Vallatu legend Kuressaare lossi kummitusest

Pille-Riin Purje 09.11.2012

Kuressaare Linnateatri „Mündi lõhn”, autor Piret Rauk, lavastaja Aarne Mägi, kunstnik Jaak Vaus. Mängivad Merilin Kirbits, Hannes Prikk, Piret Rauk, Mati Talvistu, Priit Lõhmus, Aime Käen, Urmas Lehtsalu jt. Esietendus 19. X Kuressaare linnuse kapiitlisaalis.

Kuressaare Linnateatri uuslavastust „Mündi lõhn” iseloomustavad kõige täpsemalt näidendi autori Piret Raugi sõnad ühest eeltutvustusest: „Tegemist on lihtsa ja pretensioonitu looga, just selle paigaga seotud looga.” Kuressaares linnuse kapiitlisaalis algupärandit mängides teeb meretagune teater täispanuse kohavaimule ning koha vaimule: elustub XVI sajandil lossikeldrisse müüritud rüütli legend.

Lavastus algab lausa kahe proloogiga: kõigepealt mõõdavad ja suunavad, askeldavad ja sebivad mänguruumis erksates tunkedes tarmukad remonditüdrukud, keda mängivad Kuressaare kooliõpilased. Nende osaks on viidata drastiliselt, ent omal kombel ka ajakohaselt iidse lossi „uuendamisele”. Vastukaaluks lausub lühikese avaloengu tark mees Saaremaa muuseumist (Olavi Pesti või Raul Salumäe), kelle etteaste või n-ö roll vajaks veel lavastuslikku lihvi. Alles seejärel algab lugu ise.

Esietenduse põhjal jäi „Mündi lõhn” dramaturgiliselt omajagu hõredaks, ehkki kohalik kummitus on igati tänuväärne aines. Autor Piret Rauk on valinud vahva vormi, rajanud lavateksti aegade sillale. Esimene vaatus toimub tänapäeval, stardib otsekohese ohusatiirina, tüürib siis seiklusliku romantilise komöödia suunas.

Kuressaare lossi saabub uus omanik, nimetu minister, keda muretu ja küünilise sarmiga kehastab Mati Talvistu. Esimese vaatuse tekstis tehakse kelmikas reveranss Oscar Wilde’i humoorikale jutustusele „Canterville’i lossi vaim”, samuti parafraseeritakse otsesõnu Anton Tšehhovi „Kirsiaeda”. Teine vaatus kandub aastasse 1541, et lossikummitus saaks meile pajatada oma loo. Selles võttes, kahe tegevusaja dialoogis, peitub näidendi võlu, ent ka nõrkus: ekspositsioon kipub venima, teise vaatuse olulised ja saatuslikud sündmused aga lendavad mööda liigagi kärmelt ja ladusalt.

Ajaloolis-poliitilisest konfliktist tunduvalt klaarim on rüütel Hugo ja kohaliku piiga Õnne armastuse lugu. Viide paavsti saadiku Hugo maarahva päritolule assotsieerub Jaan Krossi ajalooliste teoste motiivistikuga. Hugot ja tema vaimu mängiv näitleja Hannes Prikk ongi pigem talupoegliku kui saksiku sarmiga, võrdselt ausa- ja lihtsameelne sell, visandatud muhedalt, traagilise paineta. Merilin Kirbits mängib teatriõhtu kõige helgema ja temperamentsema kaksikrolli: XVI sajandi Õnnet ja XXI sajandi Luiset ühendab uudishimu ja kirglik elujanu.

Aarne Mägi lavastus on dünaamiline, energiliselt rütmistatud komöödia. Hoogsaid, vuhisevaid misanstseene võimaldab ratastel liuglev laud. Liikuv mäng täidab piklikku kapiitlisaali jõudumööda seinast seina, iseäranis õnnestunud on vaimu ilmumine. Jaak Vausi kujundus väärika küünlavalguse ja stiilsete kostüümidega, samuti vanamuusikaansambli Rondo diskreetne osalus lisavad ehedust. Esietendusel kujunes suurimaks ebakohaks üleliia valjuhäälne tekstiandmine. Ilmselt vajavad näitlejad lossisaali kajaga kohanemiseks sissemängimise aega, et lisaks füüsise ja pilkude hoolikale režiile tekiks ka häälelisi pooltoone, küllap siis muutuvad ka lausutud sõnad varjundirikkamaks.

Näidendi kahes vaatuses, kahes tegevusajas oleks igatsenud põnevamaid ja läbimõeldumaid seoseid. Näiteks Mati Talvistu kaks sujuva irooniaga ette kantud ülbet tüüpi (XXI sajandi minister ja XVI sajandi lossifoogt Godert) on mõlemad antipaatsed libedikud, kellel puudub respekt ajaloo ja mälu vastu. Näidendi komöödia- ja muinasjutuloogika loob ootusärevust: millal saadetakse tänapäeva ministrile minevikust hoiatav signaal, kui mitte karistus, siis vähemalt väike ehmatus või äratundmise märk? Kuna negatiivseima tegelasega midagi paha ei juhtu, tekib siiski mõte, kas ei peitugi selle inimtüübi igipõlises karistamatuses ja totaalses häirimatuses loo moraal. Piret Raugi koomiliste allüüridega kaksikrollis proua Annas justkui aimuks mäletamist – või on see ürgnaiselik vaist.

Lustakaid nüansse pakub Priit Lõhmuse rollide ränd läbi sajandite: teises vaatuses on ta Goderti kamraad ja uimasem kaassüüdlane Venfrid, esimeses vaatuses aga kohvritega edasitagasi tuiav toapoiss Hermann, kes pidevalt püstijalu tukastab: siit kangastub sajanditevanune unevõlg, mis ometigi seostub Hugo tapmisega. Just seda laadi ajatuid nükkeid ja kavalusi igatseks näidendisse ja lavale poole rohkem. Rääkimata lossiteenija Hildegardist, kellele Aime Käeni mõjukas kohalolek annab üleaegse teadmise salaväe: patuasi, et seda elutarka ja õiglast naist teises vaatuses ei kohta. Ebamääraseks, pelgalt informatiivseks tegelaseks kipub jääma härra Hesse (Urmas Lehtsalu).

„Mündi lõhn” on kena pealkiri: lisaks piparmündile tekib korraks seos rahaga, kuna vallatus kummituseloos on tegelasi, kes suudavadki ajast aega üksnes nonde kõlisevate müntide hõngu haista. Aga Piret Raugi näidendi poeetiline allhoovus paneb uskuma, et kõik ajalikud ja reetlikud veeringud pudenevad kord tolmuks, aga piparmündi haihtuv lõhn jääb igavesti alles, olgu või kujutlustes ja mälestustes. Ja see näitemängu sõnum on vaimustav – milline huvitav sõna, kui seda aegamisi lausuda, liituvad ühe mündi kaheks küljeks „vaim” ja „ustav”.