Ars longa, memoria brevis…

Lüües lahti alles ahjusooja Eesti Entsüklopeedia 12. köite, sattusin esimesena märksõnale “Kuldne 7”. Samal leheküljel ka “Kukerpillid” ja “Kuldne Trio”. Häiris, et nimed olid pisut põlglikku varjundit lisavais jutumärkides, mida enam heaks ei peeta – ju siis ei tahetud väljaande keskelt vana süsteemi muuta. Ent tühja sellest! Peaasi, et levimuusika on leidnud koha nii auväärses väljaandes. Leidsin veel John Pori ja Kurt Strobeli orkestri, Horre Zeigeri Big Bandi, Emil Laansoo ansambli ning palju muud head. Mõtlesin rõõmuga, et polegi mul vaja nii väga rutata eesti levimuusika III köite kirjutamisega (I “Vaibunud viiside kaja”, II “Omad viisid võõras väes”). Juba kõik raamatusse raiutud.
Põhjalikumal süvenemisel hakkas rõõm pisut kahanema. Enne kui jätkan, pean vajalikuks kinnitada, et olen teadlik nii kapitaalse teose mahust. Entsüklopeedia ei ole kummist, kui parafraseerida surnuvankri kohta pillatud lauset filmist “Lõbusad semud”. Sestap püüan vältida seda, mida võinuks lisada, rõhutades seda, mida tulnuks muuta.
Esimene üllatus tabas mind märksõna “Rütmikud” juures. Sellenimeline svingsekstett tegutses aastail 1947 – 49 koosseisus Erich Kõlar, Vallo Järvi, Arne Oit, Uno Naissoo, Gennadi Podelski ja allakirjutanu. Ansambli taset tutvustavad neli pala CD-l “Eesti Jazz 70” (kolm neist eesti autoreilt). EE-st loeme: “Rütmikud”, 1965 – 67 tegutsenud kitarriansambel, kus mängisid Georg Pomerants...”. Et ka Sirbi maht on piiratud, piirdun selle osundusega. Kas Tõnis Mäe nimest piisab, et panna EE-sse Podelski poja Peetri loodud ja ristitud ansambel ning jätta välja eespool mainitu?
Päris vaeseks on jäänud Uno Naissoo. Välja on jäänud tema Swing Club (Ustus Agur, Heldur Karmo, Ülo Vinter – jällegi, leheruum on piiratud, et loetleda kõiki korüfeesid). Sellega pani Naissoo aluse d¯ässifestivalidele mitte ainult Eestis, vaid kogu NSV Liidus! Pole ka Naissoo ansamblit Stuudio 8 (Eri Klas, Abi Zeider, Hillar Kareva…). Puudub Metronoom (Aleksander Rjabov, Eri Klas, Kalju Terasmaa, Samuel Saulus jt.), kes võitis hõbemedali Moskva noorsoofestivalil ja kelle mängitud Naissoo “Improvisatsioon eesti teemal” kõlas BBC-s ning oli Üleliidulise Raadio regulaarsete d¯ässisaadete tunnusmeloodiaks.
Puuduvad Eesti Raadio kergemuusika orkester (juh. Aleksander Rjabov), Vabariikliku Noorte Maja orkester (juh. Emil Laansoo), Eesti Laskurkorpuse suur d¯ässorkester (juh. Väino Saviauk, koosseisus Raimond Valgre, Arved Haug, Lembit Verlin, Abi Zeider, Emil Laansoo jt.), Eesti Riiklike Kunstiansamblite d¯ässorkester (juh. Rostislav Merkulov). Võib ju öelda, et parem oleks kaks viimast hoopis unustada (olid nüüdses mõistes valel poolel), ent kirjutades neist II köites, lähtusin eesti levimuusikast kui tervikust.
Veel nimedest. Eespool mainitud Rütmikud (II) oli loetletud terves koosseisus. Laansoo ansamblile pühendatud kuuest reast kolm võtavad enda alla lauljad, keda ansambel saatis, ent mitte sõnagi muusikutest (Arne Oit, Peeter Saul, Kalju Terasmaa jt.)! Mickeys on toodud esimese nime all, ei sõnagi sellest, et aastaid oli orkestri nimeks Rütm. Teadagi miks, ent kui keegi otsib sellenimelist, sageli ajakirjanduses mainitud orkestrit, siis võta näpust! Pole viidet.
Põhimõte anda kõik kollektiivid viimasena kasutatud nime all, on ju kena. Ent Eesti Raadio Kontsertorkester mitte üksnes ei kandnud “msg. nimesid (sh. ER-i d¯ässorkester, ER-i estraadiorkester)”, vaid oli kõige kauem, ligi 30 aastat, tuntud ETV ja ER Estraadiorkestrina, millest pole sõnagi.
Ent kokkuvõttes on EE 12. köide ilus, teaberikas ja 99,999% usutav raamat, kindlasti tarvilik kõigile, kes tunnevad huvi Eesti kõigi elualade ainestiku vastu.

VALTER OJAKÄÄR