Suve viimase festivali avas kolm Londoni taustaga eesti muusikut

Toomas Velmet 03.09.2009

Tallinna kammermuusika festivali avakontsert: Sigrid Kuulmann Martin (viiul), Marko Martin (klaver) ja Madis Kari (klarnet) 26. VIII Tallinna raekojas.

Pille Lille Muusikute Toetusfondi korraldusel toimus vahemikus 26. – 30. augustini üheksa  kontserti, kus osales rohkem kui 50 väljapaistvat eesti interpreeti. Festival on leidnud oma rahuliku, kammermuusikale sobiva aja pärast suvist üleriigilist möllu ja enne sügistalvise kontserdihooaja lahvatamist. Erakordsust sisendab festivali idee presenteerida kõrgetasemelist eesti interpretatsioonikunsti, mis on ju pretsedenditu meie kaasaegses muusikakultuuris. Iseenesest päris huvitav nähtus see omamaise interpretatsioonikunsti eiramine,  mis ei tuleks ju kõne alla kujutava kunsti või, hoidku jumal, kirjanduse valdkonnas, ka mitte heliloomingus.

Kuigi elu tõestab vastupidist, on kusagil tekkinud arvamus, et meie esituskunst polla tõsiseltvõetav „müügiartikkel”. See selleks, elu kulgeb sinusoidselt ja alati pole päris selge, kes on miinus- ja kes plusspoolel, oluline on järjepidevus ja kvaliteet. Tallinna kammermuusika festival on ennast tõestanud, elab ja areneb edasi, mille eest korraldajatele  au ja kiitus. Tänavused esinemispaigad – põhiliselt raekoda ja Rootsi-Mihkli kirik, ühel korral ka Mustpeade maja – on kõik suurepärase kammerakustikaga saalid. Avakontserdi võiks uhkelt pealkirjastada näiteks „Eesti kammervirtuoosid”, seda kahel põhjusel. Loomulikult on Sigrid Kuulmanni, Marko Martini ja Madis Kari näol tegemist virtuoosivõimekusega artistidega, aga programmgi oli valitud teostest, kus virtuositeet on  omaette väärtusega, kaotamata silmist ja kõrvust kammerlikku süvasüvenemist. Kontserti alustasid Madis Kari ja Marko Martin ühe selle koosseisu populaarseima, Francis Poulenci Sonaadiga op.184, mis looduna aastal 1962 võitis kohe interpreetide ja kuulajate tunnustuse. Tallinna raekoja saali akustika on hea, aga mitte lihtsalt käsitletav.

Kari-Martin olid osavad ennast kuulama ja kogu nüansirikas (mis Poulenci puhul eriti oluline) esitus jõudis oma  peensustes kõigi saalis istujateni. Kohe tuleb lisada, et saal oli täidetud enamasti välismaise, kuid vaieldamatult asjatundliku publikuga ja juba Sonaadi esitusele järgnenud aplausitorm lõi vaieldamatult interpreete motiveeriva õhustiku. Kui Poulenci Sonaati ikka juhtub aeg-ajalt kuulma, siis mulle oli päris meeldiv üllatus ungari-saksa-ameerika helilooja Miklós Rózsa (1907–1995) Sonatiin sooloklarnetile op. 27 (1957). Meil vähe tuntud helilooja on USAs  see-eest hästi tuntud eelkõige kui kolmekordne Oscari omanik filmimuusikas. Samas on hea teada, et mees on õppinud Leipzigis Max Regeri juures ja tema parim sõber oli Arthur Honegger – nii et tegemist on justkui kultuurideülese, aga omanäolise loojaga. Sonatiin on pretensioonitu, kuid võimaldab pillivaldamise kõrgtaset demonstreerida ja sobis seega hästi nimetatud kontserdi kavva. Järges pianistlik kavaosa Marko Martinilt,  Aleksandr Skrjabini kaks populaarset etüüdi: cis-moll op. 2 nr 1 ja dis-moll op. 8 nr 12. Viimase, tulevärkselt puhangulise etüüdi esitus tõmbas taas publiku vaimustuma. Kontserdi peateoseks kujunes siiski Sergei Prokofjevi Sonaat viiulile ja klaverile D-duur op. 94a. Sigrid Kuulmann Martin ja Marko Martin on teada-tuntud ansamblipaar ja alati on rõõm nautida nende kunsti, eriti nii tõsiseltvõetava teose ettekandel. Esitatu oli ju Prokofjevi flöödisonaadi  seade, mille autor oli teinud ei kellegi teise kui David Oistrahhi palvel, ja vaata et edukamgi kui päris Viiulisonaat f-moll op. 80. Duole ei ole mul ühtegi etteheidet, olin vaid istekohta valides sattunud viiuldaja selja taha, mistõttu minuni jõudev I osa Moderato sai balansiliselt pisut kannatada. '

Kuid võib-olla oligi viiuldajal soov eriliselt flautando’t toonitada ja see ei haakunud saaliga. Iga osaga, ja neid ju järgnes kolm, võeti kuulajaskond üha  enam haardesse. Ja kogu kontserdi puändiks sai küll kavas märgitud, aga sisulise lisana kõlanud Saint-Saënsi – Ysaÿe „Valss-kapriis”. Väga väärikas kolme artistliku kulminatsiooniga kontsert sai särava vastuvõtu publikult ja andis festivalile energilise impulsi neljaks päevaks.