Poliitilistest lastest ja ajavoolust

pilt

Aksel Tamm, Toomas Liiv, Vaapo Vaher ja Olaf Utt –
kirjanduse niiditõmbajad eri aegadest.

Aksel Tamm, Aga see oli üks mees. Kuldsulg, 2003. 323 lk.

Need on kõik surnud mehed, kellest Aksel Tamm nii paatoslikult kirjutab. Jah, nagu on surnud ka nende aeg – nõukogude aeg.
Hiljaaegu mainis keegi vanem härrasmees, et kui kaasaja noored teaksid, mida nad nõukogude aja näol nostalgitsevad, siis nad ei nostalgitseks. Tõepoolest, need kirjanduslikud portreed tõmbavad eesriide suhteliselt vaimuhaige ühiskonna eest, kus keelati ja kästi “hallidest” ja “valgetest” majadest ja kus iga jupijumal võis mõnel päeval kolleegide kohkumuseks välja tulla avaldustega, et temal olla sidemeid “seal”.
Kas noored seda nostalgitsevad, on iseküsimus. Isegi Laulvast revolutsioonist on aeg nii palju edasi tiksunud, et hirm tuleb peale. Ja sovetiaja (ümber)hindamisel ei saa lähtuda ainult pelgast teooriast: et sellest ajast midagi taibata, on tarvis mäletada aja tundeid, lõhnu, helisid, tuult, nägusid ja näoilmeid. Selles on Aksel Tamm meister.
On Tamme mälupiltide-raamatust sada lehekülge loetud, märkad kohe üht peent nüanssi, mis jääb arusaamatuks nn. vaba maailma esindajale või sellele, kes näiteks alles algaval kevadel lõpusõrmuse saab. Tamme tegelased justkui poolitaksid ennast tõe ja vale vahel. Hint ülistab augusti lõpul 1940 Toompeal oma kõnes Nõukogude riigilippu, kuid lisab kohe: tegelikult ei tohiks ühtegi rahvust jalge alla tallata, kitsendades tema keelt ja kombeid. Või võtkem Kuusbergi 1950. aastal ajakirjas Eesti Bol?evik avaldatud artikkel, millest käesoleva raamatu autor kirjutab. Tamm märgib:
“Aga need, kes ootasid Kuusbergilt printsipiaalses jämestiilis päheladumist ja märtsipleenumi tooni jätkamist, pidid pettuma. Aktuaalse pealkirja all ja enam kui kümnel leheküljel võtab Kuusberg pleenumimäratsusest osa ainult ühes lõigus. Ta nimetab kolme nime, sedagi ilma sõimusõnadeta.”
Tekstist selgub, et nende kolme nime hulgas olnud Tuglas ja Andresen, kes “vaikinud maha proletaarse kirjanduse osatähtsuse”. Nii et kui laod inimestele “pähe” ainult mõnes lõigus, siis oled sa veel mõistev ega võta osa pleenumimäratsusest. Teosest “Aga see oli...” läheb punase niidina läbi seisukoht, et kui tahtsid stalinistidega kaasa karjuda, siis olid ajastuomased materdavad ja kultuurirevolutsioonilised vägisõnad paratamatu kaasnähtus. Nende taga võisid olla hellad ja ausad inimesed, näib autor väitvat.
Ja õigesti väidab. On selge, et nõukogude ajal pidi tegema igasuguseid kompromisse. Sa ei ole kana, kui kanakarjaga kaasa ei karju. Pidasid pleenumil kõne, milles sa ei materdanud ühtegi väärnähtust – olge lahked, see on väärnähtuste mahavaikimine, lähed vähem vastutusrikkale tööle. Ja nõukogulaste loogika järgi pidi väärnähtusi alati olema, sest “Nõukogude võim oli veel noor”.
Kuna Aksel Tamme raamat annab viiekümnendate kuni seitsmekümnendate aastate eliidist nii tõetruu pildi, peaks siinkohal ka ühtlasi meenutama, kus istusid viiekümnendate alguses nood palju kirutud kodanlikud natsionalistid. Tuntud poliitik Aleksander Jõeäär tegi Ülemnõukogu poliitilises ümbermaailmamängus ebaõnnestunud täringuviske ja sattus 1950. aasta kaunil kevadel varumisvalitsuse teraviljakultuuride inspektori kohusetäitjaks. Tal lasti olla rahulikus laborivaikuses kusagil praeguse Laste Maailma maja läheduses, tõsta rukkikotte lauale, nende sisu omavahel võrrelda... Võib-olla ütles nii mõnigi: las Jõeäär olla seal, ta on ju laps, temal on oma laste maailm! Noh, lõpuks tulid muidugi seltsimehed karmide töötõenditega ja panid selle “lapse” auto peale.
See ei puutu otseselt Aksel Tamme teksti, kuid viimasestki leiab analoogilisi näiteid: väiksemate eksimustega, kuid suuremate revolutsiooniliste teenetega tegelasi viskasid stalinistid poliitikast välja, panid pedagoogilisele tööle, näiteks Eduard Pälli. Igal juhul – eemaldasid.
VIII pleenumi meeleolude tagajärjel eemaldati 1950. aasta veebruaris loomeliitudest hulgaliselt inimesi. Vaid tühine protsent neist vahistati (näiteks 16 heliloojate liidust väljaheidetust arreteeriti kolm). Või Tamme tekst kirjanike kohta kaheksanda pleenumi tõmbetuultes: “Tehakse ettepanek heita Kirjanike Liidust välja kodanlik natsionalist Semper, dekadendid Alver, Merilaas ja Sang, nõukogude korra ja kirjanduse laimajad, fa?istide käsilased Metsanurk ja Raudsepp, vaikivad kirjanikud Anvelt, Kajar-Taar, Vallak ja Tassa.”
