Energiasäästlik maja
Disainer Heikki Zoova tutvustab oma ökoelamut

pilt

Maja tehnilised näitajad
Vundament: monoliitbetoonist plaatvundament. 
Põrand: naturaalne linoleum, põrandalaud.
Sein: puitkarkass kivivillsoojustusega 200 mm, vertikaallaudadest välisvoodriga. Sisesein kipskartongplaadist.
Katuslagi: liitsarikad 400 mm, klaasvillsoojustus 400 mm.
Aknad: 2x selektiivpakett. 
Küte: puuküttega ahi, pliit. 
Üldpind 133 m².
Kasulik pind 103 m².
Ruumala 490 m³.

Kuulun nende hulka, kes tahavad ise oma kodu ehitada. Olen alati ehituse ja konstruktsioonide vastu huvi tundnud, olen oma erialal tegutsedes kokku puutunud mitmesuguste materjalide ning tehnoloogiatega. Aja jooksul tekkis ideid, mida tahtsin järele proovida. Mind juba ammu huvitanud ka ökoloogia koos selle rakendustega disainis ja ehituses ning olen tundnud tõmmet ökoloogilise eluviisi poole.
Ökomaja nime all pakutakse praegu väga erinevaid lahendusi. On maju, mis on täis keerukaid tehnilisi süsteeme, mida tunnevad ainult nende leiutajad ise ja millega opereerimine kujunebki majas veedetud elu sisuks. Kas maja, mille mätaskatusel saab kitse karjatada, aga katus peab vett tänu sünteetilisele plastikmaterjalile, on ikka ökomaja?
Tahtsin ise proovida. Mulle sobis infoajastu. Olin juba ammu unistanud tööst, mis ei oleks seotud kindla koha ja ajaga, et saaksin elada rahulikus keskkonnas. Nüüd annab internet selleks võimaluse. Maakodu on mul olnud 15 aastat. Selle aastaringseks elamiseks ümberehitamine oleks olnud keerulisem kui uue tegemine. Küll aga oli koht sisse elatud ja ka maad piisavalt. Need asjaolud kokku viisidki otsusele proovida oma ideid tegelikkuses. Projekti tegin ise. Eesmärgiks oli ökomaja mõiste alla mahtuv, lihtsalt ja arusaadavalt toimiv ja ökonoomselt ehitatav elamu-stuudio.
Tulemuseks on maja, mis on kooskõlas aastaaegadega ning transformeeritav. Aastaajad ja ilmakaared on omavahel seotud, maja jaoks väga olulised tegurid. Hoone struktuur on tekkinud erineva otstarbega alade reastamisest põhja-lõuna ja ida-lääne suunas ning nende jaotamisega soojadeks, poolsoojadeks ja külmadeks ruumideks.
Kõige soojem magamise, toiduvalmistamise, söömise, pesemise ja puhkamise ala asub keskel. Vaheseinad puuduvad. Hoonemahu tsentris on maja süda – ahi, mis liigendab ruumi eri otstarbega tsoonideks. Maja keskme lõunaküljel on lisaruum klaasist välisseinaga ehk galerii, millel on mitu funktsiooni: see on manööverpind, kuhu laieneb soojal ajal puhketsoon; see kogub päikesesoojust, mida saab juhtida eluruumi; see kaitseb päikesepatareid tuule ja vihma eest ning suvel eluruume ülekuumenemise eest; see toimib ka kasvuhoonena. Galerii ees jätkab põrandat puidust platvorm (terrass), mis laiendab siseruumi õue. Lumega kaetult töötab see talvel päikest tuppa peegeldava ekraanina.
Soojakadude vähendamiseks on poolsoojad ja külmad ruumid paigutatud ümber keskse elutsooni. Maja lääneküljel on esik ja stuudio, mida saab talvel lükanduksega eraldada ja hoida jahedamana. Idaküljel asuvad majandusruum, põhjaseinaga külgnev kelder, komposteeriv käimla ja katusepikenduse all koht küttepuudele. Nendesse pääseb otse eluruumidest, kuiva jalaga.
Ka vertikaalskeem arvestab ilmastikuga: külmade tuulte poolne põhjafassaad on ühe korruse kõrgune, väiksemate akendega. Põhja poolt algav katuse tõus lõpeb lõunaküljel, kus on kahe korruse kõrgune valgusele ja päikesele avatud lõunafassaad.
Pidasin oluliseks, et uus maja ei hakkaks keskkonnas domineerima. Arhitektuurne maht on tekkinud “seest väljapoole” töötades, ambitsioonikas välisarhitektuur ei olnud eesmärgiks. Lähtusin minimalistlikust mõtteviisist, et igat vormi oleks ainult nii palju kui vaja selle funktsiooni täitmiseks. Jätsin ära kõik detailid, ilma milleta saab hakkama: akende vahejaotused, uste-akende piirlauad, põrandaliistud, tahveluksed.
Traditsioonilise taluelamise olemus on praeguse arusaama järgi olnud alati keskkonnasõbralik: tarbitud on lähiümbruse taastuvaid energiaid ja materjale ning taaskasutatud ülejäägid. Lisasin sellele vältimatud mugavused (jooksev soe vesi ja kanalisatsioon) ning lahendasin konstruktsioonid nüüdsete ehitusfüüsika arusaamade kohaselt. Näiteks seinte niiskus- ja tuulepidavuse lahendused mõjutavad energiasäästlikkust enam kui ainult isolatsioonikihi paksus. Ma ei välistanud iga hinna eest “mitteökoloogilisi” materjale, kui nende kasutamine võimaldas ökonoomseid lahendusi.
Ka küttesüsteem on traditsioonilise ja eksperimentaalse kombinatsioon. Maja südameks on ühendatud ahi-pliit-soemüür, nagu igas vanas talumajas, kuid nende konstruktsioonis katsetasin uutmoodi lahendusi. Tavaline tellistest püstlõõridega ahi on isoleeritud kivivillaga ja selle ümber on laotud veel täiendav kest, mida nimetan termoseks. Selline ahi annab sooja tasapisi 2-3 päeva ja hoiab ruumis stabiilset temperatuuri. Soemüüri paigutasin horisontaalselt pliidi alla, mis hoiab kokku ruumi. Soojust salvestav kivimass on selle peal oleva pliidi võrra suurem ja selle asukoht põranda lähedal külmemas tsoonis on ka loogilisem. Korsten on roostevabadest terasmoodulitest ning annab efektiivseks põlemiseks vajaliku väga hea tõmbe; nii ei teki toatemperatuuris kütmisest sõltuvaid järske kõikumisi ja tulemus sarnaneb pigem keskküttele.
Täiendava soojuse saamiseks kasutan päikest, tänu sellele kestab ahju- ja pliidikütmise aeg oktoobri lõpust aprilli alguseni. Kütmiseks on kulunud talve jooksul 4-5 kuupmeetrit puid. Kahe aastaga olen veendunud, et päikeseküte meie laiuskraadil on võimalik. Selles majas toimib see väga lihtsalt, justkui kasvuhoone. Päikeseenergia kogub kokku klaasseinaga lisaruum maja lõunaküljel ning selle salvestab savisein. Kui temperatuur seal tõuseb toa omast kõrgemaks, tuleb lihtsalt uks lahti teha ja soe tuppa lasta. Isegi kesktalvel poolpilvise ilmaga soojeneb õhk seal päeval 5 – 10 kraadi välistemperatuurist kõrgemaks ja aitab nii maja kütta. Kõige tõhusamalt töötab süsteem varakevadel ja hilissügisel. Suvel saab avada tuulutusluugid ja liiga kuum õhk läheb nende kaudu välja.
Sooja vee saame kas päikesekollektoriga või pliiti küttes, süsteemid on ühendatud samasse paaki ja täiendavad teineteist. Planeeringus arvestasin, et sooja vee kasutuskohad, du?? ja köögi kraanikauss oleksid boileri lähedal ehk torud lühikesed ja vee soojusekadu väike.
Ma ei pea hinda kõige tähtsamaks ehitusmaterjali või detaili iseloomustajaks. Peamine, et asi täidaks oma funktsiooni hästi ja kaua, olgu ta siis odav või kallis. Kindlasti ei maksa ma ainult kaubamärgi või trendikuse eest. Materjalide valimiseks tegin oma reeglid: 1) minimaalselt erinevaid materjale, detaile, ristlõikeid, paksusi, pikkusi; 2) ühte materjali peab saama kasutada erinevates konstruktsioonides; 3) materjalist peab saama võimalikult palju ära kasutada; 4) võimalusel tuleb eelistada kohapeal leiduvaid materjale; 5) transport, töötlemine, paigaldamine ei vajaks eriseadmeid või -oskusi; 6) tehnilised seadmed nagu pliidi- ja ahjudetailid ning elektrisüsteem oleksid pikaealised ja ohutud, nende puhul peab paika ütlus, et ei ole nii rikas, et osta odavat kaupa. See oli valiku pragmaatilisem külg, millega tuleb arvestada juba projekteerimisel. Valiku tundelisema poole pealt pidasin oluliseks, et materjal oleks aus, näeks välja sellena, mis ta tegelikult on. Miks peaks katuseplekk imiteerima kivi, linoleum marmorit, laminaatparkett vana tamme ja plastikprofiil voodrilauda?
Katvat värvi kasutasin vähe, pinnakatted on kaitseks määrdumise eest ja jätavad materjali nähtavale. Sees kasutasin paksu männivineeri, mille jõulist mustrit püüdsin tasakaalustada sarapuuritvadest kokku pandud faktuuridega. Sarapuu kasvab naabruses võsana, koore värvivarjundeid on palju, sattusin selle kasutusvõimalustest vaimustusse.
Punase tellisega, millest on laotud ahi, pliit ja osa seina, oli omaette lugu. Ostsin kive jupikaupa ja alul kõrgema kvaliteediga. Kui müür pottsepa käe all kerkima hakkas, nägi see välja nagu joonlauaga tehtud telliskiviimitatsioontapeet, täiesti hingetu. Võtsin mehelt loodi ja vuugiraua ära ja lasin osa kive laduda tagumise küljega väljapoole, nähtavale jäi igasugu tehnoloogilisi triipe ja partiinumbreid. Edaspidi tõin kõige odavamaid kive ja pind hakkas elama.
Ehitasin ise. Minu arvates on võimalus ise kodu ehitada üks tähtsamaid inimõigusi. See on üks vähestest vabatahtlikest tegevustest, kus inimene saab veel olla looja, mitte tarbija. Projekti tehes pidasin silmas, et saaksin ise töödega hakkama, seda nii konstruktsiooni kui materjali valides. Ei tahtnud kasutada eriväljaõpet ja masinaid vajavaid tehnoloogiaid. Mõned jõudu vajavad tööd tegime talgukorras, keevitamisel aitasid omad külamehed. Ahju tegi pottsepp, keda pidin pisut ahistama, et ta nõustuks teisiti tegema kui seni harjunud. Sisustus, valgustid ja vaibad on oma töö.
Ja veel, maja ei ole valmis, ta ei saa tegelikult kunagi valmis. Maja on nagu inimene, ta sünnib, areneb ja muudab oma välimust sõltuvalt ajastust ja moest, vajab aeg-ajalt hoolitsemist ja ka kaob kunagi, olemata mitte kunagi “valmis”. Minule on arusaamatu igatsus kodu järele, mille on valmis ehitanud ehitusfirma, kujundanud ja sisustanud disainer, aia teinud haljastusfirma. Mida taolises majas teha? Sellises kontekstis tekkivad emotsioonid on minule väärtusetud. Olen mõelnud sarnastele seostele Kihnu rahvamaja puhul. Loomulikult oli kihnlastele oma maja vaja, aga selle saamise viis oleks pidanud olema teistsugune. Kihnlased, kes on peaaegu nagu üks suurem pere, ei osalenud neile endile olulisel ehitusel. Majas ei ole nende oma “hingust”, küll aga kaugete projekteerijate, võõraste ehitusmeeste ja kujundajate oma. Mina oleksin proovinud ehitada omainimestega, pooleldi talgutööga, arhitekti juhendamisel. Kasu oleks olnud mitmeti – kohalikud mehed oleksid õppinud uuemat ehitamist, saanud lisateenistust, oleks suhtunud sellesse kui omasse ja võib-olla edaspidi pisut vähem viinagi joonud.
Ümbruse kujundamisel tekkis mul pigem küsimus, mida jätta tegemata, sest loodus on ju teinud ja teeb ka edaspidi oma kujundustööd. Tuleb lihtsalt tahta seda näha. Meie lähiümbruses ei ole põlismetsa ega “miljonikrooniseid” vaateid merele, küll aga väga liigirohke taimestik. Maja mahamärkimisel ja ehitamise ajal säilitasin ja kasutasin ära olemasolevat. Näiteks akende ette jäänud kadakasalu toimib ka loodusliku kardinana. Oma akendest näen mändi, kuuske, lehist, tamme, saart, pihlakat, kastanit, vahtrat, sarapuud, kaske ja muidugi kadakat. Alustaimestik on hämmastav. Erinevad taimed ilmuvad ja kaovad vastavalt aastaajale, muutuvad värvid ja kõrgused. Esimene laine kevadel on kollane ja koosneb nurmenukust, edasi sinine-violetne, siis valge, siis tumekollane – käpalised, karikakrad, metsmaasikad, naistepuna, pune ja hulk minule tundmatuid taimi. Sügisel tulevad pruunid, tumerohelised, niiskus paneb särama sammalde rohelise suurtel kividel. Õitsemine toob läbi suve kohale igas suuruses ja mustris liblikaid, kiile, mardikaid. Pean meie aia osaks ka üle maja kulgevat kurvitsate lennurada, mis suveööl on jälgitav ainult lendu saatva prääksumise tõttu. Oleks ju jabur lükata see kõik tasaseks, külvata muru peale ja kulutada aega niidukiga põristamisele ja lillepeenarde rohimisele.
Et sulatada ehitus loodusse võimalikult valutult, tõstsin käiguteed maapinnalt lahti, ehitades postidele toetatud laudteed. Nende kõrgus on sama mis põrandal, see hajutab piiri sise- ja välisruumi vahel ja kaitseb märjal ajal pori eest.
Fassaadipoolele ladusin naabruses traditsiooniliseks kujunenud kiviaia, mis ühelt poolt piiritleb uue elamisruumi, teisalt seob uusehitise väljakujunenud keskkonnaga.
Tööd, millest ei pääse, on võsa lõikamine ja metsaaluse puhastamine risust, aga seda teen nii, kuidas on aega ja tahtmist, ring laieneb tasapisi.

HEIKKI ZOOVA