Kirjanduse analüütikapärase käsitlemise alused

Arne Merilai “Pragmapoeetika” esitab keeletegevusõpetuse kaudu autori poeetikateooria. Seejuures toonitatakse, et poeetilise kõne uurimisandmeteta on puudulik ka keeletegevusõpetus kui selline. Keele olemuse selgitus peab paratamatult hõlmama ka luuleanalüüsi, võib-olla enamgi – olema selle lähtekohaks.

“Pragmapoeetika” püüab kirjandusele läheneda analüütikapäraselt. Merilai möönab, et analüütilisel keelefilosoofial põhinevad kirjanduse käsitlusviisid võtavad siiani liigagi visalt vedu. Põhjused on peamiselt selles, et XX sajandi analüütiline traditsioon on peaasjalikult olnud hõivatud lingvistikaga ning jätnud kõrvale kujundlikuma keelekasutuse. Seetõttu saavad siin Frege, Russelli, Wittgensteini, Carnapi jt. XX sajandi alguse lingvistilise pöörde juurutajate töödest olulisemaks John L. Austini loodud ja John R. Searle’i arendatud kõneaktide teooria, Daniel Vandervekeni vestlusloogika ning Paul Grice’ist lähtuv implikatuuride käsitlus. Tegemist on keelepragmaatiliste teooriatega, mis seovad keele tähenduse otsustavalt kasutusega ning vaatlevad keelt konkreetses olukorras (Austin: täielik kõneakt täielikus kõneolukorras on ainus tegelik asi, mida uurida; lk. 62). Liikudes analüütika jäikpositivistliku pärandi juurest intentsionaalse tähendusõpetuse juurde, mis eristab lausetähenduse kõnelejatähendusest, jõutakse lõpuks seisukohtadeni, mis kutsuvad rääkima pigem üldisest semantikast semiootika raames kui kitsamalt keelepragmaatikast. Sellega püütakse kustutada Saussure’i järglaste võimendatud keele ja kõne liigset eristamist, rõhutades, et keeleline kompetents on sooritamisest lahutamatu. “Pragmapoeetika” läheb siit veelgi edasi ning lisab sellisele üldisele keeleuurimisele kirjandusteadusliku poeetika ja retoorika uurimisülesandeid.
Oluline on küsida, miks eelistab Merilai analüütilistele alustele toetuvat poeetikateooriat? Raamatu sissejuhatuses selgitab ta, et lingvistilise kriitikana ilmnev kirjandusteadus on nii loogiliselt vastuvõetav kui keelefilosoofiliselt seletusjõuline, seega loomult levimisvõimeline (lk. 10). Samas tunnistab ta, et kuna teooria teeb ikkagi alles esimesi samme, on see kohati nii ainult taotluselt ja mitte alati tulemuselt. Ometi on ots lahti tehtud. Loogikapärane lähenemine taotleb, et kirjandusteadus oleks natuke rohkem teadus kui esseistika, st. metoodiliselt range ning verifitseeritav. Kui midagi on võimalik formaliseerida, tuleb seda teha. Vastupidine käitumine oleks metodoloogiline eksitus. On selge, et kirjandusteoses ei ole võimalik kõike formaliseerida, kuid teose üksikaspektide tasandil ilmnevast elementide loogilisest seotusest ei tohiks ometi mööda vaadata. Lähtudes seletusjõust ja teaduslikkuse nõudest, näeb Merilai keeletegevusõpetust kirjandusteaduse alusdistsipliinina.
Pragmapoeetilist lähenemist näitlikustatakse Artur Alliksaare luule abil, mille keeleline külluslikkus, paradoksaalsus ja fantaasirikkus aktualiseerivad suure osa kõnealuse uurimisobjekti eripäradest. Merilai toonitab, et isegi kõige pöörasemad alliksaarelikud “mõtteuperpallid” on jälgitavad, kui lähtuda lausete tähendustest, virtuaalsest luulekontekstist ja implikatuuri strateegiate valdamisest (lk. 60). Kunstipärane raskus, mis sellise tegevusega kaasas käib, ongi ju üks luulele olemuslikke külgi.
Keeletegevusõpetuslikku kirjandusteadust tutvustav raamat koosneb neljast osast. Esimene osa käsitleb deiksist ehk keelelist orientatsiooni. Deiksis võib olla nii sõnaline, grammatikaline kui diskursist tuletatav, ilmnedes vastavalt indeksilise sõnavara (isikulised, enesekohased, näitavad jt. asesõnad, aja-, ruumi- ja suunasuhted, osutavad määr- või kaassõnad jm.), grammatiliste või leksikaalsete vahendite (grammatiline aeg, käänetega edastatud ruumi- ja suunasuhted jm.) ning deiktiliste viidete näol. Nii seob deiksis diskursis pragmaatilise välja semantilisega, liites lausungile konteksti.
