|
|
Neli noort lavastajat stardirajal
Jaanuari lõpupäevil esietendusid Eesti Nukuteatris EMA kõrgema lavakunstikooli 21. lennu lavastajaõppesuuna tudengite esimesed publikule näidatavad lavastused, (tulevased?) lavastajad on Mart Koldits, Eva Klements, Laur Kaunissaare ja Kadi Tudre. Kõigepealt tekstivalikust. Vaadata sai kaht Poola absurdidramaturgi Slawomir Mrożeki näidendit “Pidu” (lavastaja Mart Koldits) ja “Politsei” (lavastaja Eva Klements), iiri näitekirjaniku Brian Frieli, kes eestlastele tuntud just tänu Priit Pedajasele, lugu nägijaks saanud naisest pealkirjaga “Molly Sweeney” (lavastaja Laur Kaunissaare) ning Ameerika dramaturgi Leonard Gersche 70ndate lillelaste ajastusse viivat näidendit “Liblikad on vabad” (lavastaja Kadi Tudre). Mrożeki puhul tekkis saalis istudes tahtmatult küsimus, kas absurdidramaturgia pole tänapäeval mitte oma kaasaegsust kaotanud, on ju 60ndate Ida-Euroopa absurditeatri tekkimise tõukejõud poliitilised, olles üsna tugevalt seotud sotsiaalse taustaga. “Politseid” saab veel võtta üldistava sümbolnäidendina, mida ka otseste poliitiliste paralleelideta kaasaega saab vaadata kui üht võimalust (laval näidatav maailm on iseenesest olev, oma ülemate ja alamatega, oma reeglitega utoopiamaa). “Pidu” seevastu pole tegevusfaktide poolest nii läbipõimitud ja vajab “eluks” sotsiaalset tausta, mis ei pea olema 60ndate Ida-Euroopa poliitiline allasurutus, sama hästi võib selleks olla ka noore põlvkonna (igihaljas) oma koha elus leidmine ja enese identifitseerimine. Nukuteatris nähtud lavastuses jäigi tekst veidi abitult kõiksusesse rippuma, saavutamata kontakti maisusega. Brian Frieli “Molly Sweeney” on absurdidramaturgiast üsna kaugel, jutustades eelkõige lugu oma lootuste ja pettumustega. Loomulikult võiks pikalt rääkida teemal, et tegelased selles näidendis on oma ealt 40ndates ja vanemad (ehk siis kaks korda nii vanad kui neid mänginud noored näitlejad), kuid kuna tegemist oligi tudengitega, siis pole see minu arvates oluline (küll aga tahaks seda teksti näha ka vanemate näitlejate esituses, sest eaga kaasnevat elukogemust on siiski võimatu eitada ja nii lisanduks kindlasti nüansse). Tõstatatud teksti aspektist jääb seega “Liblikad on vabad” probleemipüstitusest ilma. Aga eks see ole üks igavene küsimus, millele ühist vastust polegi: kas tudengid peaks mängima just nimelt võimalikult rasket (resp. ainult oma kogemuse põhjal mitte mängitavat) dramaturgiat, et rohkem õppida, või siis peaks esimesed avalikkusele näidatavad lavastused olema võimalikult priid varasematest tõlgendustest. Jättes vastamise igaühe enda ülesandeks, püüan kaardistada seda, mida nägin, vaatamise järjekorras. Mart Kolditsi lavastuses “Pidu” murravad kolm noormeest ühte ruumi (tegelikult siis teatrisaali) sisse, sest arvavad, et seal toimub pidu, millest ka nemad osa peaksid võtma. Ruumi tühjus ei mahu neile aga pähe ja nii hakkab tööle paranoia – miks nad end peidavad, kas nad arvavad, et oleme neist halvemad või et nemad on paremad? Ühest küljest on neil ju ka õigus: saalis tõesti istub päris mitu inimest (teatrikülastajat), kuid nähtud lavastuses neid (või siis meid) täisväärtuslike pidulistena ei arvestatud, vaataja olemasolu unustati sootuks, nagu neljanda seinaga teatris ikka kombeks. Nii hargnes laval kolme noormehe, tüübi vestlus ja vastuolu. Tinglikult võiks neid nimetada Mustaks (Rasmus Kaljujärv), Valgeks (Märt