Praha 21. VIII 1968

REIJO NIKKILÄ

Kolmandal okupatsioonipäeval, reedel, 23. augustil 1968 jagati Prahas lendlehti, kus kirjas: „Kala ja venelane on ühesugused, hakkavad haisema kolmandal päeval“.*

Nii dokumenteerisin ma Prahas nähtu kirjastuse Tammi legendaarse raamatusarja „Hüüumärk“ („Huutomerkki“) esimeses raamatus „Praha 21.8.1968“. Raamat anti välja rekordlühikese ajaga, kõigest kolm nädalat pärast okupatsiooni algust. Minu kui pealtnägija jutustus ja just see kalalugu tõid mulle kaasa Nõukogude Liidu ligi nelja-aastase viisakeelu.

Nüüd on neist sündmustest möödas 47 aastat. Ei ole sugugi ümmargune aastanumber, kuid minu elus on Praha okupeerimise kuupäev olnud igal aastal üks jube tähtpäev. Aastakümnest aastakümnesse on need õuduste päevad pöörelnud mu peas aasta läbi ja selle kuupäeva lähenemisel muutun üha närvilisemaks, olen oma mälestuste piiramisrõngas otsekui tulistel sütel.

1968. aasta suvel sattusin Prahas otse sündmuste keskpunkti. Olin just osalenud slavistide VI maailmakongressil ja jäänud seejärel suveülikooli tšehhi keele täienduskursustele.

Keelekursus katkes dramaatiliselt. Minu Ecuadorist pärit sõber Chicho helistas kella kolme ajal öösel ühiselamusse ja teatas Nõukogude Liidu jõulisest rünnakust. Kiirustasin otsekohe oma roomlannast kallima Martaga kesklinna. Tegin varajastest hommikutundidest peale mustvalgeid fotosid ja diapositiive ning võtsin ühtaegu oma jutu kõigest nähtust ja kogetust makilindile. Vedasin seda igal pool endaga kaasas.

Vene transpordilennukeid maandus tihedalt, iga minuti järel, nad vedasid tanke ja soomukeid koos meeskonnaga ööpimedas Praha Ruzyně lennuväljale. Õhkkond oli sõnulseletamatult hirmuäratav ja kafkalik. Kui hommik koitis, hakkas saabuma teateid esimestest ohvritest. Nende verega määritud Tšehho­slovakkia riigilipud lehvisid meeleavaldajate autodel.

Jõudsime joostes igale poole: salvestasin esimeste tankide saabumise Praha peatänavale Václavské náměstíle, kuue tanki põletamise Praha raadiomaja lähedal, olümpiavõitja Emil Zátopeki kõne suurmeeleavaldusel Püha Václavi monumendi juures …

Minule, noorele vasakidealistile, oli Tšehhoslovakkia okupeerimine otsekui maailmalõpp. Vene keele oskajana nõudsin Nõukogude sõjaväelastelt naiivselt vastust oma küsimusele: „Kuidas Nõukogude Liit ja neli muud sotsialismimaad võivad kümnete diviisidega kallale tungida vennalikule sotsialistlikule slaavi riigile?“.

Soome tagasi jõudes ütlesin kohe üles koha uudisteagentuuris TASS, kus olin jõudnud töötada täpselt kaks aastat tõlk-toimetajana. Isegi objektiivse pilguga vaadates olin tol sügisel 1968 Soomes üks „kõige nõukogudevastasemaid“ isikuid. Mul oli fotonäitus otse Helsingi kesklinnas vanas üliõpilasmajas, sõitsin Soomes ringi ja rääkisin ülikoolides noortele oma Praha kogemusest, kirjutasin ajalehtedele artikleid ning tõlkisin kibekiirelt kirjastusele Gummerus Slovakkia juudi kirjaniku Ladislav Mňačko Bratislava okupeerimisest jutustava raamatu „Seitsmes öö“.

Kolm aastakümmet hiljem, 1998. aastal, sain lõpuks teha uute tehnikavahendite abil Praha materjalide põhjal dokumentaalfilmi, mida olen käinud näitamas festivalidel, koolides ja ka paljudel muudel üritustel Venemaal. 1999. aastal sai mu tõsielufilm Venemaa esimesel ja ühtaegu viimasel poliitiliste filmide festivalil Gelendžikis esimese preemia. Venelased ise ei ole teinud Praha sündmustest ühtki tõepärast dokumentaalfilmi. Seepärast näidati minu oma veel 2008. aastal Venemaa eratelekanalites. Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse ei ole Praha-teemalise dokumentaalfilmi näitamine Venemaal enam võimalik: seal kõlavad hüüded „Venelased, te olete fašistid!“ on selleks liiga paljastavad.

Tegin möödunud nädalal kaks lühikest tööreisi Venemaale: Moskvasse ja Nižni Novgorodi. Need olid seotud mu pensionipäevade mõne arvates ehk kummalise huvialaga, Teise maailmasõja soomlastest sõjavangide saatusega Nõukogude Liidus.

Vabal õhtul istusin Nižni Novgorodis jalakäijate tänava Bolšaja Pokrovskaja ääres kohviku Tarelkin terrassil. Otse kohviku kõrval väljakul mängisid tänavamuusikud biitlite ja Vene riigivõimu boikoti all Andrei Makarevitši (Vene rokkansambli Mašina Vremeni liider – toim) lugusid. Möödakäijad plaksutasid leigelt. Nägin lugematuid rõõmutuid nägusid.

Olin mõelnud, et võiksin küsida venelaste arvamust Ukraina olukorra kohta, ent erinevalt möödunud sügisest ei tahtnud keegi sellel teemal rääkida. Õigupoolest põigeldi kõrvale. Lõpetasin siis oma küsimuste esitamise ära.

Okupantidega oli raske kontakti saada. Esimesel päeval ei olnud nad üldse nõus rääkima, teisel päeval toimus Praha vanalinna turul alljärgnev vestlus.

Noor tšehhi tüdruk: „Miks te olete siia tulnud?“

Vene leitnant: „Ärge kogu aeg küsige, et miks ja miks, räägime millestki lõbusamast.“

* Tsitaadid on võetud pealtnägijareportaažist raamatust „Praha 21.8.1968“ (Tammi, Helsingi, toim Jaakko Okker).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming