Võib tunduda üllatav, aga Tartu ladinapõhjalisel ülikoolil on kujutava kunstiga üpriski pikk ja mitmekesine kontakt. Esteetika ja klassikalise filoloogia professori baltisakslase J. K. S. Morgensterni alustatu meelitab juurde aina täiendavaid kunstikihte. Täna leiame ülikooli mitte ainult kunsti ja kunstipärandit kogumas, uurimas ja eksponeerimas, vaid ka kunstide keskuses kunsti õpetamas ja vabade kunstide professori institutsiooni kaudu (aastast 2004 maalikunstnik Tiit Pääsuke) vahetust loovallikast refleksioone jagamas. Ja seda kõigile üliõpilastele vaba valiku alusel. See on lausa ülev akadeemilise ja kultuurilise demokraatia arendus.
 
Y = oomega?
Kunsti eksponeerib ülikool neljal statsionaarsel mitmekesise funktsiooniga näitusepinnal: keskkonda rikastava kõrvalfaktorina raamatukogus ja ülikooli ajaloo muuseumis Toomemäel; erialase tegevusena ülikooli kunstimuuseumis ja Y-galeriis. Viimane on ülikooli noorim ja eriti suurepärane kunstivõsu – oma kaasasündinud intriigiga. Ühest küljest tõotab galerist Margus Kiisi karm ja ekspressiivne stiil ning avatus erinevatele suundadele (nii kunsti elevandiluutornis vaevlejaile kui ka “noortele Keeniustele”) ära hoida langemise kuiva akademismi, teisest tundub, et seesama akadeemiline foon akadeemistab teatud määral ka trash’imagi väljapaneku. Ühtlasi peaksid ülikooli kontekst ja mittekommertsionaalne suhtumine kunstnikku ja kunsti välistama formaalsed näitused. Ülikooli autoriteet ja tahe ning leping linnaga peaksid tagama püsiva tegutsemisvõimaluse ja kasvavate kogemuste akumuleerumise ja rakendumise. See on rangele teadusülikoolile ühtlasi ka viis olla lähedal muutustele (kunsti)kultuuriteadvuses. Sobiv strateegiline asend võiks galeriid omalt poolt inspireerida ette võtma “kunsti piire avardavaid” (juba nii vananenuna tunduv sõnaühend, aga igal lokaalsel juhtumil siiski õigustatud) koostööprojekte ülikooli kõige erinevamate teaduskondadega – seega galerii kui omamoodi labor?
Mind on alati painanud kunstirealiteedi ja nn. pärisrealiteedi suhe Tiit Pääsukese töödes. Tundub, et puudub meetod, et seda paika panna, samas ei näi ka kunstnik võtvat kindlat positsiooni. Fotorealismi üheks teeneks kunstile võib lugeda seda, et foto (dokumendina käsitletult) harjutas kunsti omaltki poolt dokumentaalsusega ehk siis pärisreaalsusega. Kuid kui aktuaalset suhet reaalsusesse Pääsuke ka ei edastaks, ikka muutub see värvipinnaks lõuendil. On see mingi igikestev nostalgia? Aga nii on nüüdseks “juhtunud” ka Andy Warholi Campbelli soup’i piltidega. Probleem jääb.
Alates 1988. aastast nähakse Pääsukese loomingus postmodernistlikku dekonstruktsiooni. Näitusel meenus mulle noore Salvador Dalķ maali “Senicitas (Suvejõud ehk Veenuse sünd)” (1927) detailideks lammutatud inimasundus, millest/mille asemele kunstnik hiljem ehitas homogeense müsteerilise kosmose. Kas Pääsukese kliinilised fragmendid saavad ühel hetkel “selgeks” sümbolistlikuks tervikuks või jääb eneseoperatsioon traagiliselt kestma? Ja kes hakkab viimasel juhul täitma doonori rolli? Kunstnik ise?
 
Algus = alfa
Ülikooli kunstimuuseum (algnimega klassikalise muinasteaduse muuseum, loodud 1803 – seega vanim kunstimuuseum Eestis) ühes kipskoopiatest tühjendatud ekspositsioonisaalis vahelduvaid dialoognäitusi oma kogude tutvustamiseks ja retseptsiooni aktiveerimiseks (esimene oli muide tollaselt vabade kunstide professorilt Leo Lapinilt, kes vastandas sümmeetria antiiksele ideaalile oma graafiliste lehtede olemusliku lõpetamatuse).
Praegune projekt “Põletatud savi – antiigist tänapäevani” on paljude osaliste koostöö tulemus. Kuna ülikooli ligi 200 objektiga Kreeka vaaside kogu on endiselt “sõjapaos” Vorone¯is ja vastupidiselt Vorone¯ile on Berliiniga kujunenud normaalne teaduslik infovahetus, sai üheks kandvaks jõuks Berliini Antikensammlung, mille 13 antiikse rariteedi näol on näitusel esindatud kõik põhilisemad vee-, õli- ja veininõu tüübid. Muuseumiekspositsiooni läbimõeldusele kohaselt saab juurde lugeda ka ülikooli klassikalise filoloogia professori Anne Lille valitud ja tõlgitud tsitaate antiikautoreilt. Mõned näited: “Keraamilised nõud on sageli ülimalt meeldivad /.../, kuna savi, millest nad on tehtud, on segatud ja põletatud koos aromaatsete vürtsidega” (Athenaios); “Mulle ei meeldi see, kes krateeri kõrval veini juues räägib tülidest ja pisaraid toovatest lahingutest, vaid pigem see, kes segab muusade ja Aphrodite säravad kingid ja märkab olla armastusväärselt lõbus” (Anakreon).
Valdavalt anonüümseile Antiik-Kreeka ja Mükeene pottseppadele ja vaasimaalijaile moodustavad dialoogipoole 17 eesti keraamikut spetsiaalselt sellele näitusele loodud komplektidega (erandina on väljas Reiu Tüüri omaaegsed, graafikaõpingute kõrvalt tehtud amforad), millele ¯ürii eesotsas Leo Rohliniga ka Tartu Kultuurkapitali toel preemiad väljastas. Tõepoolest on õhkkond pisut joovastav (Silver Vahtre lahjendatud veini värvi kujundusel vist samuti oma osa ses) ja huvitav on 17 erineva materjali-, vormi- ja dekooriretseptuuri tulemit “degusteerida” ja aegadetaguse antiigiga sarnasusi-erisusi avastada. Kuid Viive Väljaotsa “Must muna” on tõele au andes see (üsna subjektiivne) põhjus, mis ahvatles mind, mittekeraamikut, süvenema näituse metafüüsikasse. Ei ole tal äratuntavaid kylix’i, kantharos’e, skyphos’e või mõne teise ajaloolise veini- või aroomõlinõu utilitaarseid vorme; 6-aluseline väikeste, imeõhukeste ja võimalikult redutseeritud vormidega installatsioon naudib “mustade” ja “valgete” ebamalelaualikku rütmi ja keerleb ja ei keerle ümber musta muna. Mõtted võivad liikuda keraamilise algvormi kui sellise suunas. Kas tõesti on kõige alguseks muna(vorm)! Ega Sooster ilmaasjata munaga tegelenud.

KAIRE NURK