|
|
|
Jüri Vilms eesti õiguskultuuris Väike kõrvalepõige sissejuhatuseks. Kui Hando Runnel andis 1998. aastal Ilmamaa vahendusel välja koguteose “Jüri Vilms mälestustes”, siis võis nii mõnigi keskikka jõudnud Eesti jurist ohata oma hariduse omandamise aja pärast. Mitmele põlvkonnale juristidele Tartu ülikoolis loogikat õpetanud dotsent Andres Pärl oleks ju võinud süllogismide kõrval nii mõndagi rääkida ka legendaarsest juristist-haritlasest Jüri Vilmsist. Saatuse tahtel olin vist päris viimane kursus, kellele Pärl Tartus 1976. aastal loogikat õpetas. J. Vilmsist ei kuulnud me temalt aga sõnagi – aeg oli ta selles osas vaikima õpetanud –, kuigi oli riigimehe ristipoeg. Meie põlvkonnal tuli Jüri Vilmsi hakata ikkagi ise avastama.Edasirühkijate põlvkonna esindaja J. Vilmsi sünniajal (1889) oli eestlasest ülikooliharidusega haritlasi alles sadakond. 1915. aastal oli juba ka eestlasest juriste enam kui sada, samuti eesti soost juuraüliõpilasi. Vilms jõudis andeka trotsi täis noore mehena ülikooli kiiremini kui ta Pärnu gümnaasiumi kaaslased; ta ei mahtunud koolipoisi tollaste käitumismallide raamesse ja pidi gümnaasiumihariduse lõpueksamid sooritama eksternina. Astudes 1907. aasta üle Tartu alma mater’i läve, sattus ta keskkonda, mida me tunneme küllalt hästi kirjanik Anton-Hansen Tammsaare kujunemisloost. Nad olid meie mõistes kursusekaaslased, kellele saatus andnud ülikoolis põhimõtteliselt samad formaalsed võimalused oma võimete arendamiseks. Ühes olen ma täiesti kindel: nii Vilms kui Anton Hansen said kuulata Tartus noori dotsente-professoreid, kes rääkisid ka “kõrvalisest” rohkem kui minu põlvkonnale räägiti. Oma ajastule vastavalt tahtsid mõlemad mehed muidugi saada advokaadiks (Vilms ka sai), kuid mõlemale jäid juriidikaraamid kitsaks. Mõlemad mehed tegutsesid ka edukalt ajakirjanikuna. Edasine eneseteostuse tee läks juba lahku, aga küllap kujundas Tammsaare oma kutselise kirjaniku elustandardi just oma sõpru-advokaate järgides. Üks eeskujudest oli kahtlemata Jüri Vilms. Eesti haritlane kultuuripiiridel Lugedes veel kord üle Juri Lotmani monograafia “Aleksander Pu?kin” (Varrak, Tallinn 2003), kummitab mind Vilmsi mõista püüdes see Lotmani loodud Pu?kini kui juriidilise hariduse saanud aadlimehe eneseteostuse lugu. Venekeelse hariduse omandanud eestlane ei saanud tollal jääda ükskõikseks Pu?kini loomingu ja saatuse vastu. Vilmsi kange mulgi iseloom võis vaimse eneseteostuse teel leida tuge ka vene XIX sajandi alguskümnendite aadli väärtushinnanguist. Kultuuripiiril asumine viib aga soovini vahendada oma teadmisi ka emakeelde, Eesti juriidilise ajakirjanduse pioneerina. Ülikooli lõpetamise järel tegutseb Vilms advokaadina, aga temast saab ka eestikeelse juriidilise ajakirja (perioodilise väljaande igatahes) Õigus ja Kohus (1912) toimetaja. 1913. aastal seletab ta Päevalehes, et “meie oleme näinud, kuidas Eesti seltskonnas tarvidus tõuseb ikka rohkem ja rohkem eesti keeles ühe või teise teadusharu üle teateid saada. Üheks teadusharuks, mille üle meil alles kõige viimasel ajal on hakatud eesti keeles kirjutama, on õigusteadus.” Kui eestlasest juristid on jätnud sügava jälje meie ajakirjanduse ajalukku (J. Tõnisson, K. Päts, J. Uluots jt.), siis Vilmsile kuulub tegelikult just eestikeelsele õigusteaduslikule ajakirjandusele alusepanija au. Ka tänastel kolleegidel tasuks Vilmsi töid uurida ja kasulikke näpunäiteid häbenemata üle võtta. Samuti tuleks meie õiguskultuuri arengu seisukohalt Vilmsi ajakiri Õigus ja Kohus uuesti tänase põlvkonna harimiseks faksiimilena välja anda. Eesti õiguskeele arendaja Jüri Vilms tegutses oma alal pragmaatikuna. Ta kirjutas (1913), et “asutustes rahvakeeles asju ajada, selleks peab rahvakeel sinnamaani edenenud olema, et see võimalik oleks. Meil on terve ilukirjandus, on ka võrdlemisi palju teistest teadusharudest kirjutatud, kuid nendega võrreldes ei ole õigusteaduse alal peaaegu midagi veel ära tehtud. On raske keeles, mis alles arenemise esimesi astmeid läbi teeb, üleüldse teadusest kirjutada, siis seda raskem on selles keeles õigusteadusest kirjutada”. Vilms muretses ajakirjas Õigus ja Kohus pidevalt õiguskeele arengu pärast. Ta oli kriitiline tollaste seaduste eesti keelde tõlkimise kvaliteedi osas: “siit nähtub, et juba seaduste ümberpanek üleüldse raske ja vastutusrikas töö on. Siia juurde tuleb veel asjaolu, et õigusteaduses terve rida oskussõnu (termini tehnici) on, mis selle distsipliini tundjale teatud õigusliku mõiste või õigusliku instituudi aime edasi annavad”. Niisugused oskussõnad tuleb eesti keelde Vilmsi arvates alles luua. Müütiline riigimees Professor J. Lotman armastas jutustada kirjanduse ajaloo loengus lugu noorest autorist, kes olevat Pu?kinilt küsinud, kuidas lõpetada romaani. Pu?kin olevat öelnud, et kangelane peab kas abielluma või surema. J. Vilmsi elulugu on selles osas nagu ilma kindla lõpp-punktita. Soome ajaloolane Seppo Zetterberg oma 1997. aastal ilmunud monograafiaga ei hajuta paraku tema surma ümber kogunenud müüti, vaid jätab kõik võimalused ikkagi lahtiseks. Meie rahva saatus on juba kord selline. Me ei tea näiteks tänaseni ka Jaan Tõnissoni kurva lõpu üksikasju. Aga me hindame seda, mida need inimesed on meie kultuuri heaks teinud. On inimsaatusi, mil eriline roll ühiskonnas. Kui luuletaja Juhan Liiv kirjutas, et Eestist saab kord riik, siis oli sellesse uskujaid vähe, kuid kui seda ütles Jüri Vilms, oli sellesse uskujaid juba rohkem. Kõik suured rahvad loevad oma rahvuse isadeks neid, kes on saatuse tahtel olnud riigi väljakuulutamise juures. Jüri Vilms pole meie riikluse ajaloos mitte ainult Ajutise Valitsuse peaministri asetäitja ja meie riigi esimene kohtuminister, vaid üks meie riikluse isadest. Justiitsministeeriumi initsiatiiv võtta Jüri Vilms ministeeriumi sümboliks on selles mõttes tänuväärt ettevõtmine, nagu ka tema Pärnu maantee 10 asunud advokaadibüroo maja tähistamine 13. märtsil mälestustahvliga. PEETER JÄRVELAID,
|
