Klassik Leo Rohlin –
kui teda poleks, siis tuleks ta välja mõelda
Jalutuskäik Leo Rohlini näitusel tarbekunstimuuseumis,
avatud 15. veebruarini

pilt

Leo Rohlini dekoratiivsed vormid “Pilvitus”. 1989. Krakleeglasuur.   Ülo Josing

Kui siseneda tarbekunstimuuseumi I korruse esisaali eelteadmiseta, kelle näitusega on tegemist ja miks selline väljapanek on üldse organiseeritud, võib seda kergesti pidada järjekordseks kontseptuaalseks installatsiooniks.
90 x 90 mõõdus ripp-plaatide taustavärvid väärtustavad glasuuritud väikeringe, millest omakorda moodustub rida kolmnurkseid või nelinurkseid kujundeid. Siis on veel pikk meeleolukas seinu ääristav seadeldis, mis kannab ligikaudu sadat (täpsustagem: üheksatkümmend kuut) identse vormi, ent kordumatu pealispinnaga vaasi… ja hoopis hiljem õnnestub terasemal läbijooksikul näha riietehoiupoolses seinas märksa tagasihoidlikumalt eksponeeritud glasuurmaterjalide valikut.
Vastuse leidmine pole keeruline. Vähemalt esialgu tundub see kindlasti nii. Tuleb vaid näpuga järge vedada ja iseendale selgitada, et peened mänguhalud keraamilistel alustel on kirss, roos, mustsõstar, pirn või ploom puidu vormis (kokku kolmteist liiki) ja et nende tuhka kasutades on keraamikat võimalik glasuurida nõnda, nagu järgmisel sõõril näha. Siit edasi tulevad väiketaldrikud, mille juures kunstnik on kasutanud kaoliini ja teisi saviliike ning krüoliiti, magnesiiti, põldpagu ja pegmatiiti. Klaasi all on väljas veel kakskümmend üks ainet ränikivist alates ja boorhappe, sooda ning keedusoolaga lõpetades. Tekib tunne, nagu oleks silmaringi avardamiseks üks jalg loodusmuuseumi ukse vahelt sisse pistetud. Kiiret põgenemissoovi õnneks pole, sest ühtäkki on tavapärasena mõjuv kombineeritud värvi- ja vormikooslus olulise lisatähenduse võrra rikkam.
Nüüd võib juba tõsiselt aja maha võtta ja uurima hakata, mida siis õigupoolest vaadata pakutakse. Selgub, et ekskurss glasuurimaailma toimub kahe tosina kolme- või nelja lähteainega erineva tabeli varal. Nende ainete doseerimise protsendist ja vahekorrast saadava pinnakatte – glasuuri iseloom põletusejärgselt sõltubki. Näiteks põldpaoglasuuri puhul kasutatakse vask-, koobalt-, ja mangaanoksiidi. Kuid riburida tuleb teisigi kooslusi ja pole vaja mingeid erilisi võimeid ennustamaks, et oht pead kaotada on eelteadmisteta vaataja jaoks selle alkeemilise näidislabori täpsuses ülisuur.
Hoopis lohutavam on nüüd taas naasta saja vaasi juurde, mis omakorda jaotuvad sujuvalt seitsmeteistkümneks erineva glasuuri kandjaks. Loomulikult on igal neist juures üksikasjalik saatetekst, kuid selle lugemine pole kohustuslik ja nii tunduvad esindatud soola-, tuha-, paatina-, kristall-, või krakleeglasuur (ja kõik ülejäänud) vaasi pinnal kuidagi kompaktsemad ja usaldusväärsemad kui ripptabeleil. Pealegi on mainitud anumate pealispind sedavõrd köitev, et pilgu juhtimine tekstile nende kõrval tundub vaaside suhtes isegi veidi reeturlik.

Kassalauale liginedes paelub ikka veel lummatud külastaja pilku üks paks hästi kujundatud raamat, Leo Rohlini “Keraamika käsiraamat”, kus on juba vilksamisi nähtud targad teadmised süstemaatiliselt kirjas. Enamgi veel: keraamika mõiste ja liigitamise toel jõuab autor maailma ja eesti keraamika ajaloo juurde, räägib savinõude valmistamisest, põletustemperatuuridest ja -ahjudest ning nii madal- kui kõrgkuumuskeraamikast. Palju pilte, voolav keelekasutus, loogilisus. Sobiv nii õpikuks kui igale huvilisele. Ettevalmistuseta algajagi võib näpuga järge vedades omatehtud anumale glasuuri peale kanda, kogenum leiab oma ettevõtmistele keraamika vallas tublisti tuge. Huvitav, tõesti väärt raamat, tõdeb juhukülastaja ja seab sammud väljapääsu suunas, kui märkab, et tagumisegi saali uksed on valla.
Sealgi on väljas keraamika! See on I saalis alanud näituse orgaaniline jätk, klassik Leo Rohlini unikaallooming. Eelnev osutus ainult eesti suurkeraamiku tehnoloogiateadmiste kvintessentsiks! Leo Rohlini enda sõnutsi on see parim illustratsioon “Keraamika käsiraamatule”.

