Tudengid tegid rikast teatrit
 
Kas see, et teatriharrastus on viimastel aastatel
märgatavalt laienenud, on aja märk?
 
Viljandis on seda eriti tunda. Alles kuu aega tagasi toimus Ugalas õpetajate teatrifestival “Sillad” (juba seitsmendat korda). Nüüd olid teist korda kultuuriakadeemia Mustas saalis tudengiteatrite päevad. Kaks ja pool päeva täis etendusi, erinevat laadi töötubasid, pidusid. Tulemas on kooliteatrite ülevaatused.
Tundub, et teatriharrastus on tõepoolest laienenud. Kuid mis on siis selle põhjuseks? Tudengiteatrite päevade korraldajad ise naljatasid, et tegemist on teatripisikuga. Aga kui see ongi pisik, mis on siis tema olemus? Mis on teater? Kindlasti pole see ju organisatsioon ega hoone. Kindlasti pole see ka vahesein publiku ja näitleja vahel, pigem ikka vaataja ja esineja kohtumispaik, ühine ruum. Või veelgi konkreetsemalt: mingi idee, mõte, mida siis sellest ideest vaimustunud grupp inimesi püüab teatrikeeles vaatajatega koos lahendada. Kuid kas pole selle pisiku leviku põhjuseks hoopis asjaolu, et teater kui tegevusvorm pakub ootamatult universaalse võimaluse ükskõik milliseks rollimänguks, loovuslikuks tegevuseks, inimsuhteid klaarivaks psühhodraamaks, ka seltsitegevuseks. Viljandis viis VAT-teatri näitleja Margo Teder publikuga koos läbi foorumteatrit ning sellegi meetodi võimalused on laiad AIDSi ja alkoholismiravini välja.
 
Mida kujutavad endast
tudengiteatrite päevad?
Kõige lihtsam oleks vastata, et kokku tulevad tudengitest koosnevad seltskonnad, kes tegelevad mingi teatrilaadse eneseväljendusega. Kuid kindlasti ei kuulu siia alla tudengid, kelle erialaks on teater – see on nende professioon. Elukutse ja harrastus on aga kaks teineteist välistavat nähtust. Nendel päevadel paremusjärjestust ja auhindasid pole, ja õige see ongi, sedavõrd erilaadsete nähtuste puhul pole paremuse määramisel erilist mõtet.
Kui ollakse nõus väitega, et tudengid võiksid olla ühiskonna kõige erksam ja uusi lahendusi otsivam osa, siis võib küll öelda, et need teatripäevad õigustasid seda ootust. Nii eripalgelisi ja eksperimendihõngulisi etteasteid mujal naljalt ei kohta.
Kõigepealt – kiidusõnad korraldajatele. Ürituse idee pärineb akadeemia õppejõult Katrin Nielsenilt, kelle juhendada on teatrialasele huvitegevusele pühendunud üliõpilased. Nende üliõpilaste pealt võib ennustada, millised tendentsid võiksid eesti harrastusteatris ilma teha 3 – 5 aasta pärast. Ka tänavuste päevade kaks lavastust pärines nende tudengite mängumaalt. Tunnistan, minu jaoks oli nende tudengite suhe teatrisse väga sümpaatne ja paljutõotav. Juba see, et tegemiseks võeti üks ja seesama teatritekst, kuid valminud lavastused olid erinevad nagu öö ja päev. Nii sisult, kontseptsioonilt kui ka kasutatavate vahendite osas. Kui juba nüüd nii hästi tunnetatakse teatriharrastuse eripära ega püütagi sarnaneda professionaalse teatri mängureeglitele, võivad need noored tulevikus kooliteatrit märgatavalt rikastada. Päevade kaks kõige staa¯ikamat (ja samas ka kõige traditsioonilisemat) teatritruppi olid Kalev Kudu juhitud Tartu Tudengiteater ning Tallinna Tehnikaülikooli T-Teater. Oli see nüüd juhus, et mõlemad esitasid absurdinäidendeid, Kudu õpilased Daniil Harmsi Vene 1930. aastate näidendit “Jelizaveta Bam”, rauakooli üliõpilased Tadeusz Różeviczi kuulsat “Kartoteeki”. Mõlemad olid nende päevade teatrikunsti mõttes kõige viimistletumad etendused.
Kaks kõige ootamatumat etendust olidd Haapsalu ja Pärnu kolled¯ilt. Haapsalu üliõpilased mängisid Tammsaare novelli “Lehekandja nr. 17” lavaseadet Aivo Paljasmaa juhendamisel. Kuigi harrastajad, suutsid nad ometigi veenvalt avada Tammsaare tänapäevasuse ja ka lihtinimese traagika rahale orienteeritud maailmas. Pärnu tudengid mängisid Mart Juure tekstiga “Rooma impeeriumi hukku”, pöörates selle oma juhendaja Meelis Sarve näpunäidetel tänaseks hullumajaks.
Hoopis eksperimentaalseid vigureid tegid kunstiakadeemia tudengid lavastuses “12.05”, mis oli midagi performance’i ja varjuteatri vahepealset. Tartust pärit loominguline kollektiiv Etskae! astus üles Toomas Vindi novelli ainelise lavastusega “See tore karvane loom nimega vale”. Mõlema puhul andis tunda juhendaja puudumine.
Kindlasti oli nende päevade kõige suurem mõte ja väärtus tudengitest teatriharrastajate ühine kokkusaamine, üksteise tööde ja uute ideede nägemine. Teatripäevade korraldamine andis hea praktilise kogemuse ka akadeemia kultuurikorraldaja eriala tudengitele, sest kogu see keeruline mehhanism oli vaja tööle panna ja sellega said nad hiilgavalt hakkama. Usun, et kõikide osavõtjate tänusõnad kuuluvad neile.

ENN SIIMER