Ikka teel

Marian Kivila 08.05.2009

„Diverse. Universe” on siiras, vitaalne, kohati kohmakas, kuid esitab väljakutseid ja areneb.
Tegevuskunstifestivalil „Diverse. Universe 2009” õnnestus ülemaailmsele kriisile vaatamata veelgi oma mõõtmeid paisutada. Festival leidis aset viies Eesti linnas: Tallinnas, Pärnus, Rakveres, Tartus ning Paides, kus puhuti uuesti elu sisse legendaarsele kunstifestivalile „Aeg. Ruum. Liikumine”. Edasi liikus tegevuskunstilaine Euroopasse – Berliinist Barcelonani välja. Külmas ja kõledas Tallinna Kultuurikatlas aset leidnud rahvarohke „Diverse. Universe.  Tallinna raskuspunkt” algas Eesti oma tuletantsijate trupi etteastega. Fire Angeli juhitav kümnepealine trupp vehkis entusiastlikult leegitsevate kettidega, tõi varakevadisse Eestisse veidikese Ameerika Ühendriikide tegevuskunstifestivalidele omast show maiku. Kui Ameerikas on tulega vehkijate liikumine juba ammu massidesse jõudnud ning peaaegu iga tegevuskunstisündmuse lahutamatu osa, on meie maal see ala veel lapsekingades.

Non  Grata avastas tuletantsukultuuri legendaarsel „Burning Man’i” („Põlev mees”) festivalil, mille hõngu üritati ka jahedasse Põhjamaa kevadesse tuua. Non Grata ühendas seegi kord jõud oma väliskülalistega. Showperformance seksikate tibide, õhupallide, õhus hõljuvate sulgede, jahimehe, ülikonnastatud aju, tulepurskamise ja saksofoniga. Puhas efektitsemine. Tsirkus. Karneval. Kogu seda tervikut hoomata ja ära  seletada oleks tarbetu: samaväärne oleks vaadata korraga kümmet televiisorit, kus mängivad segiläbi MTV, „Võsareporter”, porno ja olümpiamängud. Eesti rühmitus C.n.o.p.t. liigub oma tegevuses järjest kaugemale igasugusest narratiivsusest ja kunstipärasusest. Teostatakse kontseptuaalselt minimalistlike, absurdi ja labase huumoriga vürtsitatud muusikalisi vorme, mille tarbeks on loodud ka C.n.o.p.t-i muusikaosakond  Tatjana Kristall, mille temaatikaks kõik, mis toimub allpool vööd, taustaks süldimuusika, pungi, metalli ja kurat teab mille süüdimatu segu. Rühmitus on oma süüdimatuses jõudnud viimaste aastatega täiesti uuele tasandile, avastades imaginaarsel kunstiväljal Kolumbusena täiesti uusi jahimaid.

Tallinna Kultuurikatla suures saalis seadsid nad üles elektrifitseeritud (10 000 volti!) aediku pealtvaatajaile ning röökisid tümpsu ja elektrikitarri  saatel „Kirja karmile kriitikule”, samal ajal kui lava keskel esitati tummfilmilik kurbnaljakas sketš lihtsa inimese ideaalidest ja olelusvõitlustest Meeland Sepa ja Kaarel Kütase esituses. Rubensid, kes on C.n.o.p.t-i kõrval Non Grata teine võsuke, teostasid kaunilt komponeeritud etenduse. Häälekoolituse läbi teinud Billeneeve rippus koos kaaslannaga lae all ja huilgas kõrvulukustavalt, samal ajal kui kaks musta riietatud näitsikut nende all väänlesid.  Üldse olid sel aastal teadmata põhjustel koreograafilised ja muusikalised etteasted ülekaalus klassikalise performance’i suhtes. 2004. aastal asutatud protoPLA Y grupp Inglismaalt lähenes tegevuskunstile Non Grataga mõnevõrra sarnaselt, uurides kollaboratiivset lähenemist ja eksperimenteerimist loomingulistes protsessides. Sealjuures on nad minimalistlikumad ja teoreetilisemad. Noorte kunstitudengite rühmitus on platvorm, mille pinnalt  arendatakse grupitööl põhinevaid jagatud autorsusega eksperimentaalseid etendusi.

