Kablilt Casablancasse

Eesti suurim seikleja John Robert Ignace Lepp 100
Meie mees Limas

„Kõige tuntum eestlane Ladina-Ameerikas on vist küll Ignace Lepp. [---] Kuulsin esmakordselt Ignace Lepa nime 1966. a sügisel Lima linnavalitsuse kokteil-vastuvõtul Monsenjöör Gerardo Alarco’lt, kes on katoliku kiriku kõrgem vaimulik ning Lima katoliku ülikooli filosoofiateaduskonna professor ja dekaan. Kui tutvustamisel mainisin talle Eestit oma sünnimaana, küsis ta kohe, kas tunnen Ignace Leppa, eestlasest  katoliku kiriku vaimulikku, paljude raamatute autorit... Alarco oli temaga koos õppinud teoloogiat Prantsusmaal. Hiljem on raamatukauplustes silma puutunud 15 hispaaniakeelses tõlkes ilmunud teost, ning vesteldes haritlastega Limas ja Montevideos selgus, et tema teoseid on üsna paljude poolt loetud.” Nii kirjutas Karl Laantee Issanda aastal 1991. Mis tõi meelde katkendi ajalehe Maroc-Monde direktori Ignace Lepa kirjast ühele eestlannale  aastast 1955:     

Meie mees Casablancas

„Jah, mul ei ole mingit kontakti eesti kolooniaga. Lahkusin Eestist 28 aastat tagasi, olen 20 aastat Prantsusmaa kodanik. Ma ei räägi enam  eesti keelt, mu haridus on prantsuse- või saksakeelne. Ma pole iial kavatsenud tagasi minna maale, kus ma ei tunne enam kedagi. Niisiis on üsna normaalne, et ma ei pea ennast eestlaseks, seda enam, et patriootiline meelsus on mulle alati võõras olnud.” See katkend manas omakorda silmade ette ühe pildi 1932. aastast:       

Meie mees Thbilisis

„Kohe Moskvasse saabudes avaldasin soovi N Liitu elama jääda, töötamaks kogu jõust sotsialismi ülesehitamise heaks. Varsti nimetatigi mind Tbilisi ülikooli filosoofiaprofessoriks.” Tegelikult esines meie mees N Liidus professor  Jean Flamo, itaallasest antifašistina, kes pidas loenguid olukorrast Itaalias – kuni üks kuulaja ta ära tundis: „See on ju sms. Lepp Tallinna Töölismajast!” ning teatas, kuhu vaja. Üllatab, et „itaallane” pääses pelga väljasaatmisega Saksamaale, mis tõi aga kaasa terve rea muid väljasaatmisi, lõpuks koguni kojusaatmise.       

Meie mees Tallinna Keskvanglas

1934. aasta 25. veebruaril teatas Päewaleht: „Rahukohtunik mõistis John Lepa neljaks kuuks vangi”. Lehe sõnutsi: „Mees, kes on kogu Euroopa riikidest välja saadetud. ... John Lepp  on teeninud küll auga ära suurseikleja nimetuse. Reedel ta oli kelmuse pärast rahukohtuniku juures. See oli üks tema vanadest pattudest, mis tehtud mitme aasta eest. Vahepeal, umbes kolm aastat, ta seikles välismaal, rännates peagu kõigis riikides, kusjuures ta paljudest riikidest oli sunnitud lahkuma”. Päev varem oli Suomen Sosialidemokraatti artiklis seisnud alapealkiri: „Viron suurin seikkailija”. Kes ta siis õieti oli? Teabeotsijale pakub  suurima üllatuse entsüklopeedia „Catholicisme” (2008).     