Siinses ülevaates pole tarvilik pikemalt peatuda deiksise toimimismehhanismide juures. Oluline on aga välja tuua, et olles küll tihedalt seotud kõnelejapositsiooniga lausungis (kodeerides lausungisse kõneleja subjektiivsuse ning aegruumilise konteksti), ei ole deiksis kui niisugune niivõrd kõnelejakeskne kuivõrd lausungi enda keskne – lausungirefleksiivne osutav keeletegevus (lk. 13, 23). Kuna kõik väited on mingil määral deiktilised, on kogu keeletegevus deiktiline tegevus: on ju iga kõnetegu möödapääsmatult ka mina-siin-praegu-sulle-sellest-niiviisi-orientatsioonitegu. Kogu keeletegevuse sidumine kontekstuaalsusega väljendub ka pragmapoeetilise kirjanduskäsitluse iseloomus, milleks on kirjandustekst intentsionaalse aktina. Kirjandusteksti käsitletakse siin tervikliku protsessina, hõlmates sellesse nii kõneleja- kui lausetähendused. Kes suudab kirjanduskäsitlusi vaadelda lõimitumalt, peaks aru saama, et muu hulgas antakse nii omamoodi lahendus keelekesksele “autori surma” paradoksile.
Raamatu teises osas keskendutakse peamiselt kõnetegude teooria tutvustamisele. Igaks juhuks võib selgitada, et tegemist on sellesama käsitlusega, mida eesti keeles on varem nimetatud ka kõneaktide teooriaks ning mis lähtub eeldusest, et keelelise suhtluse põhiühik ei ole mitte lause või märk, vaid nende tarvitus konkreetses olukorras ehk kõneakt kui taotluslik tegu (lk. 14). Kõnelemise aluseks on suhtlemisvajadus, mis suunab kõneleja intentsiooni mingi lause produtseerimiseks teatud tingimustel ehk konkreetseks kõneteoks. Kogu seda tegevust juhivad kasutusreeglid, mille alusel on võimalik ühe või teise väljendi lausungit iseloomustada vastavat liiki kõneteona. Kõnetegude teooria asetab tõetingimuste küsimuse teisiti kui varasem keelefilosoofia: esitab tõetingimused mitte abstraktsest tähendusest, vaid konkreetsest keelekasutusest lähtuvalt. Siinse loogika ülesandeks on uurida pigem lausungite üldisemaid edukustingimusi, millest tõetingimused on vaid üks rangemate piirangutega liik.
Siinkohal tuleb Arne Merilaile au anda, kuna ta on sisuliselt pidanud looma kogu eestikeelse terminoloogia teooria toimimiseks. Ta on organiseerinud sellekohast eestikeelset sõnavara ja püüdnud kohendada senini lünklikke teadmisi. Kuigi kõnetegudesse puutuv pole siiani eesti keeles selgelt välja kujunenud ala, näitab Merilai töö, kuidas koherentne mõistesüsteem annab võimaluse osaleda uute teadmiste loomes, avab uusi valdkondi keele kirjeldamiseks jne.
Kõnetegude moodustamist juhtivate kasutusreeglite taustal määratakse kõneteod klassidesse. Erinevalt Wittgensteini arusaamast, et keelemänge on lõputu hulk, leitakse siin, et nende arv on üsnagi piiratud: eestikeelses sõnastuses jagunevad need tõdemusteks, kohustumisteks, juhisteks, kehtestusteks ja tundeväljendusteks. Vastava teadusmaterjali puudumise tõttu esitab Merilai ka hulga eestikeelsete kõnejõudude jagunemise antud viie klassi raamides nende omavaheliste relatsioonidega. Klassifikatsioon peegeldab konstrueerimishüpoteesi, mille järgi kõik kõnejõud on algjõududest tuletatavad vastavate operatsioonide rakendamise teel, kusjuures iga operatsiooniga määratakse kõnejõu jaoks uued edukuse tingimused.
Seejuures tunnistab Merilai formaliseerivate teooriate problemaatilisust tegelike keelte suhtes. Searle’i ja Vandervekeni ideede esitamise kõrval tuuakse välja ka neile oponeerivaid seisukohti, millest enim lastakse kõlada Pär Segerdahli kriitikal. Segerdahl süüdistab pragmaatikuid selles, et keelefilosoofias kerkinud tühikut teooria ja praktika vahel püütakse täita selleks otstarbeks loodud teooriaga, mis aga oma skemaatilisuses keele selle konkreetsetest kasutusvormidest hoopis abstraheerib. Pragmaatikuile tunduvat keelekasutus selle kasutajale oma sügavamates alustes justkui läbinähtav. Merilai sõnutsi on, hoolimata põhimõttelistest probleemidest seoses tegelike keeltega, kõneteolise konstrueerimishüpoteesi seletav, üldistav ja ehitav jõud siiski suur. Matemaatilise loogikakeele juurest peab töö viima suurema hõlmavuse suunas, ent töö ei tohi jääda pooleli. Suurema hõlmavuse andmiseks näib abistavaima päästerõnga ulatavat implikatuuride teooria ja poeetika kaasamine teooriasse. Ilukirjandusliku keelekasutuse analüüsiks annab eespool kirjeldatu Merilai meelest tulevikus oma mõistliku seletava jõuga aga kindlasti häid võimalusi.
