|
|
|
Aleksander Elango 21. II 1902 – 17. III 2004 17. märtsil lahkus meie hulgast 102-aastasena Aleksander Elango,Tartu linna aukodanik, eesti pedagoogika grand old man, kes tõi mitme pedagoogikateadlaste põlvkonna vaimse isana meieni kogu XX sajandi kasvatusteaduse arenguloo.Sajandi alguses sündinud Aleksander Elango jõudis juba enne kooli lõpetamist võtta õppursõdurina osa Vabadussõjast, toimetada ajakirja ja teha karskustööd. Aktiivse noorukina käis ta ka end iseseisvaks ja eestikeelseks võidelnud ülikooli avaaktusel – ja Tartu ülikoolist saigi 85 aastaks tema põhiline tegevuspaik. Oma noorepõlve rännuaastail jõudis ta siiski end täiendamas käia 1920. aastate Viinis, kus kohtus S. Freudi, A. Adleri, Ch. Bühleri, H. Hetzeriga. Tagasi tulnuna asus ta saadud ideid edasi arendama ülikooli pedagoogika õppetoolis. Tartu ülikoolis töötas ja õpetas Aleksander Elango kõrge vanuseni sõjaeelsest iseseisvuse, ning kogu nõukogude perioodi ja kuni uue iseseisvusajani, olles õppejõud ja kümme aastat kateedrijuhataja. Tema personaalbibliograafia nimetuste hulk ületab 550 piiri. Viimasedki aastakümned, kui ta hakkas õppetööst tasapisi tagasi tõmbuma, elas ta kaasa eesti pedagoogikateaduse arengule, olles alati nõus jagama oma erakordselt rikkalikku ja süstematiseeritud teadmistepagasit. Näiliselt ühetoonilise õppejõutöö kõrvalt suutis Aleksander Elango olla algatajaks ja eestvedajaks, liikumapanevaks ja liikvelhoidvaks jõuks uskumatult paljudes ettevõtmistes. Eesti pedagoogika teoreetilise taseme tõstmiseks tegutses ta Eesti Akadeemilise Pedagoogika Seltsi avamisel ja taasavamisel, olles viimastel eluaastatel selle auliige. Pidades vajalikuks õpetajate kaasamist teaduslikku uurimistöösse, oli ta Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudi üks rajajaid ja rohkem kui 30 aastat selle aktiivne liige ning kooliajaloo sektsiooni juhendaja (1993. aastani). Aleksander Elango pidas vajalikuks lapsevanemate koolitamist. Sõjaeelsel ajal lõi ta rahvusvahelistki tähelepanu äratanud Koduse Kasvatuse Instituudi, juhtis seda nõukogude okupatsioonini ja oli algatajaks selle taasavamisel vabanenud Eestis Perekasvatuse Instituudi nime all. ÜS Raimla omaaegse aktiivse liikmena sai temast 90aastasena seltsi tegevuse taastaja ja hiljem selle auliige. Aleksander Elango teeneid tähistavad B. G. Forseliuse medal (1991), Eesti Vabadussõja mälestusrist (1994), Sinine Rist 1995 tunnustusena soomlastelt, Tartu ülikooli medal (1996), Valgetähe medal (1997), Kotkaristi kolmanda klassi teenetemärk koos mõõkadega (2001) ja lugematu hulk au- ja tänukirju. Meie aga, kel oli au ja õnn töötada koos Aleksander Elangoga, mäletame tema eruditsiooni, töökust, erksat vaimu, sõnaosavust ja julgust jääda iseendaks. Oma elutööst kokkuvõtteid tehes on Aleksander Elango ise öelnud: “Oli ilus päev!” Leinavad
|
