See ohutu paremäär

KAAREL TARAND

Veebruaris kirjutas Rein Raud Sirbis ehtsa Eesti konservatiivsuse kui mõttesuuna lahustumisest, pannes olukorrale kaks diagnoosi: „Esiteks, enamik end Eestis konservatiivideks nimetavaid poliitikuid ei ole konservatiivid, vaid traditsionalistid, kusjuures sageli üsna radikaalsed. Teiseks, selliste jõudude esilekerkimine osutab konservatiivsete väärtuste kriisile, mis tuleneb võimude tegematajätmistest eriti sotsiaalpoliitika valdkonnas. See on hakanud murendama ühiskonna alustugesid, loonud laia kandepinna irratsionaalsele ja hüsteerilisele massimentaliteedile ja vähendanud eri seisukohtadelt peetava dialoogi võimalused miinimumini.“

Diagnoositud ise astusid hiljuti üles Maalehe kaanepoistena, defineerides end just konservatiividena, sealjuures Eesti ainsatena. „Kui me räägime konservatiivsest ideoloogiast, siis see on põhjalik ja süsteemne maailmavaade, mis algab maksudest, haridusest, jätkates välispoliitikaga jne,“ selgitas Martin Helme. Ja tema EKRE parteiesimehest isa Mart lisas: „Ülo Vooglaid1 on kindlasti üks konservatiivse mõttesuuna esindaja, sotsiaalteadlasena. Kui me läheme poliitilisele väljale, siis oleme meie selle täielikult omandanud. Tegelikult ei saa IRL ega ka Vabaerakond end selles nišis positsioneerida, sest me oleme väljaku nurgad kõik ära märkinud.“

Niisiis on konservatiivsus kõik see, mida teeb Helmete juhitud EKRE. Kuid Helmed esindavad paratamatult ka paremäärmuslust, sest neil on rida seisukohti, milles veel „parempoolsematel“ poliitiline esindus puudub ja igas normaaljaotuses on kellukakujulise kõvera otstes „äärmused“. Kõver ise võib olla kõrgema küüruga või lai ja madal, kuid skaalal on otsad igal juhul, kuni keegi asjaosalisest ei nõustu (ja seda nad siiamaani ei tee) poliitilis-maailmavaatelise skaala ringikujulisusega, mis paneks kõrvuti seisma ja peaaegu et samastuma parem- ja vasakradikaalid.

EKRE toetus ei ole viimase paari aastaga kasvanud mitte seetõttu, et üldine paremtsentrism ja konservatiivsus oleks Euroopas tõusuteel. Esmase põhjusena oleks lihtne osutada pagulaskriisile, mis annab hõlpsasti toitu populistlikult õhutatavale võõravihale. Toetus äärmuslusele aga hakkas paljudes riikides kasvama enne viimase laine massiliste pagulasvoogude Euroopasse jõudmist, olgu tegu Prantsusmaa, Kreeka, Hispaania, Hollandi, Ühendkuningriigi või Ungariga. Pagulased või laiemalt immigrandid ehk teistsugused on juba vihasele publikule lihtne lisasihtmärk ja lohutus, sest peasüüdlasi nende säravatest tornidest niisama lihtsalt kätte ei saa. Uhkelt sirutas korraks tiibu Occupy Wall Street, kuid nüüdseks on otsene pangavaen nii USAs kui ka Euroopas vaibunud. Ehkki Donald Trumpi rämepopulism toimub vabariiklaste paremerakonna raames, ei summeeru tema hajusa sihikuga jutud terviklikuks maailmavaateks. Ka eelistab ta rünnata nõrgemat tugevama asemel. Arenenud maailma pahameeletuuled algasid majandusjuhtide vastutustundetust finantskäitumisest, mis viis finantskriisini. Selle kriisi järellainetustega saavad nüüd pihta õnnetud sõjapõgenikud.

Oktoobris avaldasid Müncheni Ludwig-Maximiliani ülikooli majandus­uuringute keskuse ja Ifo-instituudi uurijad Manuel Funke, Moritz Schularick ja Christoph Trebesch analüüsi,2 mille aluseks koostasid andmebaasi 20s arenenud majandusega riigis 140 aasta jooksul toimunud finantskriisidest ja üldvalimistest. Uurides puhaste ehk mitte sõdade vms, vaid finantsmaailma enese tekitatud finantskriiside järel toimunud poliitilisi muutusi neis riikides, tuvastasid nad kindla seaduspärasuse: finantskriisid põhjustavad äärmuslike/radikaalsete meeleolude, natsionalismi ja ksenofoobia kasvu ühiskonnas ning neid hoiakuid esindavate poliitiliste erakondade toetuse kasvu.

