Schiller pärast 200 aastat

9. mail möödus kakssada aastat Schilleri surmast, tema mõjuvõimsust ja Eesti kontakte vaatleb Hans Graubner, saksa kirjanduse külalisprofessor Tartu ülikoolis.

Friedrich Schiller, klassikaline suur saksa luuletaja, suri 9. mail 1805. aastal. Saksa ajakirjandus pole tema surma-aastapäevast tähelepanuta mööda läinud, vaid on täis artikleid, mis meenutavad luuletajat ja tema mõjuvõimsat retseptsioonilugu. Schillerit on peetud viimase kahesaja aasta kõige erinevamate kultuuriliste ja poliitiliste suundade teerajajaks. Sama mitmekesised on ka tänapäeva hinnangud Schilleri tegevusele. Tema ülistatud poeetiliste saavutuste ning inimese vabaduse ja inimväärsuse kaitsmisse antud sõnaohtra panuse tunnustamise kõrval ei puudu ka pilge tema pideva paatose, tema eluvõõra idealismi ja rolli pihta, mida ta looming mängis saksa kodanluse enesemõistmise ja saksa natsionalismi väljakujunemise juures.

 

Esimesed mälestussambad hoopis Eestis

 

Ka Eestis, eriti aga just Tartus, tasub Schillerit meenutada. Tema mõju Balti provintsidele Eesti-, Liivi- ja Kuramaale ilmnes varakult, juba tema eluajal. Taasavatud Tartu ülikooli juhtfiguurid olid tihedalt Schilleriga seotud ja panid ülikoolilinnas aluse püsivale austusele Schilleri vastu. Ülikooli esimene rektor Georg Friedrich Parrot oli Stuttgartis hertsogi sõjaväelaslikult juhitud Karli kooli (Karlsschule) õpilasena tunnistajaks Schilleri dramaatilisele põgenemisloole sellest despootlikust kasvatusasutusest. Ülikooli esimene kuraator, Schilleri luuletajast ametivend  Friedrich Maximilian Klinger, kes oma draamaga ?Torm ja tung? andis nime tervele kirjandusajajärgule, oli Schilleriga kirjavahetuses, millest tulenes nende vastastikune austus ja hindamine. Klinger pidas 1805. aastal Tartu ülikoolis Schilleri surma puhul mälestuskõne. Filoloog Carl Morgenstern aga, ülikooli esimene raamatukogu rajaja ja esimene direktor, oli juba enne Liivimaale tööleasumist tutvunud Schilleriga ja vaadanud vaimustusega draamade ?Maria Stuart? ja ?Wallenstein? lavastusi ning oli Tartus üks saksa klassikute filoloogia eestvedajatest.

Schilleri mõjule Liivimaal viitab aga ka fakt, et esimesi Schilleri mälestuskujusid ei püstitatud mitte Saksamaal, vaid siin Eestis: esimene kuju pandi püsti juba 1805. aastal, kolm kuud pärast luuletaja surma, Viljandi lähistel asuvasse Helme lossiparki, teine kuju püstitati 1813. aastal Virtsu lähistele Puhtu poolsaarele, samuti lossiparki. Saksamaal püstitati esimesed Schilleri ausambad alles pärast 1830. aastat.

Schilleri mõju Liivimaal lähtub põhiliselt noore Schilleri loomingu algusaastate draamateostest, eriti teostest ?Röövlid? ja ?Don Carlos?, mille vabadusideed ja -püüdlused (?In tyrannos?, ?Sire, geben Sie Gedankfreiheit?) Balti provintside fikseeritud seisuseühiskonna ärkvele raputasid. Ajal, mil Tartu ülikooli loomine andis tõuke mõttevabaduse tekkele, diskuteeriti teises Liivimaa suures linnas Riias ägedalt talupoegade poliitilise olukorra üle. Selles osas võib Schilleri austamist siinmail pidada pärisorjuse kaotamise eellukku kuuluvaks. Riias jõudis ?Don Carlos? lavalaudadele juba mõni kuu pärast esietendust Saksamaal, Riia teatri direktor käis sellel Schilleri draama originaalkäsikirjal isiklikult järel. Riia Prohvetiteklubis, noorte meeste ringis, mis koondus klassiku sõbra Maler Grassi ümber ning kuhu kuulus ka Schilleri uurija Garlieb Merkel, sai viimane idee  kirjutada raamat ?Lätlased?. See käsitleb eesti ja läti talupoegade rõhutud olukorda saksa mõisnike valitsemise all ja sillutas teed Liivimaa talupoegade vabastamisele. Eesti keelde tõlgiti 1813. aastal Schilleri ?Rõõmule?, hiljem tõlkis ka näiteks Friedrich Reinhold Kreutzwald Schilleri ballaade ja näidendeid, mille hulgast tasuks esile tõsta eelkõige draamat ?Röövlid? ja poliitiliselt brisantset ?Wilhelm Telli?.

 

Valesti mõistetud Schiller

 

Schiller kirjutas oma teosed enne ja pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni ning selle ajal. Ta oli valgustusideedega seotud ja toetas revolutsiooni eesmärke. Alles siis, kui kuninga tapmine ja jakobiinide terror need eesmärgid  tumendasid, muutus ka Schilleri seisukoht. Oma kuulsas kirjutises ?Kirjad inimese esteetilisest kasvatamisest? arendas ta välja käsitluse, mis ütleb, et inimest peaks kõigepealt kunsti kaudu kasvatama vabadusega ümber käima, kuna muidu mõistab ta vabadust valesti kui omavoli ja langeb tagasi barbaarsusse. Tõstes sel viisil esile kunsti kui kõige olulisemat antropoloogilist jõudu, mis laseb inimesel inimeseks saada, pani Schiller Saksamaal aluse kunsti ja kultuuri erilisele staatusele, eelisseisundile, mida on seostatud Schilleri ja Goethe, mõlema klassiku nimega. Schiller tegeles XVIII sajandi viimasel kümnendil aktiivselt Immanuel Kanti filosoofiaga ja lõi oma kunstikäsitluse saksa idealismi baasil. See tähendas ennekõike inimese tunnetuse piiratust: inimene võib ära tunda ainult omaenda konstruktsioone tõelisusest, mitte tõelisust ennast või iseeneses. Schiller tõlgendab seda tunnetuse piiratust aga positiivse ja poliitilisena: kui meil on tegu ainult omaenda tõelisuskonstruktsioonidega, siis pole ükski nendest tõelisustest loomulik ja igavene, vaid inimese loodud ja muudetav. Nii ühendab ta oma idee kunsti kasvatamisest valgustuse täiustamislootusega üheks ajaloolis-filosoofiliseks programmiks. See väljamõeldud ideaal võib ja peab ajaloo jooksul tõelisuseks saama. Schiller nägi oma programmi kosmopoliitselt ja antropoloogiliselt, mitte kitsalt rahvuslik-poliitiliselt. Ta tahtis vabastada inimkonda, mitte rahvust. Seega oli juba luuletaja ärakasutamine võitluses rahvusliku identiteedi eest XIX sajandil arusaamatus.

Teine arusaamatus, millel olid samuti omad tagajärjed, seisnes selles, et saksa kodanlus tõlgendas Schilleri kunsti kaudu saavutatavat vabadust kui üksnes inimese seesmist vabadust, mis võimaldas tal endas alati ideaali kanda ja seetõttu poliitilisest elust sisemise kasvatuse riiki tagasi tõmbuda. Nii lasigi saksa haritud kodanlus juhtuda sellel, et  saksa rahvus langes ühiskonna militariseerimisse ja lõpuks diktatuuri.

Loomulikult peab tänapäeval küsima, kas ja mil määral selle poliitilise luuletaja looming ise nii tõsiseid valetõlgendusi võimaldas. Kindlasti oleme praegu skeptilised kunsti idealistliku väärtustamise suhtes, lootuse suhtes, et kunsti kaudu on võimalik ühiskonda muuta ja inimest rahuldada. Aga et kunst on kaasaegses ühiskonnas omamoodi tõrjutud elevandiluutorni, et selle antropoloogilised arusaamad jäljetult hääbuvad, on mõtlemapanev märk. Me oleme ikka veel otse modernismi kriisi keskpaigas, seda ei peaks varjama ka loba postmodernismist. Schiller oli üks esimesi, kes sellest inimese iseendast võõrandumise ja oma konstruktsioonide võimusesse langemise kriisist mitte ainult ei rääkinud, vaid sellele ka konstruktiivseid lahendusi otsis, mis mõistavad modernismi väljakutset mitte paratamatusena, vaid hoopis tulevikuülesandena. Võimalus seda ülesannet jätkata Schilleri saavutatud tasemelt, mõistes inimese vastuolulist ja mõistatuslikku loomust, on tema pärand.