|
|
Tudengiteatri leviala on liigirohke
Aga kus on siis kirst? Miks ma näen kõike, mis asub minu toas? Kas ma ei lama mitte põrandal? Aga kus on siis kirst? Daniil Harms, “Kirst”, 30. jaanuar 1930. Kirst on olemas, samuti lamame põrandal. Mis see on? Tudengiteatrite päevad loomulikult, Viljandi Kultuuriakadeemia korralduses juba teist aastat järjest. Väga sõbralik festival. ¨üriid ei olnud, auhindu ei andnud keegi, aga kolme päeva jooksul sai ära vaadata kaheksa etendust, ja teha oma järeldused Eesti kõrg- ja ülikoolide tudengiteatrite kohta. Järeldus 1: tudengiteatrite leviala Eestis on liigirohke. Tudengiteatri mõiste seab ainsaks tingimuseks, et laval on üliõpilased. Kõik ülejäänu sõltub soovide ja võimaluste tasakaalust. Mõnel trupil on teatrikooliga lavastaja, mõnel mitte. Mõnel on sponsorid ja eelarve, mõnel ainult puhas tahe ja vaba tuba kord nädalas. Ühed lavastused tulevad aasta jooksul uuesti mängimisele, teised lavastused leidsid festivalil oma ainuettekande. Meetoditelt, eesmärkidelt ja vahenditelt üksteisest ehk kõige kaugemal seisid Tartu Üliõpilasteater ja Eesti Kunstiakadeemia teatrirühmitus, ülejäänud paiknesid kusagil nende kahe vaheli. Järeldus 2: Viljandi Kultuuriakadeemia korralduskomitee on tugev meeskond, probleeme peaaegu ei olnudki. Muidugi oli neil see eelis, et päevade puhul on tegu festivaliga tegijatelt tegijatele; kuna publikuna saalis istujad on ise tudengiteatri tegijad, siis ei hakka keegi kärama etenduste hilinemise pärast, kui trupp enda võõrasse bläkkboksi ülespanemisega viibib. Aga tegelikult näitab tudengiteatri päevade hea korraldus seda, et kultuuriakadeemiast on peale tulemas suur hulk nii algatus- kui korraldusvõimelisi kultuurijuhte. Teiste linnade kohta ei oska öelda, aga teades, kuidas Tallinnas üritused valmivad, siis võib arvata, et viljandlased on kõvad konkurendid. Teater on erinevalt kujutavast kunstist alati jagatud kogemus: iga näitleja valitud toimimisskeemi kontrollivad ja korrigeerivad kaasnäitlejad, lavastaja ja publik. Teater on alati sotsiaalne dialoog. Noored näitlejad kinnitasid seda väidet, vastates küsimusele, miks valida väljendusvahendiks just teater, et ainult laval saavad nad olla nemad ise. Miks neil päriselus sellist võimalust ei ole või miks nad just väljaspool lava maski kannavad, on teine sotsiaalse dialoogi küsimus, millele peaks vastama parempoolne sotsiaalpoliitika. Oma osa on muidugi ka evolutsioonilisel eksistentsialismil, maski all välja elatud Weltschmerz on ühiskonna arvates ohutum varjamata kavatsustest. Seega ei käitunud Daniil Harms, kes oma ajastugeniaalsete lastlugude pärast ruttu otsa leidis, kuigi alalhoidlikult. Aga nüüd on ta märter ja võtab vastu eksistentsialismiabsurdis vaevlevate noorte kummardusi. Tartu Üliõpilasteater kandis ette kolmanda lavastuse oma Harmsi triloogiast ja kahtlustan sügavalt just teda loomingulise kollektiivi Etskae! ristiisana. Tudengite maailmavalu oli aga täiesti hunnitu: kahes lavastuses topiti üksteist peadpidi silmusesse, ühes kirstu, üks leidis tabava sarnasuse raudvoodi ja trellide vahel ja samal ajal painas vaatajat veel mälestus eelmise lavastuse kirstustseenist, kolm truppi kasutasid musta rõivastatud koori, üks neist oli koorist ka robotid või liigendnukud teinud. Lisaks sellele oli laval üks skisofreenik, kuus hullu, üks segikamminud TV-ilmateadustaja, kaks purunenud perekonda, üks klaustrofoobiaetendus ja kahe noormehe esituses el tango de la muerte. Üks lavastus, hoolimata asjaoludest, tabas kõige täpsemalt valusate närvide pihta. Mitu korda. Kalev Kudu, Tartu Üliõpilasteater ja “Jelizaveta Bam” tegid tõeliselt hea egotripi: kõigepealt meelitasid vaikselt heauskliku publiku ligi ja siis lõid otse nina all lahti metsiku slapstick-spektaakli. Selline vaataja ümber sõrme keeramine nõudis igalt näitlejalt suurt meisterlikkust, seda enam, et kõik karakterid olid sügava psühholoogilise usutavusega välja mängitud. Lavastuse konflikt erineb näidendi omast: kui Harms tõrjub mõtet talumatust reaalsusest absurdi ja aloogikaga, siis üliõpilased keeravad näidendi reaalsust saatvale absurdile veel ühe vindi peale ja teevad selle elu-tõeliseks. Harms otsib oma kaasajas äärmiselt tõenäolisest süütult surmamõistmisest väljapääsu sürrealismis – eksistentsiaalne probleem. Tartlased suudavad laval lisaks sürrile välja mängida ka ajatruu skisofreenia (ise seda tundmata, ma loodan), arreteerijad Ivan Ivanovit? ja Pjotr Nikolajevit? on eeskujulikud kabareetähed, kes on kohe valmis publiku meeleheaks naist pooleks saagima, ära kaotama või tema suunas noaviskeid tegema, see tähendab tegema kõike seda, mida Harms kardab, otse publiku silme all, aga nii, et arugi ei saa: mu daamid ja härrad, ainult täna õhtul, ainult teie jaoks – inimene kaob! Et voilą! Mille poolest erineb see meie tänasest päevast? Ah? Lisaks sellele ei saa üle kinnismõttest, et härrased arreteerijad sarnanesid laval hirmuäratavalt härraste Krjukovi-Kibuspuuga 1979. aastavahetuse ?õust. Mida sellest järeldada, ei tea. Ja lõpuküsimus: mis on eesti tudengiteatril viga, et ta ennast kuidagi tutvustada ei taha? Korralik lavastus on ju väärt ka seda, et publik kusagilt näitlejate nimesid lugeda saaks. Seda suutsid aga pakkuda ainult Tartu Üliõpilasteater ja TTÜ. Etskae!, EKA, Haapsalu – kui tahtsid teada, kellega tegu, siis mine ja küsi pärast etendust ise. TRIIN MÄNNIK,
|
