Üks roll

OTT KARULIN

Lubatagu alustada autotsitaadiga (visaku esimene kivi see, kes pole kunagi oma nime guugeldanud): „[A]eglust, pealtnäha tühjust naudin ma ka kunstis. Tugitoolisportlasena eelistan ma suusatamises viitstarti ühisstardile, olen ikka olnud andunud vormel 1 sarja vaataja ning viimased kaks nädalat aina pahandanud, et ETV alustab Tour de France’i ülekandeid, kui kolmandik distantsist juba läbitud“ (Sirp 24. VII 2015). Kaks aastat hiljem on hea meel tõdeda, et vähemalt Eurosport kannab tänavu Tour de France’i etapid üle stardist peale, kuigi ETV on kahjuks ülekannetest sootuks loobunud. Või ka nentida veidi tüdinult, et Chris Froome on jälle kollases liidrisärgis ja võtab ilmselt oma neljanda Tour de France’i võidu, ning olla tänulik Marcel Kitteli hullumeelsete spurtide üle sprindietappidel (kuuemillimeetrine edumaa teiseks jäänu ees on ikka väga über).

Rutiin on muidugi tüütu, aga mitte iga järjepidevus pole saatanast. Kas või see, et väga suure tõenäosusega on igal EMTA lavakunstikooli kursusel mõni noor nii vanalinna hariduskolleegiumist kui ka Raplas tegutsevast Riinimanda teatrist või koorist, sest just need kooslused on „viimasel kümnendil meie suurde teatripilti silmapaistvaid näitlejaisiksusi ja lavastajaidki märgatavalt juurde andnud,“ nagu on nentinud teatrikriitik Margus Mikomägi (Postimees 3. VI 2013). Nende seas ka Raplast pärit Ursel Tilk, kes õpib praegu lavakas Anne Türnpu ja Mart Kolditsa juhendatud 28. lennus. Veel kooliteatri näitlejana mõtiskles Tilk: „Ma vist ikka ei mõtle nagu minuvanused tavaliselt ja ei ole sellise maitsega. Mul on omad väärtushinnangud. Sellised kuidagi maalähedasemad. Kohati nagu vanema inimese omad. Mitte igas asjas, mõnes asjas olen täitsa tavaline, omasugune omasuguste seas. Samas vaatan suhteliselt kriitilise pilguga nii ennast kui ka teisi“ (Raplamaa Sõnumid 7. V 2014).

Üks omasuguste seas oli III kursuse tudeng Tilk ka jaanuaris, kui füüsilise teatri magistrikursuse juhendaja Jüri Naela kutsel andsid lavakas tunde Ivana Jozić ja Kasper Vanderberghe, kes kuuluvad lavastaja Jan Fabre’i 1986. aastal loodud teatritruppi Troubleyn. Belgia lavastaja „Olümpose mägi. Tragöödiakultuse ülistuseks“ arvustusest on pärit ka eeltoodud autotsitaat, sest seegi lavastus „on üks neist kunstiteostest, mis, kui sellele kiirelt pilk peale heita, püüab su like’i tühikäigul paigaljooksuga (nii kaudses kui ka otseses mõttes): stseenid kestavad enamjaolt üle 20 minuti ning laval korratakse sama liigutust“ (Sirp 24. VII 2015). Või Madli Pesti sõnadega: „Fabre on kindlasti esteet: ta esitab laval meedia kultiveeritud normi, treenitud tantsijakeha. Kuid … tegeleb ka teise poole, vaataja kehaga ehk tema füüsilise (ja muidugi vaimse) mõjutamisega“ (Sirp 30. V 2013). „Fabre’is ei puudu indianajoneslik seiklusmaigulisus, kuid tema peen mängulisus ei suuda üksnes vaatajat köita, vaid paneb ta ka kaasa mõtlema,“ on arvanud Kai Herkel (Sirp 17. VIII 2007).

Vaevalt oskas ka Ursel Tilk jaanuaris arvata, et tuleb temalgi Indiana Jonesi kombel uusi maid avastama minna. Ometigi astub ta järgmisel teisipäeval festivalil „Impulstanz“ lavale koos sellesama Fabre’i trupiga, sest toimub lavastuse „Belgia reeglid / Belgia ruulib“ („Belgian Rules / Belgium Rules“) esietendus (eelesietendus oli 1. VII Napolis juba ära). See, et Eestist pärit näitleja ka mujal maailmas tööd leiab, on mõnele eredale näitele vaatamata (nii on Risto Kübaral auhinnakapis muu hulgas parima kõrvalosa preemia Hollandist, Sergo Vares tegi kaasa Suurbritannia teatri Lyric Hammersmith projektis „Salajane teater“ jne) siiski veel pigem erand kui reegel. Eriti, kui arvestada, et Tilk on alles tudeng ja peaks näitlejadiplomi kätte saama järgmisel kevadel.

Sellegipoolest on see, kuidas Tilk maailmakuulsa Fabre’i lavastusse jõudis, üsnagi tavapärane (vähemalt mujal maailmas): lavakas toimunud nädalase meistriklassi järel paluti mõned tudengid nii Eestist kui mujaltki, kus Troubleyni liikmed õpetamas käinud, trupi kodulinna Antwerpenisse kümme päeva kestvale prooviesinemisele. Selle tulemusel valitigi välja need viis, kes lavastuses „Belgia reeglid / Belgia ruulib“ Fabre’i püsitrupiga liituvad. Nüüd ootab neid ees kaks aastat tuuritamist ja kuigi see lavastus kestab kuuldavasti ainult neli tundi („Olümpose mägi“ vältab näiteks 24 tundi), on see loodetavasti lisaks noore näitleja tänuväärsele kogemusele ka pai pealtvaatajale. Aga sellest juba pärast esietendust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming