Soome on eestlastele tundmatu maa

Nii naljakas, kui see ka ei ole, ei saa soomlased ja eestlased üksteisest peaaegu üldse aru, kusjuures mõlemad arvavad, et saavad.

JÜRI REINVERE

Hoolimata vastastikusest aasimisest, milles on mõlemalt poolt tubli annus imetlust, oleks meil soomlastelt palju õppida, sealhulgas ka nende vigadest.

Üks asi, milles soomlased on ületamatud ja mis eestlastel peaaegu täiesti puudub, on kokkuhoidmine. Soome rahvusvahelise menu tagatis, kaasa arvatud kunsti, disaini ja arhitektuuri vallas, on olnud kokkuhoidmine. Soomlastel on teatav ühiskondlik instinkt, mis sunnib neid piisavalt mõjuva põhjuse korral kohe ühise asja nimel tegutsema ja vahepealsed asjad kõrvale jätma. Üks rahvusvaheline eesmärk võiks olla selleks küll mõjuv põhjus.

Soome kunsti ja kirjanduse kogu 1990ndate – ositi kolossaalne – menu oleks jäänud olemata, kui nad ei oleks aru saanud, et seda ei saavuta kunstnikud üksi tegutsedes. Loovinimeste taha astusid suured organisatsioonid, hoolimata sellest, et see maksab raha. Kadedus ja viha jäeti kõrvale. Eesmärk oli olulisem kui säästmine. Sama on Soomes valitsuse ja poliitikaga: niipea kui riik nõrgeneb, asuvad soomlased kõik nagu üks mees tegutsema selle nimel, et riik ruttu tugevamaks saaks. Kõike tehakse pigem vaistlikult kui riikliku käsu peale. Näiteks 1990ndate alguses taibati, et kui nüüd kiirelt koos ei tegutseta, jääb Soome Nõukogude Liidu lagunemise alla kängu ja muutub üheks kaugeks Euroopa provintsiks. Pangandus korraldati kähku ringi, Nokia võttis suuna telekommunikatsioonile, samasse aega jääb meilegi tuttav kultuuri tõusulaine, eriti klassikalise muusika kõrgaeg, samuti vendade Kaurismäkide esiletõus, Marimekko uuestisünd jne.

Teine asi, mida tasub õppida, on see, et maailmas ei saavuta edu ainult sellega, kui kodus korduvalt ja korduvalt rääkida, kui hästi meie asjad on. Selle tulemus on menu ainult koduste hulgas – ja sellega asi ka piirdub. Rahvusvahelises võistluses ei ole mingit tähtsust, mis juttu soomlased iseendale Soomest räägivad. Seepärast väga ei räägitagi: pigem on kogu jõud suunatud sellele, et võistluses peale jääda.

Kolmandaks tasub õppida ka soomlaste vigadest. Üks suur viga on ehitada kogu oma riigi identiteet üles ühele menukale sümbolile, sest kui see kokku kukub, jäävad järele vaid varemed. Kuulus näide on Nokia, mille külge jäid soomlased 1990ndatel kindlalt kinni, uskudes, et see laev purjetab aastakümnest aastakümnesse igavese menuga. Kui see ettevõtmine puntrasse jooksis, siis kukkus kokku ka iseteadvus ja poliitilise maailma stabiilsus. Tekkinud tühimik oli soodne Põlissoomlaste esiletõusuks.

Tasub õppida soomlaste vigadest, näiteks ehitada kogu oma riigi identiteet üles ühele menukale sümbolile nagu Nokia. Fotol rahvatelefon Nokia 5110

Wikimedia Commons

Ei tasu korrata nende viga, suunates kõik jõud ekspordile, justkui kodus ei elatakski elu ja kõik sealne oleks tähtsusetu. Hea näide on kultuurielu, kus kestab raske jäätumise aeg: riiklikke toetusi on vähendatud miinimumini ja mis järel, on kaldu ekspordi poole. Kodus võib rahvas kultuurivaesuse kätte kas või ära surra. Kogu sellest ideoloogiast on saanud absurd, sest mida on siis lõpuks soome kultuuri pähe eksportida, kui Soomes kultuuri ei ole. Meil, eestlastel, on raske soomlasi mõista ja vastupidi on asi sama hull. Nii naljakas, kui see ka ei ole, ei saa need kaks rahvast üksteisest peaaegu üldse aru, kusjuures mõlemad arvavad, et saavad, ja teine rahvas on neil arvustada ja temast üle olla. Soomlased arvavad eestlastest „teadagi mida“ ja eestlased omakorda soomlastest üht-teist muud. Peamine on siiski see, et tihti kõlavatest ilusatest sõnadest hoolimata on neist kahest riigist üldises rahvusvahelises kultuuriruumis saanud rivaalid ja kumbki rahvas tunneb teise suhtes üleolekut, mida on raske sõnadesse panna.

