|
|
Prantsuse uue laine demüstifikatsioon
Nüüd, pärast Truffaut’ “400 löögi” ja Malle’i “Virvatule” nägemist PÖFFi suvekinos (Godard’i “Viimsel hingetõmbel” nägin juba kunagi varem) on kogu see prantsuse uue laine vaimustus mulle ikka veel täiesti arusaamatu. Miks neid filme nii tähelepanuväärseks peetakse? On ju tõsi, et huvi või rahapuudusel on neis läbi lastud paar kinematograafilist uuendust, kuid see ei seleta ju õigupoolest midagi. Pidevalt sünnivad palju kaalukamad uuendused, millele keegi tähelepanu ei pööra. Kaldun arvama, et sel “uue laine”, “noorte ja vihaste” (see pole vihje neile briti filmidele, mida ma kahjuks ei näinud) jms. kultustamisel pole pistmist mitte niivõrd filmi või kunsti kui ühiskonna ja mentaliteediga. Ajaloos on perioode – 1960ndad kuulub kindlasti nende sekka –, mil iga uus, vahel kõige tüütumgi kultuuriline röhatus või vigin haarati lennult sel lihtsal põhjusel, et kuna ühiskonnas parasjagu mingit muud ühendavat tegurit (vaesus, nälg, katk, sõda) võtta polnud, kuid uus põlvkond oma ühtsuse kinnitamiseks ja varasematest eristumiseks (mis on üks ja seesama) midagi ju ikka tahab, korraldati vähemalt odavaimaid – kultuurilisi – revolutsioone. 1960ndatel, esimese ilmasõjast puutumata põlvkonna saabudes, oli neid palju: seksuaalrevolutsioon, hipide, flower power’i ja hallutsinogeenide mentaliteedirevolutsioon ja muidugi kõikvõimalikud pisemad uuendused kunstis ja teooriates. Kõige sellega õnnestus 60ndatel vähemalt kultuurilises mõttes erineda eelnenust võibolla rohkemgi kui ühelgi teisel XX sajandi kümnendil (see on muidugi väga vaieldav). Tänu sellele oli/on 60ndate põlvkonna identiteet ja meie-tunne väga tugev, millest ka kõik need jutud “kuldsetest kuuekümnendatest”. Järgmised põlvkonnad on selle pärinud kui omalaadse müüdi, mida osaliselt ka usutakse. Kuid mida aeg edasi, seda enam selle müüdi jõud raugeb. Iga järgmine põlvkond mütologiseerib oma “päritolukümnendi”, praegu ümbritsetakse nostalgilise armastusega juba 80ndaid; üle paari sajandi ei tohiks küll ükski “kümnendimüüt” püsida. Ka prantsuse uue laine puhul võib näha eelkõige sellist müüdiloomet, seda nii kinematograafilises kui ka (eelkõige just) põlvkondlikus plaanis. “400 löögis” ja “Virvatules” tuli hästi ilmsiks Prantsusmaa omapära: ebatavaliselt suur tähelepanu intellektuaalidele, kultuurile ja vaimsusele. Nõnda polegi juhus, et Euroopas vedas 60ndaid põhiliselt Prantsusmaa, samas kui üldine põhivedur oli USA. Oli huvitav aeg. Kujutavas kunstis saavutas modernism oma lõpliku kuju (sealt edasi võib rääkida juba postmodernismi ajastust), vähemalt pealtnäha murdusid mitte ainult seksuaalsed, vaid kõikmõeldavad muudki kultuurilised tabud jne. Kõige selle kõrval on prantsuse uus laine (filmi)kunstilises mõttes minu meelest küll midagi väga kolmandajärgulist, kuid kuna see täitis põhitingimusi –, eelnevast eristumine ja (sellega paratamatult kaasnev) ühiskonnakriitilisus –, haarati parema puudumisel sellestki kinni. Mõneti oluline on ilmselt ka see, et tegu oli filmiga. (Küllap polnud isegi Prantsusmaal teiste kunstide mõjujõud tollal nii suur, et need oleksid võinud huvitada ja ühendada erinevaid ühiskonnagruppe, nii nagu film seda teeb.) Mõlemad filmid kujutavad (tõsi küll, väga erinevaid) luusereid, kellel pole ühiskonnas asu, kusjuures seda serveeritakse kui suurt saavutust või teenet. Neist filmidest paistab teatav vaimne pungitsus, peategelaste kuulumine, vähemalt mõtteliselt või pretensiooni tasandil sinna, kuhu neil formaalselt võttes asja pole. Nii “Virvatule” töötut enesetapjat kui ka “400 löögi” raskestikasvatatavat koolipoissi serveeritakse kui erakordseid inimesi, kui mingisugust “näidet”, mis peaks justkui olema eeskujuks või ütlema midagi kogu kupatuse, ühis- ja põlvkonna kohta. See on naeruväärne. “Erakordseks” teeb kellegi ainult kuulumine mingisugusesse ühtsesse klikki – ja selle kliki enesesisendus, mis kinnitab, et ollakse erakordsed. Kui klikk kaob, pole sellest kõigest (ja koos sellega muidugi ka erakordsusest) enam jälgegi. Ja, 60ndate klikk ongi juba kadumas, mistõttu selle “erilisus”, nagu juba öeldud, on naeruväärne, olles parimal juhul vaid (erakordselt ebaoluline) tükk mentaliteediajalugu. Tänapäeval on maailm ju täis kõikvõimalikke kohanematuid ja luusereid – ja sealjuures ei näe keegi mingit põhjust, miks mõnele neist peaks rohkem tähelepanu pöörama kui teisele. Tean seda omast käest, kuna olen ju isegi üks neist. Ja meis polegi midagi erakordset. ERKKI LUUK
|