Ligi pooleteise sajandi jooksul on finantskriiside järel võimul olnud koalitsioonide toetus langenud, sellega muutunud ebakindlamaks poliitiline kurss ja vastavalt saanud tiibadesse tuule opositsioon – mida äärmuslikum, seda enam. Eriti torkab silma paremäärmuslaste võidukäik finantshäda päevadel, mis mäletatavasti võttis täieliku košmaari kuju 1930ndate Euroopas. On omapärane, et suurimad võitjad finantskriisist ongi paremäärmuslased, kes keskmiselt on võinud arvestada 30protsendilise toetuse kasvuga viie aasta jooksul, võrreldes kriisieelse ajaga. Viimase finantskriisi järel on küll Lõuna-Euroopas toetust jätkunud ka vasakradikaalidele (Kreeka Syriza, Hispaania Podemos jt), kuid pikema perioodi vältel on suurvõitjad olnud just paremal.

Funke ja kolleegid nendivad teise tähelepanekuna, et just finantskriisi päevil, erinevalt tavalistest majandusraskustest, läheb riigi juhtimine alati keerulisemaks, sest vastutuse võtjaid on vähe, võimuliidud killustuvad ja see on süvenev trend. Kas ja kuidas on vastutustundetuse kasv seotud poliitika nn professionaliseerumisega ehk puhta­kujuliste parteitöötajate võimuhaaramisega poliitilises eliidis (nagu vanadel demokraatiamaadel juhtus see ka Eestis XXI sajandi algaastatel välgukiirusel), vajab eraldi uurimist.

Kolmanda järeldusena osutavad uurijad andmebaasist nähtuvale seaduspärasusele, et finantskriiside järel kasvab poliitilise tänavaprotesti ulatus. Meenutagem, et ka Eestis olid avalikkuse närvid nelja aasta eest sedavõrd pingul, et piisas peaminister Ansipi ühest ebaõnnestunud naljast „seemnete söömise“ asjus – külmast ilmast hoolimata ilmus tänavatele protestima tuhandeid inimesi. Hoolimata praeguse Stenbocki maja käsutaja lahjadest isikuomadustest, ei ole tänavu poliitilisteks massiaktsioonideks kandepinda tekkinud, kui muidugi needsamad EKRE marginaalsed tõrvikurongkäigud välja arvata.

Eks see ole eriti Euroopas juba ka sajandeid sisse tallatud rada iga rahahäda korral osutada näpuga pankuritele (juutidele, vabamüürlastele ja muudele rahvavastastele „vandenõulastele“) ja leida lihtsama mõistuse seas endale siiraid uskujaid. Sellest omakorda pole raske tuletada, kuivõrd oluline on ühiskonnas rahu ja stabiilsuse tagajana hästi teostatud tõhus panganduslik ja rahanduslik järelevalve, mida keskpangad ja valitsused peavad suutma. Lased pangad käest, annad võimu äärmuslastele!

Siinkohal võib väita, et EKRE toetuse kasv peab lähtuma millestki muust, sest Eestis ju otsest finantskriisi ei olnud, Eestis tegutsevad pangad läbisid kõik likviidsustestid ja kellegi raha pankades ei haihtunud. Eesti on aga siiski osa suuremast maailmast, sh eurotsoonist, mis on osutunud vastu kriitikute ootusi vastupidavamaks, kui arvatud (meenutagem lehtede ja „analüütikute“ igapäevaseid ennustusi eurotsooni kokkuvarisemisest neli aastat tagasi), kuid pankade lõdvast käitumisest tingitud ebakindlust levitati sellegipoolest üle kogu kontinendi.

Oleks imelik eeldada, et vaba konkurentsi tingimustes oma positsiooni kaotanud tsentrid ja tavaolukorras enamuse esindajad ei püüa oma endist tugevat seisu taastada. Äärmuslus on alati süsteemitu ning kui süsteemne alalhoidlikkus Eestis suudab rahulikuks jääda ja mitte minna uute ideedega seiklema uutele turgudele, jõuab tema kunagine valija rahunedes tema juurde tagasi. Aeg ja Kreekast Türgi poole kursi võtnud pagulaslaevad peaksid paremäärmusluse paari-kolme aastaga viima tagasi talle normaalaegadel kuuluva 5% toetuspiiri peale. IRLil on õigus, kui nad avalikkusele kinnitavad, et neile ei lähe korda praegused reitingud, vaid võimalus ajada valitsuses oma alalhoidlikke asju. Seda, et neist ka parteitutele mõtlejatele tõsisem dialoogipartner võiks saada, on siiski raskem loota.

1 Omal ajal kutsuti teda ta sotsialistlike vaadete pärast ka Kremli unistajaks.

2 Minnes äärmuseni. Poliitika pärast finantskriise 1870–2014, http://www.cesifo-group.de/ifoHome/publications/working-papers/CESifoWP/CESifoWPdetails?wp_id=19172486

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar