Mitmekesises universumis on praegu matriarhaat

Performance’i-festival „Diverse. Universe” ja Pärnu vilmi- ja fideofestival 25. – 27. IV.

Seekordne performance’i-festival „Diverse. Universe” oli ootamatult subtiilne ning sensuaalne. Vägivallaga opereerivad etteasted puudusid peaaegu täielikult ning festivali üldjuhtimises polnud tunda Non Gratale omast massipsühhootilist eksalteeritust. Kas see näitab korraldajate muutumist, performance’ikunsti kui sellise käesolevat arengujärku või mingit üldisemat vibratsiooni, seda peaks ilmselt küsima mõnelt auralugejalt või ekstrasensilt,  aga vahelduseks oli teistmoodi lähenemine igatahes kosutav. Festivalil valitses matriarhaatlik hoiak. Isased osalejad olid tagaplaanil, emased esindasid kunstnikupositsiooni kirevat skaalat ja särasid tähtedena.

Naisteväe ühes otsas troonisid jõulisedmüstilised kujud. Nigeeria päritolu, New Yorgis tegutsev Eseohe Arhebamen on hariduse poolest poeet-kirjanik, kuid sellest pole talle piisanud. Mäng sõnadega muutub mingil  tasandil muusikaks ning sealt edasi kehaliseks liikumiseks. Oma pereformance’ites moodustabki ta neist kõigist süsteemse terviku, mida täiendab visuaalne pool – videomeediumi ning tema enda koloriitse kuju kaudu. Arhebameni etendused on väga jõulised rituaalid, kus naiselik kehalisus ületab kaugelt kaasaegse bimbokultuuri ja esindab pigem ürgemast loovat väge. Meie oma kõvad naised ei jäänud mustale  kaunitarile sugugi alla.

Nagu Arhebamen nii puudub ka Billeneeve ja Rubensite rühma loomingus igasugune kartus näida kole. On välja kujunenud teatavad kehavormid, näoilmed ja liigutused, mida meie tsivilisatsioonis peetakse ilusaks ja mille deformeerumist enamik naisi paaniliselt kardab. See ühiskonna iluideaal on naiselikkuse tegeliku jõu maskeering. Rubensid otsivad ilu selle maskeeringu tagant. Jah, see võib kohati olla hirmutav, kuid  on samas ka erutav. Pärnu performance’i-programmi teadustasid Rubensid, kehastades kahte (musta ja valget) rääkivat tagumikku (mitte paljast, muide). Ühtepidi on see irooniline viide sotsiaalsetele rollidele, mida me valime, et saavutada võimu, ja tulemuseks on paraku sageli tagumike dialoog. Teiselt poolt on jalgevahelt läbivaatamise poos muistne viis ohutult vaimudega suhtlemiseks; veidraid vaime ühel tegevuskunstisündmusel  kahtlemata jagub.

Naisteväe skaala teises otsas asus ülim feminiinsus, mida esindasid Rachel Hoffman (USA) ja Sindy Butz (Saksamaa). Tegelikult oli nende performance pikemalt plaanimata improvisatsioon, kuid nad sobisid ülihästi kokku. Mõlemad sisaldavad imagoloogiliselt vähemalt viimase viiesaja aasta kõiki naiselikkuse ideaale, ja seda ruudus või kuubis. Hoffmani ülimat erootilisust ja Butzi ülimat haprust vaadates  hakkab lausa kõhe, nende sensuaalselt vibreerivaid nõrku hääli kuulates tekib tahtmine võtta lonks viina või teha mida tahes, et monteerida sellesse pilti kas või veidigi meesalget. Kuigi kumbki neist ei pea end feministiks, oli nende performance’i temaatika puhtalt feministlik, esitusviis aga pigem postfeministlik. Hoffman riietas nii end kui kumminaist vaheldumisi gorillakostüümi ja kunstpeenistesse, pannes nii kahtluse alla kaks kõige üldlevinumat  naiseklišee dekonstrueerimismeetodit: aktiivse feminismi ja seksuaalsed rollimängud. Butz kehastas samal ajal striptiisitariettekandjat, joonistades nii välja naisekeha objektistamise klassikalise skeemi. Tegevus ei olnud jutustav-lineaarne, see ei alanud millestki konkreetsest ega lõppenud millegagi, vaid lihtsalt täitis ruumi veerandtunniks ülinaiselikkuse ning küsimustega selle sotsiaalsete tähenduste kohta. 

protoPLA Y kollektiiv on ka varem „Diverse’il” esinenud, sealgi on toimunud mingi muutus. Kollektiivi juht Orion Maxted armastab performance’i üles ehitada keerukatele, kohati lausa demagoogilistele intellektuaalsetele skeemidele ja kontseptuaalsetele sõnamängudele. Nii oli üldjoontes ka seekord, kusjuures võis täheldada huumorisoone jõulisemat vallandumist. Nimelt püstitas protoPLAY ruumi teise, performance’i-ruumi, kus sees toimus  tegevus. Publik sai seda jälgida, pistes pea läbi põranda aukude. Asja idee seisnes selles, et kuna kontseptuaalse lähenemise puhul moodustab kunsti koosseisu mitte visuaalne objekt, vaid vaataja peas toimuv protsess, siis ongi vaatajate pead (täiesti otsese mõttes) võtmetähtsusega performance’i-rekvisiitideks. Aga kui nüüd vaadelda eraldi peadega kaunistatud performance’i-kuubis toimunud tegevust, siis ka seal oli täheldatav Maxtedi meheliku ratio nihkumine tagaplaanile ning Yoko Ishiguro ja Beth Greenhalghi naiseliku maailmatunnetuse domineerimine. Sellega liitus tegelikult ka Maxted: kõik kolm uurisid keha kui kommunikatsioonivahendi toimimist meeleliste ja füsioloogiliste funktsioonide kaudu. Ilmnesid mitmesugused protsessid, kuid taas puudusid fallilised sündmused. Need mõttearendused on ajendatud Pärnu programmist, „Diverse. Universe”  performance’itest ja Pärnu vilmi- ja fideofestivali programmist. Aga „Diverse” käis läbi ka Tallinnast, Rakverest, Tartust, Paidest, Riiast ja läheb veel Berliini, Baselisse, Marseille’sse, Toulouse’i ning Barcelonasse. Usutavasti veereb selle pika teekonna jooksul festivali yinyang rõngas ka kenasti ümaramaks ning tasakaalustatumaks.