On muidugi liigne meelde tuletada, et sellisel viisil koheldud Semper ei tohtinud edaspidi isegi tõlgetele oma nime lisada ja pidi elama oma naise kulul. “Fa?istide käsilased” aga pidid igal juhul tundma end juba ühe jalaga hauas olevat, hirm oli nii suur. Lihtsalt “vaikivad kirjanikud” aga said igalt poolt tööd. Loomulikult ei hakanud fantastiliste piibliaineliste novellide autor Aleksander Tassa Stalini ajal midagi kirjutama. Ta oli vana “vaikiv kirjanik”, kes ehk midagi tõlkis – ja kes talle ikka kätt ette pani, vastupidi, honorarid olid head. Ehk kõpitses midagi oma kodutalus – ja kes vanakest ikka segas.
Katsu tänapäeval olla “vaikiv kirjanik”! See on võimatu, sa sured lihtsalt nälga. Nii et 1950. aastat tuleb mõista dialektiliselt: kirjanikud ei surnud nälga, nad arreteeriti. Praegu ei hakka neid keegi arreteerima, allakäiguks piisab tihtipeale sellest, kui sa midagi muud peale kirjutamise ei oska. Ja külm tuleb tõenäoliselt enne kui nälg.
Tamme kujutatud kuueteistkümne tegelase (Kangro muidugi välja arvatud) kreedo oli järgmine: ära eksi, ole kuss või laula tuntud viisil ning riik talutab sind kui last käekõrval. Kaasaja kapitalismis teame teistsuguseid kreedosid. Näiteks: kui korra eksid, siis teised eksimused tulevad ise su juurde. Muidugi on kaasajalgi märtreid, kuid laborivaikust neile ei võimaldata. Ja kui sa iseendaga hakkama ei saa, siis pole kellegi asi, kus sa kärvad. Olid suur helilooja, kuid sisekõrv kuivas kinni ja helisid enam ei sünni... Raha pole – palun, astu tänavale.
Tamme kuueteistkümne alternatiiviks oli: kui sa ühel päeval vaenlaseks oled tehtud, siis talutab riik sind käekõrval näiteks kraavi, kus labidatööga teenis oma elatist näitleja Joller. Iga inimene pidi olema printsipiaalne, sallimatu väärnähtuste ja tundlik seltsimehe moraalse palge vastu. Karistusteks olid kraav ja viljalabor. Tänapäeval võib “karistuseks” olla ka näiteks mõni kõrge euroamet. Oleneb muidugi sellest, kus sul tuttavaid on.
“Aga see oli üks mees” jutustab kaasajale täiesti vastandlikust ajast, sellepärast on selle mõistmine tänapäeval suuresti häiritud. Nood, keda toonane kirjanduslik ja ideoloogiline kemplus ei puudutanud, ei mäleta enam seda või ei taha mäletada. Kuid huvitavaid seiku sellest raamatust võib siiski tähele panna. Iseennast kujutab Aksel Tamm tagasihoidliku ja mõistva inimesena, mida ta ka tõenäoliselt on. Täitsa põnev on lugeda sündmusest, mis seostub Vissarion Belinskiga, või sellestki, kuidas Egon Rannet Tamme noaga ähvardas. Üldises hirmu ja ängistuse õhkkonnas oli depressiivne ja impulsiivne nii Tamme lause Rannetist kui kõige nahhaalsemast kirjanikust, kui ka asjaolu, et Rannet järgmisel hommikul toimetusse ilmus ja oma potentsiaalse ohvri nina all väitsa välja võttis. Depressiivsevõitu hüsteeria mõlemalt poolt ja siin ei saa küll muud põhjust välja tuua kui üldine äng, kogu ühiskonnas leviv üksteise kahtlustamine.
Nagu siis, juhtub ka tänapäeva kirjanikkonnas intriigitsemist, sest intriigimeelsed inimesed ei kao kuhugi. Kuid informatsiooni parem kättesaadavus võimaldab inimestel teha läbimõeldumaid otsuseid. Sul pole põhjust enam kedagi labaselt kottida, kui raamatukogus, kus sa kümnete aastate jooksul oled käinud, on miljon säilikut. On su teadmiste horisont avardunud, siis lööd sa väiklasele jahmerdamisele üksnes käega.
“Aga see oli üks mees” kubistlik kaanekujundus viitab aja pöördumatule kulgemisele. Kaanel on autori pilt, millest justkui sööstaks läbi hall ajavool. Autor kaanel kehastab subjekti, kes näinud nii paremaid kui halvemaid aegu. Raamat tervikuna on aga õpetuseks neile, kes võrdsustavad näiteks aastat 1954 Orwelli aastaga 1984, tehes esimesele seega äraütlemata palju liiga.
Kirjanduselus hoiab kaasaegne kirjanike liit kui institutsioon tagaplaanil pugejad, lömitajad ja psühhopaatilised karjeristid, isikukultuseajal need aga lausa märatsesid.
Mis aga ühiskonda üldse puutub, siis kaasaja ühiskond on teel kuhugi helgesse, nagu triumfeeriv sõjavanker. Vahe 1954. aastaga on vaid selles, et sellelt vankrilt nukralt maha astujaid on meie ajastul tunduvalt rohkem kui oli siis.

AARNE RUBEN