Meie mees prantsuse entsüklopeedias

Õige pikk artikkel „LEPP (Ignace)” algab rabavalt:  „Keegi ei tea lähemat tema päritolust, mille suhtes ta on alati väga tagasihoidlik olnud, isegi oma sõprade ees. ... Paistab siiski kindel olevat, et ta sündis a 1909 Eestis, leedulasest isa ja inglannast ema pojana”. Võiks muidugi küsida: kas siis Prantsuse kodanike passis sünnipäeva ja -kohta ei seisagi? Ent kuna sessamas artiklis loetletakse tervelt 27 tema nime all ilmunud raamatut ning millest on ilmunud tõlkeid vähemalt 17  keeles, küsigem pigem: kust selle kange Kabli mehe edu, kust see segadus tema eluloos? Etteruttavalt: kuna suur osa segadust pärineb Lepa kirjutatud ulmelisest autobiograafiast pealkirjaga „Tee Karl Marxist Jeesus Kristuseni”, võiks vastus ilmuda raamatuna „Tee John Robertist Ignace Lepani”.     

Meie mees „Eesti kirjanike leksikonis”

Aastal 2000 ilmunud leksikon toob Lepa kohta hulga olmelisi andmeid, mis võinuksid kaheksa aastat noorema prantsuse entsüklopeedia (ja 2009. a Wikipedia: „The son of a naval captain, he was actually born aboard a ship in the Baltic Sea where he was brought up by his mother together with his brother until he was five  years old. At the age of 15, he joined the French communist party“ – „laevakapteni poeg, kes tegelikult sündis Läänemerel laeva pardal, kus ema teda ja ta venda kuni tema 5-aastaseks saamiseni kasvatas. 15-aastaselt liitus ta Prantsusmaa kommunistliku parteiga”) ulmelisi asendada, ent ei sisalda veel kaugeltki kõike tema kohta teadaolevat ning nõuavad olulisi täiendusi.     

Mis kirjanike leksikonist selgub?

Kõigepealt tõik, et Lepa elus oli kaks väga erinevat perioodi: aastad 1909–1934 ja 1934– 1966. Artikleid kirjutas ta küll juba Eestis, kuid kõik raamatud on sündinud välismaal, ajavahemikus 1947–1966. Neist ringles kodumaal ainult üks: käsikirjaline „Moodsa ateismi psühhoanalüüs”  (E. Salumaa tõlkes). Leidsin ühe kenas köites eksemplari (185 lk) – raamat mis raamat.     

Mis leksikonist ei selgu? 

Kõigepealt Lepa leiutatud „kangelasliku nooruse” põhjendus – ja tegelik käik. Professor Vello Sermat arvas, et Lepa puhul on tegemist nn Münchhauseni sündroomiga. Oli ta ju kirglik näitleja: Kablil näidati mulle rehealuse paika, kus ta kümneaastasena oli „lavastanud” „Kapsapea”. Kohtulaua ette sattus ta ikka vale nime all esinemise pärast. Oma viimast rolli – professor – mängis ta kõige paremini. Seda jäid uskuma nii prantsuse entsüklopedist  A.-M. Henry kui eestlasest politoloog K. Laantee. Lepa oletus – et tema elu raudeesriide taga ei ole võimalik kontrollida – osutus täiesti realistlikuks.     

Isehakanud professor?

22. veebruaril 1934. aastal teatas Sächsisches Kriminalamt Soome kriminaalpolitseile, et Lepp esitleb end filosoofiadoktorina, ent seda tiitlit tal pole – „ta on ainult algkoolis käinud ja Eestis neli korda pettuse pärast kohtulikult karistatud”. Kui Lepp aastal 1941 vaimulikuna Marseille’i peapiiskopkonna teenistusse astus, väitis ta, et on Leipzigi ülikooli filosoofia- (a 1930) ja filoloogiadoktor  (a 1933). Mingit tõendit Marseille ei nõudnud. Minu päringule vastas ülikooli arhiiv, et Leppa ei leitud ei immatrikuleeritute ega promovendide loetelust. Dokumenteeritud on ainult üks akadeemiline tiitel: aastal 1941 Lyonis omandatud teoloogia bakalaureus. Praegu kättesaadava dokumentatsiooni põhjal võib õigustatult küsida: kas Lepp oli professor ainult omaenese asutatud Psühhosünteesi Instituudis või ka  kuskil mujal? Tahaks ikka näha üht „päris” doktoritööd pealkirjaga „Tee John Robertist Ignace Lepani”.