirja Eesti Majandus avanumbri juhtkiri võttis nagu kord ja kohus eelmise kalendriaasta majanduse kokku sõnadega: „Suurte pettumuste aasta on meil seljataga. Aasta, mis algas kõige roosilisemate väljavaadetega ja lõppes peaaegu üldises pessimismis ja likvidatsiooni meeleolus. … Veel kaugele hilise suve sisse püsis meil meeleolu, et meri on põlvini ja kestis kiidulaul Eesti majanduselisele soliidsusele ja ettevõtlikkusele. Ka siis veel, kui esirinnas sammujad lahtist kuristikku oma ees nägid ja tagasi tõmbama hakkasid, tekkis mingisugune väike segadus tagumistes ridades ning kostsid julgustavad hüüded ja otsekohesed ähvardused, et esimesi sundida edasi minema. Alles hulga hiljem sai kogu seltskonnale selgeks, kuhu meie olime jõudnud”.

Kahjuks polnud toona neid, kes mõistsid olukorra äärmist tõsidust, sugugi palju. Kui kasutada ajaloolase Jaak Valge sõnu tema monograafiast „Lahtirakendamine. Eesti Vabariigi majanduse stabiliseerimine 1918–1924” (2003), oli „Eesti rahapoliitikat juhtima asunud isikutel üldjuhul vaid tsaariaegsete laenu-hoiuühistute praktika”. Veelgi vähem oli neid, kes olid valmis olukorra muutmiseks midagi ette võtma. Pealegi kammitsesid neistki enamikku, erinevalt Otto Strandmanist, isiklikud ja seejuures suuresti just inflatsioonilisele rahale rajatud majandushuvid.

Erinevalt end põllumeeste eestkostjaiks kuulutanud erakondadest ja nende tipp-poliitikuist, keda küll irooniliselt pangapõllumeesteks kutsuti, jätkus Otto Strandmanil eht-talupoeglikku kainet mõistust, et aru saada, kuhu nn lahtiste kraanide krediidipoliitika ning Vene olematu turu ja transiidi lummas elavad poliitikud olid Eestit tüürimas.

Eesti Vabariigi algusaastad olid olnud põhimõtteliselt rahaminister Georg Westeli aastad. See mees suutis istuda rahaministri toolil järjepanu üle kolme aasta, 25. jaanuarist 1921 kuni 26. märtsini 1924 ja elada seega nende aegade kohta tavatult üle kolm valitsust, kaks Pätsu ja Juhan Kuke oma.

Mõistmaks kõige paremini toonase rahapoliitika suundumusi, vääriks siinkohal meenutamist Juhan Kuke hinnang Georg Westelile ja tema eestkostjatele. Juba eespool mainitud Otto Strandmanile pühendatud artiklis kirjutab ta: „Rahaminister, kadunud Georg Westel, oli põhimõttelik inflatsionist ja nägi paberraha emiteerimises vahendit, mis eimillestki maju, vabrikuid ja ettevõtteid loob ja käima paneb. … Konstantin Pätsi ideeks oli aidata meie kodanlise kihi tekkimist, ära kasutades selleks ka krediidivahendeid.” Tõsi, 1923. aasta suve lõpul võis Westeli puhul täheldada, kuigi vahest ainult sõnades, esimesi kainenemise märke. Erinevalt Pätsust-Westelist mõistis Otto Strandman väga hästi, et katteta paberraha emiteerimisest ja vesivõsudena vohavatele ettevõtetele antavatest sõbralaenudest ei sünni ei maju ega vabrikud, vaid et selle läbi on määratud hävingule seegi vähene, mis seni oli olemas.

 

Pomm oli plahvatanud juba varem

See oli juhtunud siis, kui Otto Strandman süüdistas 1923. aasta 7. ja 19. detsembril riigikogus otseselt rahaminister Georg Westelit – seonduvalt selleks ajaks suuresti raisatud Eesti riigi kullaga – valetamises. Just Otto Strandmani järgnenud kuude erakordselt asjalik ja põhjendatud kriitika Pätsu-Westeli „lahtiste kraanide poliitika” suhtes viis Pätsu valitsuse kukkumiseni ja Friedrich Akeli tõusule riigivanemaks 26. märtsil.

