|
|
Aksel Tamm: Kolleegium ei olnud
vandekohus.
Härra Aksel Tamm, te olete SV kolleegiumis olnud väga pikka aega (nagu ka kõikvõimalikes muudes kolleegiumides). Esikohal on Paul Uusman (1953 – 1987), aga teie jagate koos Debora Vaarandiga auväärset teist-kolmandat (1963 – 1989). Ega sinna ikka sundida ei saanud. Miks te seal olite? Polnud mingit põhjust dramaatilist ¯esti teha ja välja astuda. Ütlen kohe – ja kordan veel mitu korda! –, et kolleegium ei ajanud ametlikke asju. Välja arvatud ehk teatud aegadel Keeles ja Kirjanduses ei olnud kultuuriväljaannete kolleegiumidel otsustavat sisulist tähtsust. Ja polnud ka teab mis eriline au sinna kuuluda (kuigi iga nädal oli nimi lehes!). Mis see kolleegium siis ikkagi oli? See lihtsalt pidi väljaande juures olema. Loomeliitude ja mõnede ametkondade esindatus. Kusagil koosseise ilmselt ka kinnitati. Kolleegiumi koosolekutel käis üsna lõtv vestlus. Aga hinnanguid toimetuse tööle anti? Ega keegi seda ei küsinud küll. Kas mingeid aruandeid või üldse midagi ka hääletati? Kätega ja valdava häältemõmina saatel mitte. Olid küll, ma ei mäleta, kas kvartali või poolaasta plaanid, need saadeti ilusti koju kätte ja kolleegiumi koosolek oligi siis nende arutamine. Aga, noh, see oli nii, et Remmelgas tuli ja rääkis, mis T?ehhis on ilmunud ja mida võiks ära tõlkida, Tamm tuli ja arutas vene asju, “kunst” pakkus oma. Neid ei saa nimetada mõttetalguteks, nii intensiivsed need istumised ei olnud. Üks mõte oli väljaande juurde lihtsalt rohkem inimesi kaasa tõmmata. Vastutust hajutada? Ühtpidi ka seda. Kui ilmus “Kärbeste jumal”, siis kirjutas vist vabariigi prokurör terava artikli, kuidas Loomingu Raamatukogu soodustab kuritegevuse kasvu noorte seas. Selle ümber arutati pikalt, kolleegium ei olnud säärase vormeliga nõus. Mingi väike sisuline vibreerimine tekkis ka Pohla ja Tinni ajal. See vääriks diplomitööd. Ah õige, nüüd on ju magistrid… Igatahes mõlemal poisil olid suured ambitsioonid. Pohlal eriti kaadriliikumise alal. Tinnil globaalsemad. Tuumaks paistis olevat, et sihuke väikese rahvuse inisemine oma väärtuste hävitamise ja neile vajaliku säilimise pärast tuleb lõpetada, toimub globaliseerumine jne. Oli tunda, et tees ühtsest nõukogude rahvast oli hakanud peatoimetajatele mõju avaldama. Siis oli paaril koosolekul sõnavõttudes tunda vibratsiooni. Oli vastu kägisemist, taheti sellise suuna vastu rääkida ja manitseda. Tinni ajal kerkis korra üles, et kit?i on Sirbis liiga palju, aga siis kukkusime arutama, mis asi see kit? on ja sinna see aeg läks. Toimetus oli meist sõltumatu, peatoimetaja sõltus “suurest majast”, kolleegium oli jututuba. Tagantjärele võib küsida: oli see paratamatus või laiskus? See tähendab, kas te oleksite võinud õige asja eest rohkem välja astuda? Jah, näiteks korra Kalju Uibo ilmselt ootas, et kolleegium astub teda jõuliselt ära päästma. See oli seoses Pälli artikliga, kus ta süüdistas Valtonit eksistentsialismis, et saeb nõukogude võimu. Selle artikliga polemiseerimine sai Uibo vastu viimaseks tilgaks. Uibo ei olnud hirmus isemeelne, aga ajas siiski vaikselt oma asja. Ilmselt ta lootis meie pöördumist. Miks me seda ei teinud? Ei oska öelda, võibolla ilmetusest. Aga võibolla taipasime, et need asjad on juba ära otsustatud. Aga mäletan ta pettumust. Kolleegium oli ebamäärane. Mis seal Keeles ja Kirjanduses oli? Olev Jõgi võitles, nagu ka ta poeg mulle hiljuti rääkis, et vältida Endel Sõgla sattumist kolleegiumisse. Aga ta vist lõpuks ikka jõudis sinna. Seal oli see asi põhimõtteliseks aetud. Kui sageli klubi koos käis? Neli või kaks korda aastas. Mõni inimene käis sagedamini, mõni hoopis harva. Sundtoomist ei rakendatud. Muide, üks asi, kus me vähemalt alguses oma funktsiooni tundsime, oli aastapreemiate määramine. Toimetus valis oma eelistused ja pakkus siis valiku nimekirju, kolleegiumil oli võimalus oma sõna öelda. Kas suhtlesite ainult peatoimetajaga, kes hiljem vahendas teistele? Oh, koosolekud olid lahtised. Kogu toimetusele. See oli endastmõistetav. Mis ajastu seltskond tundub kõige huvitavam? Ütlen veel, et toimetaja töö vääristamise kire käes lausa pakatas Pohla. Ikka Sakala ja Jakobson. Tundsin kerget vapustust ja kerget hirmu. Sellel ajal ei olnud kombeks avalikult karjääri teha. Oma hinges küll, muidugi. Aga tema kuulutas: “Jaa, tahan toimetada, omamoodi lehte teha!”. Arvan, et päris huvitav võis olla Ants Saare ajal. Tõsi, ta ise kuulus ju kindalt ühte teatud suunda. Aga lehes toimus diskussioon eesti rahvuskultuuri üle. See oli üks huvitavamaid asju, mis Sirbis üldse ilmunud. Olaf Kuuli on sellest asjalikult oma raamatus kirjutanud. Siis vahetas kesta Laosson, Naan näitas oma halli vastalist nägu. Resümeeks aga tuli, et eesti rahvuskultuuris ikkagi on väärtusi. Sellel ajal oli see tähtis. Mind siis juures ei olnud, aga see diskussioon pidi toimuma kolleegiumi mingi möönva suhtumise saatel. Kes olid suurimad lobamokad? Mul oleks kangesti isu öelda, et peale minu ei olnudki, aga Remmelgas oli ikka ka. 1968 tuli tal sellepärast pahandustki, sest ta oli käinud aasta algul T?ehhis ja tuli kolinal kirjanike liitu rääkima, kui vahva seal kõik on, kuni käis see augusti-raks. Siis oli tal sel teemal vestlusi Sirbi naabritega üle tee… Aga kindlasti oli ta üks elavamaid kujusid. See kõlab konventsionaalselt, aga näiteks Debora kaunistas koosolekuid oma juuresolekuga. Kõlab ka mees?ovinistlikult. Lisage siis, et Aksel Tamm punastas seda öeldes… Täpsem oleks, et Debora kaunistas oma hingelise korrektsusega. Nagu näiteks August Sang teistes kohtades. Nende juuresolek justkui hoidis ära liiga robustsed kallaletungid. Debora rääkis harva. Nagu ka kirjanike liidu parteikoosolekutel. Aga kui kellelegi ikka väga lollisti kallale mindi, siis ta ütles kaks lauset, umbes nagu “nii ei oleks ju vaja neid asju…” Mingi toniseeriv mõju oli sellel. Kas Uusman ka kunagi rääkis? Mulle tundub, et kindlasti. Kui ta tuli, siis endastmõistetavalt. Võttis esimest korda plaani ümbrikust välja, teise lehekülje kohta tegi mingi märkuse. Ega päris vait olla ei saanudki. Peatoimetaja andis rõõmsalt järgemööda sõna. Ei saanud siis, et “mul pole midagi öelda”. Kas alati istuti peatoimetaja kabinetis? Ühel perioodil oli kabinet nii väike, et eesruumi, kus mitu lauda, mahtus paremini ära. Kas kohvi pakuti? Konjakit? Kohvi ikka joodi! Ei ole võimatu, et mõnikord pärast toimus ka midagi. Aga see ei olnud obligatoorne ega reeglipärane. Kui olid laureaadid, siis ikka pidutseti. Küsis Kultuurilehe kolleegiumlased
|
