Kalervo Hovi, Kuld Lõwi ja Kultase ajal. 
Varrak. 328 lk.

Kuld Lõwi ja Kultase najal seisab püsti suur ja kaunis legend kohvikukultuurist päikeseküllases ja õnnerikkas (esimeses) Eesti Wabariigis. Olgugi sääl ajaloolist tõepära pisut enam kui, ütleme, Ivan Orava mälestustes, erinev tegelikkus siiski legendist märkimisväärselt. Ja vahest siit võib otsida põhjust, miks ühe adekvaatse käsitluse Eesti omariikluse algukümnendite kohta saame me taas Soome autori sule läbi.
Legendil on omad ülesanded ja kindlasti kandis ka pajatus Kuld Lõvi – Kultase kuldajast nii mõnegi hinge kergemini läbi tumedate aastakümnete, aitas mäletada möödunut ja alal hoida tuleviku-usku. Nõnda on mõistetav ka raamatu tegelikult pisut eksitav pealkiri. Jõudis ju Kultas tegutseda esimese iseseisvuse viimasel napil kolmel aastal, Kuld Lõwi aga – noh, kuni kolmekümnendate keskpaigani oli sealgi üks ühiskemps korruse kohta. Ja kaks vannituba pealinna parima võõrastemaja peale. Nii et tervet käsitletavat perioodi (1918 – 1940) ei tuleks tingimata nonde “kuldsete” nimedega iseloomustada, küll aga annab toimetada vägevate sümbolite najal. Mida Kalervo Hovi meeldiva (ja kohati mitte nii väga meeldiva) üksikasjalisusega teebki.
Paatost ja nostalgiat ei tasu siit otsida ning nii mõnigi pühatistesse nakatunud valikuline minevikumäletaja kohtab siin kindlasti ka sellist Eesti Wabariiki, mida praegu tiba piinlik meenutada. Vaatad vanavanaisa portreepilti, kus vuntsid uhked ja lips kikkis ega tahagi teada, et püksid olid vanad, kalossid porised ja aluspesu auklik. Ja kui siis tuleb keegi ja toob paremad fotod, täpsemad jutud, siis on ju imelik oma ilukujutelmi muuta. Ei taha ma siin kaugeltki väita, nagu oleks tegu miski paljastava või (jummel hoidku!) parastava teosega stiilis “no vaadake nüüd, mihukesed matsid te olite”. Kaugel sellest. Teos on väga sõbralik, tegu ju armastusest sündinud lapsega. Aga ilustamist, moonutamist ega tõe peitmist pitsliniku varju siin ei ole.
Tegelikult on täiesti tervendav lugeda, kuidas läinud sajandi kahekümnendatel-kolmekümnendatel lokaalid tekkisid ja kadusid, kuidas õitses seksimajandus ja kuidas purjus põhjanaaber tõi Tallinna suure osa napsukauba kasumist. Ja kuidas paljud viinamajad pärast kuiva seaduse kaotamist Soomes lössi vajusid. Ja kuidas kõige selle nii-ütelda pahapoolse ja patuse vastu muudkui võidelda üritati ja kuidas see võitlus sinnasamma vajus kuhu ikka. Halvimal juhul võidi Kihnu saarele asumisele saata. Võrdlusi tänase päevaga – ja mitte sugugi alati tänase päeva kahjuks – leiab pea igalt leheküljelt. Üsna korraliku ülevaate saab ka palkadest, hindadest ja rahalistest suhetest. Laias laastus on esimese vabariigi mark võrreldav tänase krooniga ja toonane kroon praeguse sajasega. Praktiliselt kõik hinnad pädevad selles mõõtkavas üllatavalt hästi. Sama edukalt mureneb müüt. (Müüt on üldse kerge tekkima, praegu näiteks kuldsete kuuekümnendate oma, et õlu maksis 22 kopikat jne. Et palk oli 60 rubla, ei taheta meenutada. Korrutage numbrid sajaga ja saate tänased hinnad. Ei taha, kuldne on heam.)
Pildimaterjali rohkusest ja kujunduse (Ruth Huimerind) maailmakõrgusest ma ei räägigi. Kes selle kauni ja kalli üllitise kätte võtab, see teda enam eriti käest ära panna ei taha. Sellise raamatu oleksid pidanud kinni maksma tänase Eesti restoranid, baarid ja pordumajad. Aga võibolla hakkas neil häbi. Küll selle sajandi viimasel veerandikul tuleb mõni seni sündimata soomlane ja kirjutab nemad üles. Ma lõikan selle arvustuse välja ja voldin raamatu vahele. Lapselapselaste tarvis.

KARL MARTIN SINIJÄRV