Selge sihiga Leo Rohlini isiknäitust külastama tulnud vaataja teab muuseumisse sisenedes algusest peale, mida ta näha tahab, kuid kuidas teave edastub, on tõenäoselt tallegi meeldivaks üllatuseks.
Eelöeldu ei kehti täiel määral tagumise saali kohta. Siin on küll väljas autori tuntud-teatud tööde paremik, ent Mari Kurismaa kujunduses omandab see uutmoodi toniseeriva jõu ja võlu. Nõnda ongi ühe näituse sees õigupoolest kaks võrdväärselt huvitavat ja harivat väljapanekut, mis kujundaja tööd muidugi mõista ei hõlbustanud. Tulemus on aga ka pingutust väärt.
Tarbekunstimuuseumi galeriisaali koondunud Eesti Kunstiakadeemia elupõlise õppejõu, praeguse professori Leo Rohlini keraamiliste vormide rütmikas kooslus ja nende paigutusest sündinud kordumatud sisevaated vana barokse aida raskepäraste valgete võlvide all mõjuvad õigupoolest teraapiliselt.
Autori elukestvad otsingud oma ürgvormi leidmiseks ja selle glasuuriga väärtustamiseks on oma suurejoonelises lihtsas endastmõistetavas mõjukuses ületamatud. Täiuseigatsus vormis ja glasuuris – selliselt vahest võiks sõnastada Leo Rohlini neli aastakümmet väldanud loomingu moto.
Kui siia juurde arvata peaaegu sama pikk õppejõupõli, jääb üle vaid imestada, kuidas on jõudnud seda kõike üks inimene.
Siinkohal tekib suur kiusatus teatada, et 23. I kella 16 lükkunud tarbekunstimuuseumis aset leidev Leo Rohlini kohtumine auväärt publikuga ekspositsiooni analüüsi ettekäändel on autori soovi mööda pealkirjastatud “Glasuur – kas imelihtne või lihtsalt ime?”. Küllap sobib seda küsimust laiendada kogu Leo Rohlini loomingule.
Vormi lihtsuses kätkev elegants ja glasuuri endastmõistetav sära pole muidugi juhuslik. Vaid keraamik teab endiselt argikogemuse toel, kui tujukas ja ettearvamatu võib olla nelja ürgelemendi koostoime ka siis, kui tule funktsioonis juhtub olema elekter.
Klassiku sünd eeldab pikka pidevat pingutust, sammhaaval, vorm vormi kõrvale ja anum anumale lisaks. Nii tundubki klassik tagantjärele ilmselt alati valmis olnud, endastmõistetavana paistab ta kujunemine ja töökus. Asjaomaste ringis on ju üldteada, kui mitmeid kordi Leo Rohlin veel madalkuumusmenetlust kasutades oma töid üle põletas, et saavutada glasuuri vallas soovitud tulemust.
Leo Rohlini käesoleva isiknäituse võinuks korraldada ka kolmes või enamaski saalis. Tõsi, selle üldilme olnuks siis kahtlemata teisem, võibolla tavamõistes ka vähem klassikaline, ent jäägu see tulevikku. (Eeltoodud lahendus nõudnuks praegu tarbekunstimuuseumiga külgneva seni olematu tiibhoone püstitamist.) Pealegi, klassiku loominguga pole kuraatoril võimalik palju mängida, sest klassik on ise kuraator.
Rohlini näituse puhul ei teki õnneks ka tarvet seda ilmtingimata kuidagi liigitada enamasti tinglikul skaalal kunst versus tarbekunst. Tugev ratsionaalne alge tingib vormi seesmise väärikuse ja nüansseeritud glasuur lisab romantilisust, olgu siis tegu “Sula” (1978), “Savipadade” (1995 98), “Seltskonna” (2000-2001) või serviisidega, kui mainida tagumise saali 131 eksponaadist vaid mõnda. Kunst on kunst nagu klassik on klassik.
Tänapäeva eesti keraamikas pole kedagi teist, kes elava klassiku tiitlit enim pälviks kui Leo Rohlin. Tema loomingu puhul tekib otsekohe mõte millestki stiilipuhtast ja väljapeetust, kus vorm ja värv ehk vormi ratsionaalsus ja glasuurimaailma vabadus – või ka vastupidi – teineteist tundlikult täiendavad.

AIRI LIGI