Kritiseerija sai võimaluse end näidata, esialgu küll Akeli valitsuse välis-, kuid 14. maist juba rahaministrina. Jaak Valge on oma uurimuses öelnud: „Alles nüüd sai alata tõeline majandusreform. 48-aastane toeka väljanägemisega Strandman ei olnud koormatud Eesti Panga laenudega. Ta käsitles Eesti majanduspoliitika võimalusi poliitilises kontekstis ja teistmoodi kui varasemad Eesti majanduspoliitika juhid. … Strandman jõudis järeldusele, et Eesti rolliks ei ole olla transiidimaa Venemaa ja Euroopa vahel.”

Otto Strandmanil oli seda raskem, et ootused tema suhtes olid ülikõrged. Pealegi oli ta saanud endale pärast kuulsaid riigikogu kõnesid kriisitekitaja maine. Kui paljusid teisi toonaseid poliitikuid koormasid Eesti Panga laenud, siis Strandmani rõhusid 19. detsembril riigikogus öeldud sõnad: „Mul on õigus öelda, et see majanduspoliitika, mida meil pooleteise viimase aasta jooksul on aetud, mitte õige ei ole”.

See majanduspoliitika, mida asus ajama rahaministri portfelli endale saanud Otto Strandman ning mida ilkuv ajakirjandus nimetas küll UMPiks (uus majanduspoliitika) ja KUMPiks (kõige uuem majanduspoliitika), osutus erakordselt tulemuslikuks. Seda VAMPi ehk vana majanduspoliitikat ajanud meeste suurimaks meelehärmiks.

Samas suhtus Otto Strandman oma eelkäijatesse ja nüüdsetesse kriitikutesse vägagi sallivalt. Tõelise riigimehena oli ta – selleks, et pöörata Eesti ära allakäiguteelt – valmis isegi oma ilmselgeid vastaseid kiitma, erandiks vahest Karl/Kaarel Einbund/Eenpalu. Ikka selleks, et hetkel hädavajalikku kodurahu hoida. Vastse rahaministrina Eesti Majandusele 26. mail antud intervjuus kaitseb Otto Strandman suisa Georg Westelit süüdistuste eest inflatsionistliku majanduspoliitika ajamises, öeldes: „Mina ei usu ka mitte, et keegi enne mind oleks sihilikult inflatsiooni teinud. Kui seda tehti, siis tehti seda teatud optimismiga, et meie rahvamajanduse sisemine jõud seda välja kannatab”.

Olgu siinkohal esitatud vaid kaks tsitaati sellest tänapäevalgi tähelepanu väärivast intervjuust. Otto Strandman ütleb: „Marga kindlustamise mõttes on eelarve tasakaalu viimine esimene ja kõige suurema tähtsusega ülesanne. Õieti ei pea meie püüdma üksi eelarvet tasakaalu viia, vaid ka teatud ülejääkisid saada. Läheb see korda, siis on marga tulevik kindlustatud.” Need 84 aasta eest välja öeldud sõnad tuleks igaühele, kes Eesti tänastes majandusoludes tuleb rääkima eelarve defitsiidi vajalikkusest või lubatavusest, otsaette naelutada. Ta jätkab: „Peale selle ei või minu arvates meie rahvamajandust üldse ainult laenudele ehitada. Suurema osa kapitaalist peame me ise koguma, millele laenud ainult toetuseks peaksid olema.” Kuu hiljem ilmuvad samas ajakirjas tema emissiooni- ja krediidipoliitika teesid.