Ise ei saa kahe riigi esindajad oma rivaalitsemisest vist lõpuni arugi. Kasu ei too see kellelegi, kuid lõpetada on seda võimatu. Alles hiljaaegu oli mul Saksamaal olukord, kus Soome diplomaat küsis minult kaastundlikult: „Mis tunne sul on, kui sind eestlaseks peetakse?“ Tema arvates on see mingi sõimusõna ning oleksin pidanud kohe hirmsasti kahetsema ja meeletult pingutama, et olla keegi teine. Võib veel kuidagi mõista, et sellist juttu aetakse kusagil supermarketis, aga et nii räägivad ja mõtlevad diplomaadid, on päris uskumatu.

Vastupidi ei ole asi eriti palju parem. Häda on selles, et niimoodi kaotab nii üks kui ka teine praeguses geopoliitilises olukorras partneri. Täpselt samamoodi nagu soomlased tunnevad kroonilist alaväärsust rootslaste ees, ei tohiks eestlased endale lubada alaväärsust suhtes soomlastega ega nendega valedes asjades võistlusse asuda.

Ma olen alati väitnud, et jagame soomlastega väga vähe: on selge, et meil on sarnased keeled keset seda indoeuroopa merd meie ümber. Midagi jagame ka iseloomust, ehkki minu arvates on need kujutelmad tugevalt liialdatud. Võib-olla on mõlemal rahval ka mingi enesehävituslik tendents tumedusele. Ja ongi kõik. Mis puudutab kööki, lastekasvatust, huumorit ja iseteadvust, siis oleme voolitud nagu kahest eri puust. Põhjus on vaid ühes väikeses faktis: me ei ole olnud koos, samas seisus, ühegi võõrvõimu all. Saksa mõju ei ole soomlastel üldse, Venemaa mõju on tunduvalt väiksem kui eesti kultuuris. Kui mõelda Rootsi kuningriigi aega või aega, kui mõlemad rahvad kuulusid Venemaa Keisririiki, siis ka seda aega ei jaganud me kindlasti samamoodi.

Sealjuures eirame huvitaval kombel seda, et lätlastega jagame peaaegu kõike: geene ja ajalugu ning tahes-tahtmata oleme isegi päris sarnased. Millegipärast on aga see meile tänapäeval piinlik ning maailma rahvaste ees tahame kõrvuti seista pigem läänestunud soomlaste kui lähedaste lätlastega.

Hull lugu ju: soomlased ei taha nii väga rahvusvaheliselt näidata, et nad on eestlastega sugulased. Üks asi on toetada vaikselt liigsete pealtnägijateta, aga kui asi läheb publiku ette, siis muutub soomlaste käitumine kardinaalselt: neil on kabuhirm, et ka neid hakatakse pidama idaeurooplasteks. Seda, et neid tõesti ka idaeurooplastena nähakse, nad ise nii selgelt alati ei taipagi – või kui taipavad, pööravad pilgu kõrvale.

Soome identiteedi väga oluline osa on geograafiline eraldatus – vastupidiselt eestlastele, kes on aastatuhandeid harjunud oma maad teistega jagama isegi siis, kui see meile ei meeldi. Soomlastel, vastupidi, ei ole seda vajadust olnud: nende maad peeti kaua, väga kaua, nii ebahuvitavaks maailma lõpuks, et sinna ei viidud maaharimiseks teisi rahvaid ega tüüdatud soomlasi nende rahus. Sellest eraldatusest on soomlased aga hästi välja astunud – uhkemalt kui eestlased kõigi oma rahvusvaheliste võimalustega, millest osa on ise koju kätte tulnud.

Soomet tasub hästi tunda, see on meile vajalik. Lihtne see ei ole, sest kõigepealt peame suutma kustutada oma kujutlusest turistid ning respekteerima, et inimesena ei anna soomlane end kergesti kätte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht