Nahk on ruumis. Otsides disaini 

pilt

Rutt Maantoa. Vaikelu nahakunstniku ateljees. 2004.  Rene Haljasmäe

Eesti Nahakunstnike Liidu aastanäitus “Nahk on ruumis” Tartu Kunstimajas kuni 21. III. Näituse korraldaja Pille Kivihall, kujundaja Tea Tammelaan.

Viimast nädalat on Tartu Kunstimajas vaadata nahakunstnike liidu aastanäitus “Nahk on ruumis”. Näituse idee tekkis soovist laiendada väljakujunenud käibearusaamu meie nahakunstist. Näituse pealkiri viitab taotlusele olla ruumis aktiivne, tegutsev, elav. Nahk tahab olla olemas, olla ta ise.
Meie nahakunsti põhiline tendents ja oht on hääbuda suveniiriks, väikeseks müüdavaks asjakeseks. Muidugi võib ka suveniir, meene olla meenutamist ja tähelepanu väärt. Lõppude lõpuks ei määra ju formaat töö kunstilist taset, kuid kui kõik kunstiteosed ongi aina tillumõõdulised, kahandab see kogu nahakunsti suurust ja mõjuvõimu.
Väikeste asjade domineerimisel on endastmõistetavad põhjused, needsamad, mis kummitavad ja tikuvad dikteerima kogu kultuuri või elu üldse. Peamine neist on raha. Ilus oleks teha professionaalset rahast ja olmest sõltumatut kunsti. Aga rantjeed on meist esialgu vähesed. Raha määrab materjalidele tehtavate kulutuste lae (ja nahk ei maksa mitte vähe!). Raha määrab tõenäolise mahamüümistempo. Väike asi on taskukohane nii otseses kui ka ülekantud tähenduses ja tema tegemine võtab vähem aega, eriti siis, kui valida ratsionaalselt tehnoloogiat. Aga suure asjaga on rohkem tööd, vaeva, materjali ja müügiraskusi.
Kui läheneda nahakunstile disainerlikult ja olla peale selle idealistlik, oleksid just suured hea vormiga nahakunstiobjektid need, mis värskendaksid üldmuljet ja näitaksid uut, jõulist arengusuunda. Eesti nahakunstnik on harjunud tegema pigem tasapindseid kui kolmemõõtmelisi hästi komponeeritud köiteid või seinadekoratsioone. Köidetel pole kõnealusel näitusel kohta, häid seinadekoratsioone leidub küll. Näiteks tooksin Leanika Korni tuttavalt jõulised lihtsa vormiga kergelt reljeefsed “Lainetused”. Klassiku Elo Järve kaks hiiglaslikku sürrealistlikku kõrva, mis piiravad parempoolse tagasaali sissepääsu, on liialt isikupärased, et nende põhjal üldistusi teha. Ja oma olemuselt kuuluvad need pigem puhta kunsti kui disaini valdkonda. Elo Järve lausa kõrk ükskõiksus oma tööde kaubandusliku edu suhtes on mind alati võlunud. Tema veab meid ikka välja, kui asi liialt väiklaseks ja juba nähtuks kisub. Leanika Korn, kes on ka väga proff kotitegija, leiab õnneks aega ka puhta kunsti jaoks. Mõjusa nüansi annab näitusele Agnetha Kurusoni rippuv toornahast naturalistlik “Kest”, valgust läbikumav, kõmisev ja natuke ka haisev toornahkne ümarvorm.
Ent oskus teha lisaks seinadekooridele disainerlikku, ruumis ka praktiliselt kasutatavat ja vormimõjusat nahatööd on meie nahakunstnike nõrk koht. Selleks puudub nii oskus kui ka haridus. Näitusel pürib sisekujunduslikku aktsenti andma siiski üsna mitu tööd, millest enamik asub vasakpoolses, hubases-tubases näituseruumis. Need on noorte julgete katsetajate, Tartu kõrgema kunstikooli tudengite Kersti Tammekannu ja Rete Kalderi padi-istmed, Ulla Toropi ereroosa põhjaga lehmanahkne tumba ja Pille Kivihalli valmistatud nahkse pinnaga ja pleksiklaasist jalgadega “Ohvrilaud”. Mulle see laud meeldib tema muhkliku arhailisuse ja läbipaistva kergejalgsuse kombinatsioonis, aga näituse kujundaja sisearhitekt Tea Tammelaan märkis muigamisi: “Nahakunstniku disain!” viidates lauajalgade konstruktiivsele lõpetamatusele. Siit moraal: õppida on veel palju ja koostöö sisekujundajate ja disaineritega peaks jätkuma ka erialase õpetuse tasemel. Tiiu Tulevi pärgamentnahast lambid loovad hea meeleolu, lisades ühtlasi olulisi aktsente vormiotsingulisele tervikule. Vaadakem ka nelja fotosuurendust vasakpoolse näitusesaali seintel. Kunstiakadeemias õppetöödena tehtud pisiesemed on projitseeritud suurteks, peaaegu et mööbli mõõtu objektideks. Mina näen siin küll perspektiivi! Kui jätkuks vaid julgust, oskust, materjali ja konstruktiivset mõtlemist, ootaks meid ees veel palju meeldivaid nahakunstiüllatusi!
Ent katsun mitte muutuda oma suurushullustuses väiklaseks. Päris pudi, sellist, mida kirjatüki alguses silmas pean, siin näitusel peaaegu polegi. Ka väiksemad tööd on oma loomult pigem jõulised, suurem-olla-tahtvad. Ja tervitatav on Tartu tudengite elav osavõtt näitusest, seda tänu ennekõike Rutt Maantoa hoolsale suunamistööle. Rutt Maantoa ise esitleb sedapuhku hoopis kontseptuaalset laadi töid, nahakunstniku töötoa visiooni ja püütoninahka seinal kõrvuti pentsikult samamustriliste kasetüvefragmentidega. Huvitaval kombel haakuvad need tööd näituse dekoratiivse olemusega.
Näitusevaatajat saadab Sven Grünbergi vaikne muusika, mis kuulub veel ühe vaatamisväärsuse külge. See on jaapani animatsioonikunstniku Maya Yonesho film “Üks uks”, mille leiate parempoolsest tagakambrist, Elo Järve hiigelkõrvade ja kardinate vahelt läbi lipsates. Seitsmeminutine animafilm on sündinud mullu suvel jaapanlanna ja kaheksa eesti köitekunstniku koostööna. Nii et päris esindamata köitekunst näitusel polegi. Ja uksi, mida avada ja kust edasi minna, on mõtlemapanevalt palju.

MAARJA UNDUSK