Need on vaid mõned Otto Strandmani toonastest käsulaudadest tänasele laenuraha kummardavale Eesti rahvale. Või siis 30. mail riigikogus öeldud sõnad: „Kui meie tahame tõsiselt meie rahvamajanduse parandamisele asuda, kui meie tahame veerevat vankrit kinni pidada, siis tuleb, minu arusaamise järele, küll tagasi pöörata vana majandusteaduse juurde ja nimelt, et ükski rahvas ei või rohkem välja anda, kui tema ise produtseerib, ja raha on siis kindel, kui tema metalliga on kindlustatud.„

 

Eesti krooni isa

Ruuminappusest johtuvalt tuleb kahjuks üle libiseda rahaminister Otto Strandmani üksikutest sammudest – kas või sellestki, kuidas ta olemuslikult fiskaaltollidega riigieelarve ja väliskaubandusbilansi tasakaalu viis – ja teha vaid paar põgusat märkust Eesti krooni sünnilooga seoses.

30. mail oli Otto Strandman riigikogus esinedes vihjanud metalliga kindlustatud rahale ja sellega seotult marga valoriseerimisele. 3. juunil kiitis valitsus heaks kuldraha üksuse kindlaksmääramise ja kuldrahas lepingute sõlmimise seaduse eelnõu, mis võeti seadusena vastu juba 19. juunil. Sellest sai tegelikult ka Eesti krooni sünniakt, kuigi Eesti uueks rahaks sai kroon alles 1928. aastal. Esialgu arvestusliku ühikuna toiminud kuldraha, mille nimeks pakkus Otto Strandman johtuvalt soovitavast pariteetsusest Rootsi krooniga krooni, kullasisalduseks fikseeriti 0,403226 ehk 100/248 g kulda. Tolle hetke kontekstis on olulisim, et sellest seadusest sai laenude resp marga valoriseerimise ehk taasväärtustamise poliitika nurgakivi.

Suve lõpuks oli inflatsiooni selgroog murtud, ülihelded laenukraanid suletud ja Eesti majandus tõusuteele pööratud. Eesti marga Tallinna börsi vahetuskurss, mis oli augusti lõpuks langenud 460 margani dollari eest, hakkas tõusma ja saavutas Otto Strandmani lahkudes rahaministri kohalt 373 marga taseme, mille juures (täpsemalt 1 dollar = 375 marka) mindi ka kolm aastat hiljem üle kroonile.

Tuleb tõdeda, Otto Strandmani näol on tegemist mehega, kes tõi Gründentum’i eufoorias olnud Eesti taas maa peale. Otto Strandman on see, kes lühikese ajaga pööras Eesti ära nii ummikusse jooksvalt idarajalt kui ka interventsionistliku ja korporatiivse kapitalismi teelt. Viimast küll kahjuks vähesteks aastateks. Ta on see, kes peatas viimasel hetkel Eesti langemise inflatsioonipöörisesse, ta on mees, kes pani aluse kulla alusel toimivale Eesti kroonile. Otto Strandman on vaieldamatult, kui kasutada tänapäevast kõnepruuki, Eesti 1924. aasta majandusreformide peaarhitekt. Enamgi, Otto Strandman on üks väheseid Eesti tipp-poliitikutest visionääre läbi aegade.

„Kokkuvõttes võime igatahes ütelda, et härra Strandman selle lühikese aja jooksul, mil tal tuli Eesti majanduspoliitikat juhtida, oma järeltulijale on kindla aluse rajanud, mille peale edasi ehitada. Mark oli täiesti katastroofilises seisukorras, kui Strandman ministeeriumi tuli ja Eesti Pank nõutu tekkinud olukorras. Oma järeltulijale jätab härra Strandman kindla marga ja ühtlasi silmanähtavalt kasvavad uued valuutareservid.” See oli Eesti Majanduse 1924. aasta viimases numbris avaldatud toimetuse järelehüüd lahkunud rahaministrile. Ilmselt ainulaadne läbi aegade, sest eestlastel on olnud kombeks vähemalt majandusega seotud ministreid põhjata ning näha neis riigile ja rahvale ainult häda ja viletsust.