Kuna ilukirjandus on kujundliku keelekasutuse tulemus, liigutakse “Pragmapoeetika” kolmandas osas kujundliku kõne käsitluse juurde, keskendutakse sõnasõnalise ja kujundliku keelekasutuse vahekorra uurimisele. Paul Grice’i implikatuuriteooria taustal leitakse, et ka loomulike keelte tarvitus toetub teatavale informaalsele loogikale ega vastandu süvastruktuuris formaalsetele keeltele. Kujundliku keelekasutuse loogika eeldab, et sellest, mis on üteldud, järeldub ainult lausungi pindmine tõeväärtus, öeldu kogu sisu selgub implikaadi tähenduse lisamisel. Merilai vaatleb sellise loogika taustal nii kaudse kõneteo, metafoori kui iroonia käsitlusi, leides nende süvastruktuuris metonüümilise osa-terviku suhtlemise, mis kirjeldab neid võtteid senisest adekvaatsemalt. Samuti saab kinnitust tõsiasi, et tuntud retoorilised võtted ei välista üksteist, vaid kattuvad osaliselt, olles keelekasutuse mudelite eripalgelisteks pinnailminguteks.
Raamatu viimane osa vaatleb poeetilisi kõnetegusid ning esitab nende toimemehhanismi paremaks avaldamiseks kahe konteksti hüpoteesi. Selle hüpoteesi järgi toimub keeleline suhtlus korraga kahel kontekstitasandil: kitsas keelelis-semantilises alas (fiktsiooni ruum) ning laias semantilis-pragmaatilises ruumis (autori-teose-lugeja tegelikkuse maailm). Kitsas alas tõuseb esile keele osutav funktsioon, väljendusobjektiks on siin fiktsionaalse maailma asjaolud ehk teksti sisuplaan. Laia konteksti hõlmatavaks sisuks on juba kitsa konteksti lausung ise, oluline pole siin enam sisu, vaid viidatakse kõnetegevusele endale, tuues esile osutamise viisi ehk tähenduse. Lausungi vorm muutub uueks sisuks. Esile tõuseb keele enesele osutav funktsioon. Merilai väidab, et ilukirjandus ja luule põhinevad vabal liikumisel nende kahe konteksti vahel, olles selleks välja arendanud eriomase tehnika (lk. 161). Lugeja tähelepanu kontekstidele võib vahetuda spontaanselt. Tuleb juhtida tähelepanu, et siin koondatakse ühte seletuspilti mitu varasemat kunstinägemust, näiteks hõlmab kahe konteksti teooria omamoodi nii ?klovskilikku (kunst kui võte) kui fenomenoloogilist (kunst kui asjade ilmsikstooja) vaadet.
Kokkuvõttes seisneb pragmapoeetilise kirjanduskäsitluse tuum selles, kuidas küllaltki tundetu analüütiline keeleteooria muuta hoopis laiema spektriga tähendusõpetuseks, nii et selle abil oleks võimalik kirjeldada kujundlikku ning fiktiivsetki kõnetegevust. Kuigi keele enesele osutavat funktsiooni on kirjeldatud sekundaarse modelleeriva süsteemina, ei ole tema teisesus osutava funktsiooni suhtes keele toimimises sugugi nii üheselt määratud. Enesele osutava funktsiooni sidumine lingvistikasse vajaks aga ka eesti keeleteadlaste abi. Lingvistiline kirjandusteadus ei saa jääda lootma ainuüksi enese entusiasmile, murrang peab saavutama laiema kõlapinna. Seni on akadeemilised ringkonnad veel äraootaval seisukohal. Kuniks? Kooliõpetusse on pragmapoeetika juba jõudnud. Uus poeetika gümnaasiumiõpik, mille üks autoreid on Arne Merilai, sisaldab lihtsas sõnastuses pragmapoeetilist kirjanduslähenemist. Tundub, et õigustatult, sest sellega on kirjandusõpetuses esil need aspektid, mis varem kippusid varju jääma. Lisaks aitab pragmapoeetika kirjandusõpetust integreerituma lähenemise poole, mis ei näita kirjandust mingisuguse diskreetse süsteemina, vaid viitab kirjanduslikkuse juurtele igapäevases kujundlikus keeletarvituses. Nii näitab Merilai, et tõeliselt innovatiivsed on just sellised käsitlusviisid, mis töötavad igasugusel lihtsus- ja üldistusastmel. Igal juhul on Merilai oma tööga astunud korraga mitu sammu kirjandusmõistmise avardamise teel.

NEEME LOPP