 Rühmitus rõhutab oma töödes protsessikesksust. Oma manifestis rõhutab grupp: „protoPLAY ei tee videot, installatsiooni, maali, fotot, muusikat, helikunsti, skulptuuri, tantsu ega performansikunsti. protoPLAY teeb kunsti”. Tartu pärmitehas ja NG galerii Ferrodrum võtsid kunstnikud ja külalised vastu eht tartlaslikus vaimus. Kohalik konstantses vines  boheemlaslik seltskond moodustas vähesest publikust olulise ja aktiivse osa. Gigantses labürintlikus hoones olid aktsioonid jaotatud paljudesse ruumidesse ja nende vahel ekslemine oli paras katsumus. Püüded kohalikelt hoones liikumise kohta juhtnööre saada lõppesid edutult („Ah, see on nii keeruline! Vaata ise, kuidas saad...”) Kõik lõppes siiski õnnelikult ning keegi teadaolevalt jäädavalt kaduma ei läinud.  Tōkyōst pärit Arai Shin-Ichi performance „Happy Japan” („Õnnelik Jaapan”) paljastas lõikava irooniaga suurriigi räpaseid poliitilisi mänge ning kulmineerus tagumikuga lõuendile Jaapani lipu maalimisega.

Shin-Ichi on aktsiooni „Happy Japan” viinud läbi mitukümmend korda 1999. aastast saadik. Ühe narratiivi kordamine erinevas aegruumis ei tee kindlasti Shin-Ichist n-ö ühe hiti kunstnikku, pigem väljendab tema üks ja sama performance maailma  eri paigus kunstniku antipatriootlikku suhtumist kodumaasse. Demokraatliku ühiskonna helgemat ehk isegi meelelahutuslikku poolt käsitlesid New Yorgis elavad eksootilised kaunitarid Rachel Hoffman ja Eseohe Arhebamen, kes põimisid ihualasti olles üksteise ümber sinist ja punast lõnga, esitades liigutuste seeria, mida võib julgesti tantsuks nimetada. Rachel Hoffmani aktsioonid peegeldavad tema keskkonda.  Oma etendustes kasutab ta oma keha, et osutada ameerikalikule müüdile ja kultuurile, kus objektiseeritud kunstlik naiselikkus ja seksuaalsus alati müüb. Isikliku elu ja keskkonna peegeldus ei pruugi olla ilmtingimata kriitika. Kunstnik eksperimenteerib oma kehaga, uurib seda ja naudib oma seksuaalsust. Õhtu lõppes mehhiko stiilis peoga, kus esines Tatjana Kristall koos piirivalvur Kaarel Kütasega, kes on eesti performance’i-kunsti  toonud külateatri traditsioonid. Plastikpudelist õlle joomine ja poolpaljalt Playboy lugemine sobitus ideaalselt Tatjana Kristalli muusikalise sõnumiga. Lauludest üle saali kõlanud loosungid nagu „igal perverdil on oma õrnusehetked” ja „menstruatsioon on loomulik nähe” tekitasid huvitava kontrasti väliskunstnike etteastetega. „Mitmekesisus” oli kindlasti ka tänavuse festivali märksõna. Ei puudunud ka mehhikopärased atraktsioonid, tequila,  guacamole ning kaktus.

Paide „Aeg. Ruum. Liikumine” konkureeris linna keskväljakul laadalaadse rahvaüritusega. Konfrontatsioon oli ilmne: ühel pool väljakut oli suur lava, kus esinesid lastekoorid, ja teisel pool pisike kunstnikele mõeldud sektor. Ringi sagivate suvises peomeeleolus paidelaste ja tegevuskunstnike vahekord oli umbes 50 : 1 ja linnakodanike suhtumine suhteliselt ignoreeriv ja ega kunstnikud neid nii väga ei irriteerinud  ka. Tatjana Kristalli intrigeeriv muusikaline etendus hajus keskväljakumelus enamjaolt õhku, Steve Vanoni rahvast kaasa kiskuv meelelahutuslik etteaste ja Kwon Soo Imi graatsiat täis ning lausa lämmatavalt ilusal tantsuetendusel õnnestus siiski mõned suvepäevalised kunsti nautima tuua. Meeldejäävamaks aktsiooniks oli Anonymous Bohi klaverikontsert Paide linnavalitsuse kammersaalis, kus eelmisest NG performance’ist tuttav ülikonnastatud aju valgel Estonia klaveril paarikümneminutilise heliteosega maha sai. Samal ajal said festivalikülastajad lasta peentel suupistetel ja šampusel hea maitsta. Nüüdismuusika on elitaarne. „Diverse. Universe” on väga omalaadne nähtus eelkõige tänu seda läbivale Non Grata esteetikale ja mõtteviisile. Ta on siiras, vitaalne, kohati kohmakas, kuid esitab alati väljakutseid, on eluline ja areneb. Tegevuskunst on  pidev kulgemine elu, kunsti, hullumeelsuse ja geniaalsuse piirimail – täis peatuspunkte, kuid alati teel.