Louis C. K. võtab valge mehe vastutuse

REBEKA PÕLDSAM

 Pete (Steve Buscemi) ja Horace (Louis C.K.) mõtlevad elu üle järele.

Pete (Steve Buscemi) ja Horace (Louis C.K.) mõtlevad elu üle järele.

Kaader sarjast

Alles see oli, kui feminism muutus trendikaks ja kõik ütlesid, et nad on seksuaalselt väga vabameelsed ja haavamatud, suhtuvad kõigisse võrdselt, lähevad tänavatele meelt avaldama ja otsivad radikaalseid pidutsemisvõimalusi, et igavusse ära ei sureks. Araabia kevade ja Occupy Wall Streeti lootusrikkale lainele ei järgnenud aga oodatud revolutsiooni. Võiks isegi öelda, et kogeti tugevat tagasilööki: kuigi naiste ja meeste, erinevate rahvaste ja uskude, seksuaal- ja soo­vähemuste, vaeste ja rikaste võrdse kohtlemise nimel on sõna võetud, marsitud, kunsti tehtud ja kannatatud juba sada aastat järjest, on muutused jätkuvalt liiga väikesed ning needki on tihtilugu hoopis tehnoloogilise arengu vili. Võib öelda, et valge (heteronormatiivne)* mees, kelle positsioon on kõigi teiste inimliigi isendite omast sünnipäraselt kõige stabiilsem, isegi kui see on isendite puhul teinekord ebakindel, pole viimase sajandi jooksul oma vaimses ühisteadvuses eriti arenenud ja kipub muutuste vastu pahuralt puksima, isegi kui muutused on talle endale kasulikud.

Õnneks on maailm kirju ja Ameerikas elab paks punapäine koomik Louis C. K., kes võtab valge heteroseksuaalse mehena inimliku vastutuse kõnelda oma positsiooni naeruväärsusest. Augustis Helsingis esinev Louis C. K. on aastaid New Yorgi püstijalakomöödia teatris Comedy Cellar esinenud ning teinud ka kuus hooaega naljasaadet „Louie“. Louie on oma naisest lahku läinud ülekaaluline keskealine valge mees, kes kasvatab üle nädala kaht väikest tütart, kes teda pidevalt närvi ajavad, aga kellest paremaid üksildusepeletajaid ka võtta pole. Ta otsib pidevalt endale uut naist, aga kuna üle võlli häbelikkus teeb tast veidriku, siis ei kesta ta suhted eriti kaua: Louie käib naisega, kes on väga võimukas, kuid kardab lähedust veel rohkem kui Louie, siis kohtab ta ungarlast, kes ei oska tegelikult inglise keelt, hiljem kutsub üks hästi paks naine Louie’ välja ja ütleb, et kõige solvavam on, kui mehed ütlevad väga paksule naisele, et ta pole paks – kõik lood elust endast. Seriaalis on keskendutud suuresti seksuaalsusele, üksildusele ja ärevusele selle pärast, et mehe ja isana peab valge mees vastama ootusele olla stabiilne, sõbralik ja abivalmis igas olukorras, aga tegelikult tahaks nutta ja kohustuste eest põgeneda ja karistamatult pahandust teha.

Louis C. K. on tõesti üleilmselt ligi kümme aastat inimeste südant soojendanud ja pakkunud mehe kui kivipalluri identiteedile eluterve alternatiivi, ent tänavu koomiku enda toodetud seriaal „Horace ja Pete“ on täielik pomm, mida saab tegijalt otse veebist osta. Kümneosaline seriaal toob ekraanile lisaks autorile ka vapustava koomikute ja näitlejate buketi, nende seas Edie Falco, Steve Buscemi, Alan Alda ja Jessica Lange. Seeria keskmes on keskealised mehed ja naised, kes joovad palju jaksavad, loevad lehti, arutavad elu üle, vaidlevad võõrastega ja elavad oma elu, nagu torust tuleb. Louis C. K-l on taas õnnestunud väga peene tundlikkusega avada inimeste lihtsus, segadus, argine eluhaprus ja trots maailma vastu, mis pole end just kergelt seriaali peaosalistele kätte andnud. Isegi noortesse pole usku, kuna need kaabakad tahavad kõigile lihtsalt meeldida ja on nõus maksma hipsterihinda (douchetax).

Seriaali tegevus toimub Brooklyni ligi sada aastat vanas keldribaaris, mille asutasid kunagi kaks venda Horace ja Pete, kelle pojad said edaspidi omakorda nimeks Horace ja Pete, ja nii kuni 2016. aastani välja. Baari peavad onu Pete ja tema vennapojad, kellest üks, nagu selgub, on siiski tema poeg. Noorem Pete on ravimatu skisofreenik, kelle ravim tootmisest maha võetakse, ja ta hakkab igal pool kolle nägema. Neil on ka õde Sylvia, kes tahab kogu maja maha müüa, et kiirelt rikkaks saada, ja kes põeb samal ajal läbi vähihaiguse. Õed ja vennad manipuleerivad üksteisega ja teevad üksteisele oma tõekuulutamisega nimelt haiget. Kõige liigutavamad lood on siiski seotud enamjaolt Horace’i suhetega tütre, endiste naiste ja uute pruutidega. Kõik on elus keeratud vussi lollusi tehes, kui mängus on olnud ihad. Kõrval võib jällegi käia tihe arutelu USA presidendivalimiste debati üle ja kokkuvõttes eristab vanemat põlvkonda noortest ennekõike põhimõtete rohkus ja arusaam mingisugustest mängureeglitest, mis aitavad ka kõige tuimemal tüübil orienteeruda lähisuhtes või lastega, seoses poliitikaga või klientidega.

„Horace ja Pete“ on kuldlõikega kunstiteos, mis muudab vaataja mõtteviisi, võiks isegi öelda arusaama sellest, mis on püsiv muutuvas ajas. Seriaal on filmitud natukene nagu teleteater, ühes stuudios, mille nostalgilisus tekitab teatavat vastumeelsust, aga mõjub samas geniaalselt vaheldusena muule seriaalitoodangule. „Horace ja Pete“ sisaldab täiel määral probleeme tänapäeva inimese elus, millest suur osa möödub mõne ekraani ees ja kus kehaga ei osata midagi pealegi hakata. Nende inimeste elus on küll ka veebisuhtlus, aga põhilised on siiski regulaarsed kokkusaamised ja üksteisele mõningase etteheitega räägitud lood. Seriaal pakub ümmargusele lihavale kehale stabiilsemat ühendust infomürast räsitud lihtsa inimhingega – rasketel hetkedel toetab ligimest inimene, mitte arvuti. See kõik võib kõlada natukene vanainimeselikult nagu Jaan Tätte jutt, aga Louis C. K. jõuab hoopis päevakohasemate tulemusteni.

* Heteronormatiivne mõtteviis mõistab seksuaalse väljendusviisina vaid heteroseksuaalsust ja ka varjatud homoseksuaalsust, kui järgitakse näiliselt normaalset peremudelit. Heteronormatiivsuse keskmes on ka tavaline seksistlik arusaam, et mehi defineerib sugutung naistest enam, mitte vastupidi. Hetero- ja homonormatiivsuse ideoloogia eesmärk on tuumikperekond.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar