Autoritaarsusse kalduv liberalism ja fašismi poole kreenis demokraatia

JANAR MIHKELSAAR

Ilusate ja heade väärtuste varjus ajab juuri konservatism, mis on võtnud vaikimisi eesmärgiks teha kõik selle nimel, et midagi ei muutuks. Probleeme ei tunnistata ega taheta märgata. SDE on leppinud piirjoontega, mille on talle ette tõmmanud parempoolsed peavooluparteid.

Ilusate ja heade väärtuste varjus ajab juuri konservatism, mis on võtnud vaikimisi eesmärgiks teha kõik selle nimel, et midagi ei muutuks. Probleeme ei tunnistata ega taheta märgata. SDE on leppinud piirjoontega, mille on talle ette tõmmanud parempoolsed peavooluparteid.

Sander Ilvest/Postimees/Scanpix

Üks viis mõtestada praegust sotsiaal-poliitilist konflikti on rääkida Eesti ja Euroopa väärtustest.1 Lugedes avalikke sõnavõtte, kumab läbi, et nn puhtalt Eesti väärtused seostuvad nende vastastele fašismiga. Kuigi see väide on ilmselge liialdus, võime seda sõna heuristilistel kaalutlustel siiski tarvitada. Fašismi, mis idealiseerib rahvuslikku idülli ja iseolemist, lükates ksenofoobiliselt tagasi kõik võõra ja tõstab pead terves Euroopas, võiks nimetada kolka­fašismiks. Eesti väärtuste pooldajad kasutavad tihti märksõnu nagu „rahva suveräänsus“, „natsionalism“, „autarkia“, „isolatsionism“ ja „iseseisvus“. Nõutakse, et säilitataks oma loomulik, etteantud identiteet ja positsioon. Üle kõige tuntakse hirmu võõrandumise ees. Ollakse veendunud, et Euroopa, mis on ütelnud lahti oma juurtest, käib vaimselt alla. Reaktsioonist, mis järgnes Suur­britannia rahvahääletusele, jäi kõlama veendumus, et kolkafašistid käituvad ja otsustavad irratsionaalselt. Selleks et oma eluolu kuidagi paremaks teha ja vastanduda bürokraatidest ja mänedžeridest koosnevale Euroopa eliidile, on kolkafašistid valmis ennekuulmatuks, s.t käituma vastupidi sellele, mida peab enesestmõistetavaks domineeriv majandusloogika. Säärane suhtumine külvab valitsejatesse paanilist hirmu.

Kolka- ja suurilmafašism

Kolkafašismile vastandub suurilmafašism, mis Euroopa väärtuste sildi all jutlustab esmajoones sallivust, avatust, majandusvabadust, vabakaubandust ja liberalismi. Säärane fašism tunneb üle kõige hirmu rahva ettearvamatute otsuste ees. Sellest hoolimata jätkatakse vähemalt vormiliselt tulihingeliste demokraatidena. Salamahti püütakse aga iga hinna eest hakkama saada ilma demokraatiata. Suurilmafašism eelistab töötada rahulikult, aeglaselt ja kaalutletult kulisside taga. Leidub kommentaatoreid, kes tunnevad perversset naudingut ELi bürokraatliku masinavärgi toimimisest.2 Avalikkust püütakse ratsionaalselt veenda, et teisiti polegi võimalik valitseda.

Suurilmafašistide hulka kuuluvad laias laastus need, kelle tööjõu nimel käib riikide vahel halastamatu konkurents. Neid püütakse meelitada kõikide vahenditega, pakkudes igasuguseid maksusoodustusi ja eriõigusi. Liialduseks ei peeta isegi kodakondsuse mõiste nivelleerimist. E-kodakondsuse projekt tõestab, et säärase tegevuse üle tuntakse suurt uhkust. Nende kõrgelt hinnatud spetsialistide liikumine ühest riigist teise on püütud teha võimalikult lihtsaks ja muretuks. Seal, kus on tingimused halvemad, pannakse asjad kokku ja minnakse parematele jahimaadele. Säärase püha looma üks paremaid näiteid on investor.

Kui kolkafašistid tõmbavad ühemõttelise piiri oma ja võõra ning õige eestlase ja vale eestlase vahele, siis suurilma­fašistid loevad uhkelt sallivuse ja tolerantsuse epistlit. Diskrimineerimine etnilistel, soolistel jm alustel kuulutatakse lubamatuks. Seda seetõttu, et silmale nähtavad piirid kahjustavad ilmtingimata ärilist läbikäimist. Korralik valge suurilmafašist ei tunnista mitte kunagi sõltuvust kohalikest oludest. Teostuva poliitika varjus ilmneb aga kosmopoliitide tegelik pale, fakt, et ollakse usinalt ametis uute piiride rajamisega. Otsene ja avatud diskrimineerimine asendub rafineerituma variandiga. Nõnda võiks näiteks tõlgendada sümboolset eraldusjoont suurtes raskustes Lõuna-Euroopa ja majanduslikult eduka Põhja-Euroopa vahel.

Nimetatud väidet illustreerib hästi Saksamaa, kelle juhid kuulutavad õigeid Euroopa väärtusi. Neile, kes on saanud omal nahal tunda säärase valgustusliku humanismi tõelist palet, on tagajärjed olnud katastroofilised. Just nendesamade ilusate ja heade väärtuste kaitsmise sildi all on sisuliselt hävitatud mitmete riikide majandus ja paisatud rahvaid vaesusse. Ei ole palju aega möödas sellest, kui Euroopa poliitikud manasid üksteise võidu meile silme ette karikatuurse pildi ebaproduktiivsetest, korrumpeerunud ja laiskadest kreeklastest, kellega vastandati produktiivsed, usinad ja targad sakslased. Suur solidaarsuse silt, mille all eurofašistid Merkeli valgustaval ja moraliseerival juhtimisel Kreekale appi tõttasid, võimaldas pakkuda abipaketi Saksamaa ja teistele Põhja-Euroopa pankadele, kes olid ennast vastutustundetult lõhki laenanud. Suurilmafašistid karistavad ennekõike tavainimesi, ent iseenda vigu ei tunnistata. On hämmastav, et seesugused rafineeritud fašistid on samaaegselt võimelised üllasteks ja julgust nõudvateks tegudeks, nagu Merkeli suuremeelne pagulaspoliitika.

Praegune sotsiaal-poliitiline situatsioon sunnib otsustama, võtma positsiooni. Ent enne kui innukalt toetada kolka- või suurilmafašismi, tuleb võtta paus järelemõtlemiseks. Antud juhul ei ole valida sisuliste alternatiivide vahel. Fašism on fašism, olgu ta siis kosmopoliitiline või kolklik. Eesti ja Euroopa väärtused on meid juhatanud umbteele, kus vastandlikud väärtused paratamatult sünnitavad ja tugevdavad teineteist ning ajavad äärmusesse. Väärtused on meid aheldanud hullusärki, milles tuntakse ennast juba üsna mugavalt ja koduselt.

SDE ja EKRE vastasseis

Mida rohkem õnnestub asjaosalistel rõhutada Eesti ja Euroopa väärtuste ühitamatust, seda lepitamatult on need üksteisega seotud, takistades leidmast väljapääsu, poliitilist alternatiivi, mis lubaks pakkuda reaalseid lahendusi. EKRE ja SDE vastasseis illustreerib seda väidet. Jõhvis SDE üldkogul peetud kõnes andis Jevgeni Ossinovski mõista, et Eesti ühiskond seisab vastamisi kahe ühitamatu võimalusega: suletud vs. avatud ühiskond, ksenofoobia vs. tolerantsus, barbaarsus vs. valgustuslik humanism, lõhestatus vs. harmoonia, inimvaenulikkus vs. inimlikkus, pimedus vs. valgus. Nimetatud vastasseisu kehastavat kõige selgemini EKRE ja SDE.

Oma kõnes rõhutab Ossinovski, et eelmainitud väärtused ei sobi mitte kuidagi kokku: „Inimeste võrdne väärtustamine kas on ühiskondlik norm või ta seda ei ole. Tegemist ei ole sujuva skaalaga. Pigem võrdleksin ma seda lambilülitiga – sellel ei ole vahepealset positsiooni. Lüliti on kas sees või väljas, valgus kas põleb või ei põle. Sotsiaal­demokraadid hoiavad humanistlikku valgust põlemas. EKRE usub, et pimedus on parem.“3 Pole olemas kolmandat teed: sa kas oled vaba ühiskonna poolt või vastu. Kõik on must-valgelt selge ja lihtne. Üle jääb ainult teha valik!

Säärane konfliktisõnastus soosib ja kaitseb erakondade huve. Alustades ja jätkates diskussiooni väärtuste üle, jääb paratamatult mulje, et niiviisi saavad asjaosalised hõlpsasti oma toetajaskonda mobiliseerida kurja vaimu vastu, pakkumata seejuures sisulisi lahendusi, vabastades poliitikud ja nende tulihingelised toetajaid lihtsa idiotismiretsepti abil järelemõtlemisest. Ossinovski jutust aimdub puhas tahe võidelda, joosta vaenlasele otsejoones peale, lootes, et nii saavutatakse kerge ja suurejooneline võit. Viskudes silmad kinni võitlusesse, ei esita löömamees Ossinovski olulisi küsimusi. Kuidas sõnastada konflikt võimalikult produktiivselt? Milliste terminitega tuleks konflikti sisu ülepea edastada? Mis on praeguses situatsioonis kaalul? Kuidas EKRE-le aegamööda ots peale teha? Kes on täpselt see vaenlane?

Sellise musta mõttetööga ei suudeta ega taheta tegeleda. Parem ja lihtsam on viibida peadpidi ilusate ja heade väärtuste taevas, need pakuvad kindla pelgupaiga üha karmimaks ja ettearvamatumaks muutuvas maailmas. Humanistlikud väärtused annavad mugava ja käepärase kargu kõigile, kes ei suuda ega taha olukorda mõtestada. Piisab ainult apelleerimisest väärtustele, et varjata oma saamatust ja kujutlusvõime puudumist. Vanainimestest Euroopa poliitikute seas, kes ei seisa enam oma jala peal püstigi (rääkimata liikumisest), on nende karkude järele iseäranis suur nõudlus. Olgu õnnistatud heausksed valijad, kes neile neid pakuvad!

Iseäranis raskeks teeb olukorra see, et nn ilusate ja heade väärtuste varjus ajab juuri konservatism, mis on võtnud vaikimisi eesmärgiks teha kõik selle nimel, et mitte midagi ei muutuks. Probleeme ei tunnistata ega taheta märgata. Niiviisi on SDE sisuliselt leppinud piirjoontega, mille on talle ette tõmmanud parempoolsed peavooluparteid. Etteantud piiride sees üritab Ossinovski piinliku püüdlikkusega ennast kehtestada, näidata kõigest väest, et ka tema on kõva mees. See taotlus võtab tragikoomilisi vorme.

Ossinovski ütleb lõpetuseks, et SDE ja EKRE on ainsad ausad erakonnad, kuna need on ühemõtteliselt ütelnud välja oma positsiooni, s.t defineerinud ennast väärtuskonfliktis vaenlastena. Teised erakonnad ei ole seda kas suutnud või pole silmakirjalikult tahtnud seda teha. Ausalt hoitakse iga hinna eest kinni õigetest väärtustest. Sellise subjektiivse kangelaslikkuse ja piiritu truudusega suursugustele väärtustele õnnestub Ossinovskil eirata kokkupuudet tegelikkusega ja ebameeldivate küsimustega. Nii on SDEst saanud kaunishingede partei, mis hindab ja kaitseb õigeid Euroopa väärtusi, mille õigsust kinnitab sisemine subjektiivne veendumus. See kõik lõpeb loogilise nõudega ohverdada iseennast väärtuste nimel. Kõigest hoolimata tuleb minna kuni lõpuni – kuni surmani. Nii oleme tunnistajaks pateetilise sotsiaaldemokraatia, sotsialismi degenereerunud vormi võidukäigule, kus välditakse iga hinna eest sotsiaal-poliitilise situatsiooni analüüsi ja strateegilist mõtlemist.

Liberaalse demokraatia kriis

Tõlkides kõik akuutsed küsimused väärtuste kategooriatesse, jääb täiesti tabamatuks too, mida peidab endas tegelikult SDE ja EKRE vastasseis. Väärtuskonflikt on võltskonflikt, mis katab kinni ja võib-olla et isegi võimendab liberaalse demokraatia kriisi. Niiviisi on väärtuskonfliktist saanud mugav hullusärk, milles ei ole võimalik poliitiliselt mõtelda ega tegutseda. See tähendab elada teisel pool parem- ja vasakpoolsete vastasseisu. Poliitiline antagonism mandub väärtuskonfliktiks.

Lääneriikide ühiskonnas on Chantal Mouffe’i järgi ajalooliselt välja kujunenud liberaalne demokraatia, mis koosneb antagonistlike ideede sulamist.4 Ühel teljel asetsevad sellised ideed nagu individuaalne vabadus, inimõigused, õigusriik, kõikide üksikindiviidide kaasatus. Need on liberaalse maailmavaate kesksed märksõnad. Teisel ehk vastandteljel on sellised ideed nagu rahva suveräänsus ja võrdsus ehk demokraatliku mõtlemise põhimärksõnad. Liberaalsel demokraatial on õnnestunud sattumuslikult siduda need kaks vastandlikku telge üheks tervikuks. Liberalism ja demokraatia moodustavad teineteist tasakaalustava sümbioosi. See paradoksaalne sulam on Mouffe’i järgi olnud antagonistilik. Ajalooliselt on see väljendunud vasak- ja parempoolsete erakondade konfliktis.

Näib, et triumf, mis sai liberaalsele demokraatiale osaks külma sõja lõpus, oli hoopis Pyrrhose võit. Praeguse poliitilise ja majandusliku kriisi juured tulenevad võimetusest tuua kokku need kaks ideetelge, s.t sõnastada sotsiaal-poliitiline antagonism, mis pakub välja tõsiselt võetava alternatiivi neoliberaalsele ideoloogiale. See suutmatus tuleneb tõenäoliselt muutustest, mille on läbi teinud liberalism ja demokraatia.

Klassikalise liberalismi on järk-järgult välja vahetanud neoliberalism, mille on üldjoontes omaks võtnud kõik peavoolu erakonnad. Tulemused on olnud laastavad. Sisuliselt on see viinud formaalse demokraatiani, eraõiguse ülimuslikkuseni avaliku õiguse suhtes, ärihuvide eelistamiseni jne. Üha enam saab selgeks, et neoliberalism on autoritaarse või õigupoolest oligarhilise liberalismi erivorm, kus üritatakse hakkama saada ilma demokraatiata. Paljudele valitsejatele on see teretulnud asjakäik, kuna neile tundub enesestmõistetav, et majandusedu nimel võib ja isegi peab demokraatia kõrvale heitma.

Ka sotsiaaldemokraadid kuuluvad nende nn neoliberaalide hulka. Suurilmafašistidena kuulutavad nad südamest: „Ole avatud! Ole salliv!“ Tolerantsusest tehakse kosmopoliitilise eliidi ülim väärtus. Tolerantne peab ilmtingimata olema. Seda esitatakse kõrgemalt poolt uue kategoorilise imperatiivina, millega võetakse aga sisuliselt inimestelt ära sõnaõigus, autonoomia. Peab olema avatud kõigele ja kõigile ja seda kas või hambad ristis. See nõue on eriti groteskne ajal, mil poliitikutel on õnnestunud teha elu ülimalt ebakindlaks ja keeruliseks. Valitsejate sotsiaal-darvinistlik mõttelaad on põhjustanud sotsiaalse sidususe taandarengu. Ja tänapäeva poliitikud küsivad silmakirjalikult: miks küll ei ole inimesed tolerantsed? Miks on nad nii sallimatud ja kurjad?

Teiselt poolt on viimasel ajal leidnud aset kummaline ja muret tekitav demokraatia taassünd. Seda fenomeni kehastab suurepäraselt EKRE. Erinevalt peavoolu parteidest ei häbene EKRE apelleerida rahavale. Oluline on märgata, et need uued demokraadid üritavad kõigest väest hakkama saada ilma liberalismita. Eirates kõiki vähemusi ja trampides jalge alla poliitilise sündsuse, on EKRE viljeletav demokraatia kaldu fašismi suunas. Nimetatud taassünd ei kehasta niisiis mitte ainult demokraatia tärkamist, vaid ühtlasi selle mandumist. Lükates demokraatia traditsiooniliselt välja kujunenud tasakaalust äärmusesse, kaotatakse sisuliselt selle piirid.

Seesama väide kehtib neoliberalismi kohta, mis pole olemuselt midagi muud kui piirideta liberalism. Oma iseloomult on neoliberalism mandunud liberalism: usutakse sinisilmselt, et turg reguleerib ennast automaatselt ja õiglaselt. On üsna õõvastav kuulda, kui naiivselt kuulutatakse: „Ma olen liberaal!“ Seletamisel, mida tähendab see deklaratsioon praegustes tingimustes, jäädakse tõenäoliselt jänni.

Võlts väärtuskonflikt

Väärtuskonflikt mitte ainult ei peida, vaid ka võimendab liberaalse demokraatia kriisi niivõrd, kuivõrd väärtuskonflikt ei suuda pakkuda tõsiselt võetavat poliitilist alternatiivi ei sisepoliitilistele ega ka välispoliitilistele väljakutsetele. On tarvis tunnistada, et nimetatud võltskonflikt tõstab pead seal, kus vasakpoolsete ja parempoolsete erakonnad on ennast ammendanud. Liberalismi ja demokraatiat ei suuda ühendada ei kolkafašism ega ka suurilmafašism. Oleme sunnitud pealt vaatama, kuidas Ossinovski ja Helmed õhinal lambilülitiga mängivad, lülitades seda kord sisse ja kord jälle välja, märkamata, et lüliti on juba ammu katki.

Väärtuskonflikt on sümptom, mis viitab sellele, et poliitiliselt tegutsemine on muutunud raskeks, kui mitte võimatuks. Traditsiooniline liberalismi ja demokraatia vastasseis, mis avas avaliku ruumi poliitilisele tegutsemisele ja antagonismile, on asendunud väärtuskon­fliktiga, mis peidab endas aastate jooksul juurdunud neoliberaalset konformismi. Ilusad ja head väärtused on andnud SDE-le (ja loomulikult teistele peavoolu parteidele) ettekäände, et mitte püstitada olulisi küsimusi. Mida tähendavad õieti need Euroopa väärtused, mille eest nii tulihingeliselt seistakse? Mida saadetakse korda suursuguste Euroopa väärtuste nimel? Milline on välispoliitiline ja majanduspoliitiline alternatiiv? Jättes need küsimused esitamata, lepitakse praeguse olukorraga. Sisuliselt on Ossinovski ja Helmete konflikt erakondade perekonnatüli, mida etendatakse sündsusetult tervele avalikkusele.

Eelmainitud küsimuste esitamiseks ja neile vastamiseks tuleks ületada konformism, mis liidab sotsiaaldemokraadid parempoolsete erakondadega. Rünnates otse EKREt, mis paistab üritavat kohandada Reformierakonna ja IRLi majanduspoliitikat muutunud oludega, on mindud kergema vastupanu teed. Tõsi, nii saab kergelt koguda mõne valija silmis plusspunkte. Ja mis veelgi hullem: olles võtnud sisuliselt omaks valitseva neoliberaalse diskursuse, ei ole SDE suutnud säilitada sidet oma traditsiooniliste valijatega. Nagu teised erakonnad, üritab ka SDE saada hakkama ilma rahvata. Rahvale eelistatakse oma ideaalseid ja õigeid väärtusi.

Seisame seega silmitsi liberalismiga, mis kaldub üha enam autoritaarsuse suunas, ja demokraatiaga, mis on vajumas kreeni fašismi poole. Liberalism ja demokraatia näivad olevat ühitamatud. Kuristikku nende vahel üritatakse täita väärtustega, mis on teinud võimatuks poliitilise tegutsemise. Seda tõestab SDE ja EKRE vastasseis, kus mõlema osapoole põhisõnum on lõppkokkuvõttes nihilism. Suutmata seda endale tunnistada, on SDE ja EKRE kõike muud kui ausad. Nii et meil ühelt poolt võtta impotentne ja käpardlik idealism, mis elab oma väärtuste maailmas, ja teiselt poolt põrnitseb meid ogaralt agar realism, mis trotsib kõiki hea maitse ja kombe piire.

1 Vt Ahto Lobjakas, Homo estonicus’e tulemine. – Postimees 8. VI 2016.

2 Ahto Lobjakas, Puhudes Brexiti supile. – Postimees 27. VI 2016.

3 Jevgeni Ossinovski, Rahvusliku retoorika taha varjunud EKRE on Eesti lipu kantud väärtusi rüvetanud ja labastanud. – Delfi 4. VI 2016.

4 Chantal Mouffe, The Democratic Paradox. Verso, London 2000.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar