IN MEMORIAM


Linda Viiding
17. XI 1906 – 24. XII 2003
Ööl vastu 24. detsembrit lahkus meie hulgast tõlkija ja literaat, eesti vanim ajakirjanik paljude kultuurisildade looja ning hoidja Linda Viiding. Lahkunu sündis Vastse-Prangli mõisas Kambja kihelkonnas Krüüdneri vallas Tartumaal. Linda Viidingu (neiuna Laarmann) esimeste eesti maaharitlaste suguvõssa kuulunud vanemad olid sinna välja rännanud Viljandimaalt, säilitades oma kodus mulgi murde ja kombestiku.
Linda Viiding alustas õpinguid 1914. a. Kammeri vallakoolis, jätkates 1918. a. Nuustaku Haridusseltsi progümnaasiumis, kus hakkas ilmnema lahkunu elav huvi kirjanduse vastu. 1920. aastate alguses sai Linda Viidingust Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Valgjärve osakonna asutajaid ja tunnustatud kirjandus- ja näiteringitegelane. Ajakirjades Kevadik, Noorusmaa ja Eesti Naine hakkasid ilmuma tema esimesed luuletused, millele hiljem lisandusid lühijutud.
1929-1930 viibis L. Viiding pool aastat Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse stipendiaadina Soomes Lääne-Soome rahvaülikoolis. Alates 1930. a. sügisest elas Linda Viiding Tallinnas, töötades mitmesugustel ametkohtadel (sh. ajakirja Eesti Noorus toimetajana, ETA-praktikandina ja Eesti Hariduse Sõprade Seltsi juurde loodud Kodukeskkooli juures). 1936 – 38 töötas L. Viiding ajakirja Nädal Pildis toimetuses, elades vahepeal pool aastat Soomes. 1930. aastate alguses sai alguse ka Linda Viidingu elav huvi liivi kultuuri ja liivlaste vastu. L. Viiding pidas kirjavahetust liivi kultuuri olulisemate esindajatega ja toetas nende kultuurilisi püüdlusi nii teos kui sõnas.
1930. aastate lõpust kuni surmani tegutses luuletaja ja kirjandusteadlase Paul Viidinguga eesti kultuuriloos tuntuks saanud perekonna loonud Linda Viiding vabakutselise tõlkijana. Tema vahendusel on jõudnud eestlaste lugemislauale Maiju Lassila, Paavo Rintala, M. A. Nummineni, H. Wuolijoe loomingut. L. Viidingu 95. sünnipäevaks nägi ilmavalgust auväärse tõlkija vahendatud V. Kajava luule valikkogu. Kindlasti on palju neid, kel lapsepõlvemälestusena meeles L. Viidingu tõlgitud Z. Topeliuse muinasjutukogu. Alles hiljuti nägi ilmavalgust kaunis kujunduses kordustrükina üks Z. Topeliuse ilusamaid muinasjutte “Knut-pillimees”, jäädes meenutama noorusliku hinge ja tundliku sulega tõlkija pea sajandipikkust pühendumust meile kõigile.

Livia Viitol


 Linda Raus
17. X 1909 – 19. XII 2003
Meie seast on lahkunud rahvatantsuõpetaja, tantsupidude üldjuht, Anna Raudkatsi nimelise elutööpreemia laureaat Linda Raus.
Linda Raus oli erakordne isiksus Eesti kultuuriloos. Ta oli kadestamisväärse energia ja tervisega tantsuõpetaja, kes eale vaatamata ei suutnud jääda vanaduspuhkust nautima, vaid ikka toimetas. Tema viimane suurem vabaõhuetendus “Mahtra sõda 140” toimus 1999. a. Juurus. Etenduse stsenaariumi kirjutas Linda Raus ise, osalesid kõik Juuru rahvatantsijad, koorid ja sõnameistrid.
Linda Raus sündis Purku külas Raplamaal, õppis Tallinna Õpetajate Seminaris ja Tartu Muusikakoolis. Seminaris sai ta kuus aastat tantsuõpetust Anna Raudkatsilt ja võimlemistarkust Ernst Idlalt. Kui 1929. a. suvel saadeti Soome ülemaailmsetele mängudele Eestit esindama Ernst Idla võimlejad ja Anna Raudkatsi rahvatantsijad, siis oli mõlemas esinduses ka Linda Raus.
1930. a. suunati Linda Raus Jõgevamaale Vägevale Selli kooli õpetajaks. Seal oli ta tervelt 21 aastat, kuni kulakuks tunnistamiseni, juhendades näiteringi, rahvatantsijaid, vokaalsoliste ja orkestrit. Teda jagus kõikjale. Nii mängis ta külaorkestris viiulit. Õpetajate seminaris sai õpitud klaverimängu, lisaks akordioni; viiulimängu õppis juurde Tartu Muusikakoolis; lauluharrastus sai lihvimist Tuudur Vettiku juures.
Linda Rausi elu on 1952. aastast olnud seotud väga tihedalt Raplaga. Tema juhendamisel alustasid tööd mitmed rahvatantsurühmad, näiteringid ja laulukoorid.
17. X 1999 sai Linda Raus Rapla linna aukodanikuks, tema tegemisi pärjati kultuuritiitliga “Rapla redel”. Lisaks Raplamaa rühmadele jõudis ta juhendada rühmi ka Harjumaal Sakus.
Linda Raus oli üldtantsupidude (1970, 1973, 1975, 1994) ja noorte tantsupeo (1982) üldjuhte ning seadis rahvapärimuslikke tantse massiesinemisteks.
Mõeldes Linda Rausist kui suurest oma ala meistrist, ei saa unustada teda kui inimest: ausat, väärikat, sõbralikku, tolerantset inimest, kellele palju antud. Tema sära köitis kõiki, kes teda lähemalt tundsid.
Eesti rahvatantsupere teeb Linda Rausile sügava kummarduse kui tõelisele maa soolale. Õpetaja ning suurte rahvatantsupidude üldjuht, Sind mälestab kogu Eestimaa rahvatantsupere!

Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts
Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus
Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus


Karl Pehme
12. V 1918 – 4. I 2004
Skulptor Karl Pehme sündis Petrogradi lähistel Kolpinos. Kunstiharidust alustas 1938. a. Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis Voldemar Melliku õpilasena. 1939. a. võeti sõjaväkke, võitles Punaarmee koosseisus, sattus sakslaste kätte vangi. Pärast vabanemist tegutses Tallinnas, restaureerides Jaan Koorti purunenud skulptuure. 1944. aastal põgenes Saksamaale, kus täiendas ennast Düsseldorfi kunstiakadeemias ja Pariisi kaunite kunstide koolis. 1947 – 52 oli Pariisi Eesti Seltsi esimees ja Eesti Punase Risti esindaja. 1952. aastal asus Ameerika Ühendriikidesse. Töötas New Yorgis esialgu dekoratsioonikujurina, hiljem asutas Brooklynis oma ateljee Arts and Crafts Inc.
Tema loomingu olulise osa moodustavad portreed, aga ta on tegutsenud ka sisekujundaja-dekoraatorina: kavandanud ja teostanud villade sisekujundusi, teinud mööblit ja kaminaid. New Yorgis on loonud tellimustööna ka monumentaalfiguure (Broadway teatrile, jõulukaunistused Rockefelleri keskuses). 1964. a. New Yorgi maailmanäituse Iisraeli paviljoni kaunistasid tema loodud meesfiguurid. Ta oli Ameerika Ühendriikide eesti teatri algusaastail hinnatud lavakujundaja ja eesti päevade dekoraatoreid. 1947. a. sai ta Pariisi kaunite kunstide koolis kompositsiooni ja modelleerimise eest 2 hõbemedalit. Tema teoseid on New Yorgi Cooper Hewitti muuseumis. Oma töid on ta välja pannud New Yorgi Eesti Majas, Riverside’i muuseumis, Lincolni keskuses jm.
Karl Pehme suri oma kodus New Yorgis.

Eesti Kunstnike Liit


Boris Enst
14. VI 1920 – 11. XII 2003
Peterburis lahkus pärast rasket haigust Köleri-uurijana tuntud kunstiteadlane Boris Enst. Enst õppis 1936 – 39 K. Petrov-Vodkini maaliateljees ja 1939. aastast I. Repini nim. kunstiinstituudis Leningradis. II maailmasõja ajal oli ta Eesti laskurkorpuse polgukunstnik. 1945 – 50 õppis Leningradi ülikoolis kunstiajalugu. 1950. aastast pensionileminekuni 1977. aastal töötas Eesti Kunstimuuseumis, algul teadusdirektori ja direktori kohusetäitjana, 1952. aastast teadussekretärina. 1951. aastal koostas J. Köleri 125. sünniaastapäeva näituse ja kataloogi, samuti näituse “Johann Köleri teoseid teistest muuseumidest ja erakogudest” 1975. aastal (kataloog 1976), kuhu koondas teoseid endise NSVL paljudest muuseumidest. 1980. aastal ilmus kirjastuse Kunst väljaandmisel ka Köleri monograafia. Lisaks Köleri teoste otsinguid ja biograafilisi uurimusi resümeerivatele artiklitele on ta käsitlenud ka Andrei Jegorovi loomingut, millest on kirjutanud kaks monograafiat vene keeles 1956. a., eesti keeles 1987. a.

Eesti Kunstimuuseum
Eesti Kunstiteadlaste Ühing



Heldur Palli
17. V 1928 – 23. XII 2003
23. detsembril 2003 lahkus silmapaistev ajaloolise demograafia uurija ajaloodoktor Heldur Palli, enam kui kümne raamatu ja kaugelt enam kui saja teadusliku artikli autor. H. Palli oli Euroopa Rahvastiku Uurimise Assotsiatsiooni ja Eesti Demograafiaassotsiatsiooni liige. Eesti Vabariik on autasustanud teda Valgetähe III klassi ordeniga.
Ta sündis 17. mail 1928 Tallinnas, õppis Inglise Kolled¯is. 14. juunil 1941. a. oli ka tema tuhandete Eestist küüditatute hulgas. Kirovi oblastis käis ta keskkoolis ja töölisnoorte õhtukoolis, töötas masinatraktorijaamas, sovhoosis, nahakombinaadis, kuni pääses 1947. a. kodumaale tagasi. Ta õppis Tartu ülikoolis ajalugu, aga saadeti 1950. a. taas asumisele Kirovi oblastisse.
1955. a. sügisest sai ta Tartus õppimist jätkata ja lõpetas ülikooli kiitusega. Samal aastal algas töö Ajaloo Instituudis, millega ta jäi seotuks kogu eluks. Rahvastiku ajalugu, eelkõige talurahva osas, sai 1960ndail H. Palli peamiseks uurimisaineks.
Tööjuhiseks ja abivahendiks noorematele uurijatele jääb Palli 1995. a. avaldatud ülevaateteos “Eesti rahvastiku ajaloo allikad 1712 – 1940”. H. Palli kaastööd vajasid nii “Eesti talurahva ajaloo” esimese köite kui koguteose “Eesti rahvakultuur” koostajad. Eesti rahvastikuprotsessidest ärkamis- ja venestusajal, samuti praegusest demograafilisest olukorrast kõneles H. Palli tõsise murega oma möödunud sajandi lõpuaastail ilmunud artiklites.
H. Palli oskas keerulistest asjadest kõnelda ja kirjutada lihtsas keeles. Selge ja kõigile arusaadav sõnastus tulenes nii põhjalikust ainetundmisest kui ka tema inimlikult demokraatlikust olemusest.
Mõnd inimest lummavad jäägitult teadusega kaasas käivad aksessuaarid nagu tiitlid, aukübarad, aumõõgad jms. Heldur Pallile oli teadus aga iseeneses kaunis ja väärikas nähtus. Avastamine, teadasaamine – neis piires, mis inimesele üldse on kättesaadav – see oli talle tähtis.

