Süümemõnu – N, 30+, öösel, baaris

Tartu kõrtsides torkab silma, et naisi on vähem ja nende keskmine vanus on kõvasti meeste omast allpool.

PIRET PÕLDVER

Hiljuti kui tantsisin abikaasaga kell kaks öösel sõbra sünnipäeval, kummardus hea tuttav meie poole ja hüüdis läbi muusika, et tore on näha, et korralikud pereinimesed nii vahvalt pidutseda oskavad. See lause tekitas vastuolulisi tundeid. Muidugi on tore olla selline eriline ja teistsugune pereinimene, kes pole veel maise elu rõõmudest loobunud, kuid samal ajal tundsin, et selles kiituses peitub kohe ka probleem: komplimenti kannab binaarne opositsioon, korralikkus ja pereinimeselikkus vastanduvad pidutsemisele ja ööelule.

Need kaks justkui välistavad teineteist: on olemas vallaliste lõbus elu, mis toimub öösel, ja pereinimeste korralik elu, mis leiab aset päeval. Üks oleks justkui mõeldud eluks enne kaaslase leidmist ja laste saamist, ja teine ajaks, kui oled ühtäkki muundunud pereinimeseks. Siit pole enam pikk samm mõtteni, et midagi peab sinuga lahti olema, kui sa kell kaks öösel peol tantsid.

Ma ei ole päris kindel, et mu abikaasa sellest lausest sama välja luges kui mina. Eks igaühel ole oma tundlikud ja süümepiina-altid kohad, üks minu omadest seostub pidutsemisega. Ühesõnaga, mulle meeldib väljas käia, suhelda, tantsida, tutvuda uute inimestega, naerda, juua mõni klaas veini ja tunda end rõõmsana. Õhtuti väljas käimise juures on midagi teistsugust, seal on tasand, mis päevasuses puudub. Öine sotsiaalsus on teistsugune, piirid on rohkem avatud, suhtlemises on suurem koht emotsioonidel, kehalisusel ja spontaansusel. Päevastes kohtumistes tuleb harvem ette valjult naermist, tantsimist, lõbusat nöökamist, kerget flirti, rääkimata tantsimisest. Näib, et see tasand ei kuulugi automaatselt „korraliku pereinimese“, eriti korraliku naise kuvandiga kokku, stereotüüp ei näe tema elus seda ette, peab seda lapsikuks ja kergemeelseks. Ja kuna mina käin endiselt hea meelega väljas, kannan ma sellepärast kerget süümepiina. Justkui oleksin seepärast halvem ema, kehvem töötaja ja viletsam abikaasa.

Millegipärast on mul selline tunne, et väljas käia ja pidudel käia on küll tore, aga tegelikult võiks suuta elada kuidagi nii, et mul ei ole seda vaja. Olgu, päris noorelt oli see veel kuidagi okei, aga lapse sünniga miski muutus: noh, et kui sa oled ikka ema, siis baarid ei ole enam sinu koht. Siis tuleks leida õnne ja rõõmu kodus pannkooke küpsetades, hele pühapäevakleit seljas, rahuldada oma sotsiaalsed vajadused tööl või koolis (ka kooliskäimine kolmekümnendates tekitab ambivalentseid tundeid, kuid see on omaette teema), võib-olla sõbrannaga kohvikus, kuid õhtul pidutseda maailmas, mis on nii teistsugune kui kodus lapsega raamatu lugemine, joonistamine või mänguväljakul hängimine, tundub olevat miski, mida peaks hoidma hämaras. Selliseid vajadusi ei tohiks nüüd enam olla.

Ilmselgelt ongi üks minu süümepiina allikas vana aja taak „naise koht on kodus“. Ühel esmaspäevaõhtul pärast jalgpalli MMi juhuslikku mängu Tartu baari Barlova jäädes lugesin kokku: baaris oli neli naist ja kaksteist meest. Kuigi MMi järel on asi ilmselt eriti kallutatud, ei ole suhtarv naiste kahjuks üldiselt haruldane, oleneb muidugi ka kohast ja peost. Mulle näib, et paikades, kus käivad nooremad inimesed, on suhtarv paremini paika loksunud. Kuid jällegi: vähemalt Tartus torkab silma, et naiste keskmine vanus on kõvasti meeste omast allpool: nelja- ja viiekümneseid mehi on baarides tunduvalt rohkem kui sama vanu naisi. Miks see nii on? Kus on naised, kuidas nad lõbutsevad, lõõgastuvad ja pidutsevad? Kas üle kolmekümnene naine tohib end avalikus ruumis lõdvaks lasta, vabalt tunda, rõõmsalt tantsida, juua sõpradega mõned õlled ja tutvuda? Kas väljas käimine on soopõhine, vanusepõhine? Kas kusagil on baare, kus enamik hilisõhtusi kliente on baarileti taga üksinda istuvad neljakümnendates naised? Kui ongi, siis noh, kes nüüd ei mõtleks, et teadagi, mis naised need sellised on.

No eks ma mõnikord proovin ka olla nagu tavaline mees, kes läheb paariks tunniks jalutama, astub sisse kohalikku kõrtsi, joob mõne õlle, loeb lehte, vaatab ringi, räägib ühe-kahe tuttavaga juttu ja tuleb siis keskööks koju. Ma pole iial seda nautida suutnud. Kohe baari sisenedes on mul tunne, et kõik vaatavad, mis asju sina siin üksinda ajad, sul vist ei ole sõpru ega midagi, et üksinda siin niimoodi kooserdad, otsid vist meest või midagi. Eks see muidugi on minu peas ka kinni, aga mitte ainult. Naine näiteks ei saa baaris õhtul omaette rahulikult lugeda, sest teda tülitavad võõrad mehed, kes eelmainitud naiste-meeste suhtarvust lähtuvalt katsuvad ära kasutada iga juhust mõnegi naisega rääkida. Aga ma ei taha nendega rääkida. Tahan rahulikult Müürilehte lugeda, sõpradele tere öelda ja ühte õlut juua. Ring saab täis: indiviidina ei saagi naine baaris lõõgastuda, sest ta surutakse kohe mingisse rolli.

See ei ole igal pool nii. Pikema demokraatia ja suuremate vabadustega riikides näeb õhtuti väljas igas vanuses inimesi. Empiirilise vaatluse tulemusena väidan, et ka Tallinn on selles suhtes eesrindlikum kui näiteks Tartu või mõni veelgi väiksem Eesti linn. Mis on millega korrelatsioonis, võiks olla järgmise artikli teema.

No ja mulle siiski meeldib väljas käia ka pisikeses nooruslikus ülikoolilinnas, surun kerge süümeka ja kummastuse maha ning loodan, et järgmine põlvkond naisi ei peida end enam koduseinte vahele, vaid kehtestuvad indiviidina. Ja ootan, et mitte enam kauges tulevikus sisaldab fraas „korralik pereinimene“ endas ka spontaansust, mängulisust ja avatust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht