Emil Laansoo 12. III 1921 – 26. I 2004

Pärast pikka ja rasket haigust vajus igavesse unne eesti levimuusika suurkuju Emil Laansoo.
Viiulimängu hakkas Emil Laansoo õppima lapsena, ent juba 1930. aastal võeti ta Tallinna Töölismuusika Ühingu sümfooniaorkestrisse, samal ajal ka Tallinna Konservatooriumi, kus ta õppis prof. Alfred Papmehli klassis kuni viimase ümberasumiseni Saksamaale. Tallinna Reaalkoolis oli ta hingeks õpilasansamblile, kus mängisid pärastine luuletaja Ilmar Laaban ja dirigent Vallo Järvi. Võib öelda, et kus iganes ta pärast seda peatus, tekkis tema ümber alati ansambel või orkester – kui üks tegevuse lõpetas, alustas uus.
Sõja puhkemisel mobiliseeriti ta koos tuhandete eesti noormeestega Punaarmeesse. Pääsenud eluga Leningradi blokaadist, moodustas ta Eesti korpuse tagavarapolgus väikese orkestri. Hiljem oli ta korpuse suures jazzorkestris, kus algas eluaegne koostöö Raimond Valgre, Arved Haugi ja Abi Zeideriga.
Aastaiks 1945 – 1985 sai Emil Laansoost viiuldaja ER sümfooniaorkestris, hilisemas ERSOs. Olles juba juhatanud jazzorkestreid Vabariiklikus Noorte Majas jm., asutas ta 1954. aastal ansambli, mis on jätnud loendamatu hulga salvestisi ER fonoteeki. Emil Laansoo ansamblist sai noorte lauljate kasvulava ja tõi rohkesti esile eesti heliloojate uudisloomingut. Peale selle kirjutas absoluutse kuulmise ja erakordse mäluga ansamblijuht raadiolaineilt üles sadu laule ja instrumentaalpalu, arran¯eeris need ja kinkis meie kuulajaile ajal, mil välismaiste nootide saamine oli võimatu.
Emil Laansoo nime teavad kõik küpsemad muusikasõbrad, ent vähem teati tema elust, temast kui muusikust ja inimesest. Erakordne tagasihoidlikkus on jätnud tohutu töö ja saavutuste varju ta enese isiku. Tema elu ainuke mõte oli muusika, mitte menu ja kuulsus.