Avandi) ja Punaseks (Raivo Vaikla) – nimetused, mille kunstnikutöö (Riina Degtjarenko) ise tegelaste juustevärviga välja pakub. Nii on Must püsimatu (agressiivnegi), Valge rahulik (ehk isegi nannipunn) ja Punane kaalutlev (hoidudes küll pigem Musta poole). Kõik kolm tüüpi olid osavalt välja mängitud, jäämata üheplaaniliseks (see oht on tüübi mängimisel ikka); nii püüab Valge omal viisil “pidu” päästa, rääkides vanaisalt kuuldud õpetusi laual oleva pudeli ja pulmade ilmselgest seosest, just hetkel, mil Musta mässumeelsus on raugenud ja lootusetus maad võtnud. Maskide mängutoomine loob aga olukorra, kus näitleja sunnitakse kitsalt tüüpi mängima – just mänguvõtete erinevus maskiga ja ilma selleta mängides oligi lavastuse tugevaim leid. Eva Klementsi “Politsei” oli minu jaoks üks viimase aja naljakaim komöödia. Lihtsate nutikate võtetega suutis lavastaja tegelikult tõsise loo (politsei võib jääda töötuks, sest viimane poliitvang tunnistas end lojaalseks) vaatajale naljakana edasi anda: olgu siis selleks vangi ootamatu kõnd läbi trellide või igas olukorras auandmine, kui mainitakse maa valitsejaid (olgu see vaevu püsti seisev kindral või lihtsalt tüdinenud politseiülem). Seetõttu ei häirinud nii väga tõik, et mõni näitleja oli oma rolli groteski minnes lahendanud või siis kasutanud samu mänguvõtteid, mis sama kursuse juba avalikkuse ees mängitavates lavastustes. Laur Kaunissaare “Molly Sweeney” oli neljast nähtud lavastusest kõige tugevama sisemise re¯iiga: iga repliik oli põhjendatud, iga intonatsioon täpselt skaalal paigas. Väliselt väga minimalistlik lavastus oli parim näide kaasaelamisteatrist, kus vaataja elab kaasa tegelase elukäigule, teades küll, et see on väljamõeldis, kuid samas piisavalt reaalne, et see võiks juhtuda kellega tahes. Kohati tundus, et rohkem oleks võinud tähelepanu pöörata tegelastevahelistele suhetele ja reaktsioonidele: et mida täpselt teised kaks näitlejat teevad, kui kolmas neist oma monoloogi peab. Vaikselt oma abikaasat kuulav toas ringi tammuv mees on küll variant, kuid mitte liiga pikalt (kuna saalipaigutus oli selline, kus mängiti keskel ja mänguplats oli väga pikk, siis jäi paljude “mitterääkivate” tegelaste reaktsioon öeldule ka muidugi nägemata). Kadi Tudre “Liblikad on vabad” jättis mulle isiklikult kõige eredama mulje. Osalt ka seetõttu, et seda viimasena vaatasin, kuid samuti põhjusel, et tekst mind isiklikult kõige rohkem puudutas ning – lavakujunduse pärast. Marge Martini (Eesti Kunstiakadeemia) kujundatud “koobas-korter” on parim näide, kuidas peaaegu nulleelarvega saab nutikalt töötada: seinad olid just nimelt paberist, nagu ka Don ise ütleb (ja sellest ju saavad ka sündmused alguse, et naabrid kuulevad teineteist läbi seina), samuti tekitasid need mustaks värvitud krobelised seinad tunde, mille peale Doni ema võis õigusega poja korterit uberikuks pidada. Rahulik ja samas mässumeelne Don (Ott Sepp) ning veidi kergemeelne ja kohustusest kui sellisest mitte kunagi kuulnud Jill (Mirtel Pohla) panid minu küll uskuma, et liblikad tõesti on vabad, isegi kui nende tiibu mõnikord räsitakse. Ei hakka mingit kokkuvõtet ja lõpphinnangut andma, kel vähegi aega, minge vaatama. Võin garanteerida, et juhtub see, mis nii mõnegi teisega – tulid muu parema puudumisel üht lavastust vaatama ja jäid, et näha kõiki nelja. OTT KARULIN Teatrikooli lavastusi saab Eesti Nukuteatris näha ka sel nädalavahetusel.
|