Ajaloo Instituut



Rein Helme
21. II 1954 – 31. XII 2003
Traagilise juhuse läbi lahkus meie hulgast 2003. aasta viimasel päeval sõjaajaloolane, professor, Eesti Vabariigi ohvitser, poliitik ja riigiametnik Rein Helme.
Rein Helme sündis Pärnus, kodust sai ta kaasa tõsise rahvusliku kasvatuse. 1977. a. ajaloolasena Tartu Riikliku Ülikooli lõpetanud Rein Helme paleuseks oli ning jäi Napoleon ja tema ajastu. Üheks tema olulisemaks saavutuseks selles vallas on kandidaadiväitekiri ja selle põhjal 1990. aastal avaldatud monograafia “1812. aasta Eestis ja Lätis”. Lisaks mitmesugused artiklid ja näitused. Paljugi sellesuunalist jäi Rein Helmel pooleli: ilmumisjärge on ootamas praktiliselt lõpetatud käsikiri marssal Barclay de Tollyst, peaaegu valmis on esseekogumik “Napoleoni marssalid ja kindralid”. Teostamata jäi kavandatud esimene eestikeelne Napoleoni originaalmonograafia.
Kuid ka hilisemad ajalooperioodid ja teemad on pälvinud Helme kui teadlase tähelepanu. Ülikooliõpingute ajal oli ta tihedalt seotud Tartu ülikooli orientalistikakeskuse ja orientaaluuringutega. Hiljem sai temast baltisaksa temaatikaga tegelevaid uurijaid ühendava Baltisaksa Kultuuriseltsi asutajaliige. Ajaloolasena on ta käsitlenud baltisakslaste osa Vene keiserlikus armees ja Baltimaade sõjalis-poliitilises publitsistikas. Rein Helme on kirjutanud järelsõna Georg von Rauchi Balti riikide ajaloole aastatel 1918 – 1940 ja teinud palju selle raamatu ilmumiseks 1995. aastal. Üheks tema viimaseks tööks oli Eesti Vabadussõja aegse 2. jalaväepolgu “Sõjategevuse päevaraamatu” trükkitoimetamine ja selle eessõna. Raamat ilmus möödunud aastal kaitseministeeriumi väljaandel. Rein Helme arvukaid teadustöid iseloomustab faktitäpsus, ulatusliku arhiiviainese ja kirjanduse kasutamine ning särav kirjutuslaad.
Kuni Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni rakendas Rein Helme oma ajaloolasevõimeid ja korralduslikke oskusi mitmetes pealinna koolides, arhiivinduses ja ENSV TA Ajaloo Instituudis.
Iseseisvuse taastamise järel pühendus Rein Helme talle omase innu ja hooga riigikaitsealasele ülesehitustööle. 1992. a. valiti ta riigikogu liikmeks, kus täitis Riigikaitsekomisjoni esimehe ülesandeid. Samuti kuulus ta NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni. Tema teeneid Eesti kaitsejõudude ülesehitamisel ja meie kaitsestruktuuride rahvusvahelise koostöö väljakujundamisel on raske üle hinnata.
1995. aastal valiti Rein Helme tollase Riigikaitse Akadeemia sõjaajaloo õppetooli korraliseks professoriks. Samuti on ta töötanud Tartu ülikooli üldajaloo õppetooli juures, lugenud loenguid Eesti Humanitaarinstituudis, Rootsi Kõrgemas Sõjakoolis ja mitmetes Saksamaa ülikoolides, olnud Toronto ülikooli külalislektor ja õpetanud paljudel kaitseväelistel kursustel. Kõik, kes on kuulanud professor Helmet kui lektorit-pedagoogi, võivad kinnitada, et tema loenguist ning esinemistest õhkunud sära, kompositsioon ja faktitäpsus on olnud meeldejäävad.
1997. a. kutsus kindral Johannes Kert kapten Helme Eesti Kaitseväe juhataja nõunikuks ajaloolise traditsiooni küsimustes. Ohvitseriteenistuse, korraldusliku ja akadeemilise töö kõrvalt täiendas Rein Helme end riigikaitselistes õppeasutustes Austrias, Inglismaal, Prantsusmaal, Taanis ja Soomes. Tema sulest on ilmunud aukartustäratav arv uurimusi ja artikleid Eesti riigikaitsest ning kaitsepoliitikast paljudes keeltes ja mitmetel maadel. Viimastel aastatel oli Rein Helme ametis EV Kaitseministeeriumi riigikaitselise hariduse ja teabe spetsialistina. Pärast 70 aastat ilmus 2003. a. sügisel taas riigikaitseõpetuse õpik, mille põhiautor oli Rein Helme. Kõrgemate Riigikaitsekursuste akadeemilise juhatajana ja mitmete riigikaitsekursuste korraldajana andis ta suure panuse riigikaitsealaste teadmiste levikule ühiskonnas.
Rein Helme näol on perekond kaotanud armastava poja, abikaasa, isa ja venna, ajaloolased särava ja omanäolise uurija, Eesti ohvitserkond ühe oma intellektuaalsema liikme, kolleegid kaitseministeeriumist hea ja abivalmis kaaslase.

Eesti Vabariigi Kaitseministeerium


Triin Voorel
21. IX 1977 – 1. I 2004
Kallile Triinule.
Sa oled ju ikka olemas! Kuigi Sind enam ei ole.
Mälestused jäävad ju alles ja aitavad siiajääjail edasi elada, jätkata argiseid tegemisi ja toimetusi, mis Sinust pooleli jäid. Ainult ühte ei saa me jätkata – Sinu elu, mis Sul elamata jäi. Aga Sa elad edasi meis kõigis, kes me Sinuga selle lühikese aja jooksul kohtusime. Me oleme nende hetkede üle õnnelikud, et saime näha Sinu päikeselist naeratust, et Sa süstisid meisse optimismi, mida Sul oli kuhjaga, et Sa olid nii aus kõigis oma tegemistes ja ütlemistes, et Sa olid jäägitult siiras igas oma emotsioonis, nii rõõmus kui kurbuses.
Seal, kus olid Sina, oli alati Sinu ümber naer ja rõõm, elu kees. Kodus olid vanemad, õde ja vend oma lastega, kooliajal Raplas ja ülikooliajal Tartus palju kaaslasi. Lisaks lugematu arv sõpru, kus iganes Sa kulgesid. Nukuteatris oli just kirjandustuba, kus Sa töötasid, parima auraga koht! Päiksekene, nii me kutsusime Sind, kuigi see Sulle ei meeldinud. Aga Sa olid ju!
Kuigi hinges on kohutavalt valus ja silmis pisarad, oleme Sulle igavesti tänulikud, et Sa olid meiega, et me Sind tundsime.
Tead, me leiname Sind, aga meie nutt on segamini naeruga, sest Sind meenutades on nii palju toredat ja rõõmsat, mida me jääme igavesti hoidma…
Kunagi kohtume tähtede taga!

Sinu nukuteater