Koos saame üle igast mäest

pilt

Kolmapäeva õhtul, päev enne neljapäevast kohtumist Vanemuise teatri kollektiiviga, andis Aivar Mäe Sirbile põgusa intervjuu. Neljapäevast ametisse astunud Vanemuise teatri direktori kohusetäitja on optimistlik ja usub, et Vanemuise probleemidele on võimalik lahendus leida, kui teatrirahvas on valmis koostööks.
 
Miks võtsite vastu kultuuriministri pakkumise hakata Vanemuise teatri direktori kohusetäitjaks? Ehk siis – mis osutus otsustamisel kaalukeeleks? Tuli ju otsus teha väga lühikese aja jooksul?
AIVAR MÄE, Vanemuise teatri direktori kohusetäitja:
Tõsi ta on, mõtlemisaega ei antud. Julgesin selle otsuse teha seetõttu, et Eesti Kontsert on Tartu turul oma majaga juba viis aastat tegutsenud, selles mõttes peaksin Tartu turgu tundma. Üldjoontes, kõrvaltvaatajana, olen kursis ka Vanemuise teatri probleemidega. Konkurenti peab ju alati tundma – ja hästi tundma. Muidugi on mul ideid, kuidas üritada praegusest olukorrast väljuda. Muidu ei saanuks ma ju ettepanekut vastu võtta.
Täna on teatri ees kaks probleemi: teatri vähene külastatavus, mis tähendab, et läbi tuleb vaadata teatri loomingulised eesmärgid ja plaanid, ja Vanemuise rahaline olukord.
Kui tõsine Vanemuise teatri praegune seis teie meelest on?
Väga tõsine.
Räägitakse kahemiljonilisest defitsiidist?
Kindlasti ei ole see õige suurusjärk. Probleem on tõsisem. Aga midagi konkreetsemat saab öelda alles pärast teatri tegeliku olukorraga tutvumist. Üritan järgmiseks nädalaks endale juba üldjoontes mingi pildi teatri seisust selgeks teha, tutvuda majandusdokumentidega jne. Sellele peab järgnema suhteliselt kiire analüüs ja kokkuvõte, siis on ilmselt võimalik ka midagi konkreetsemat öelda.
Nii et esialgu on veel vara rääkida võimalikust kriisiprogrammist?
Ma ei räägiks Vanemuise puhul kriisist. Ega rahapuudus ei ole veel kriis. Kui teatri puhul on tegu loomingulise kriisiga, oleks see märksa hullem probleem. Aga teatri rahaprobleemid pole veel teab mis suur traagika. Selge see, et Vanemuise puhul on tehtud juhtimisvigu ja kindlasti ei ole võimalik neist nii suure masinavärgi puhul nagu Vanemuise teater üle saada kuu või kahega. Selleks kulub kindlasti aasta, kui mitte rohkem. Auk on ikkagi piisavalt suur. Tõenäoliselt tuleb langetada ka väga ebapopulaarseid otsuseid. Sest tuleb tunnistada, kohati elab kultuur üle oma võimete: rahakott ei tule loomingulistele ideedele lihtsalt järele. See tekitabki tavaliselt niisugused rahalised augud, mille ees seisab praegu ka Vanemuine. Eks selleks peabki alati olema keegi, kes loominguinimesed maa peale tagasi toob.

Kas on olemas ettekujutus või kokkulepe ministeeriumiga, kui kauaks te Vanemuise vankrit vedama jääte?
See sõltub siiski asjade arengust. Kordan, esmalt tuleb teha kiire analüüs, saada dokumendid korda, panna piir… laristamisele, ütleme ausalt. Vanemuine on elanud üle oma rahaliste võimete, ja mitte üks-kaks aastat, vaid kümme aastat. See rahaline auk või miinus pole tänavuse aasta nähtus, see on Vanemuise probleem juba aastaid. Tänaseks oli lumepall lihtsalt nii suureks läinud, et seda polnud enam võimalik ära sulatada. Kui oleks viivitatud veel paar kuud, oleks krahh olnud suurem.
Minu meelest on kultuuri finantseerimine Eestis vägagi normaalne, arvestades meie riigi eelarvet ja majanduslikke võimalusi. See on fantastiline finantseering, sellega on võimalik teha tohutult head kunsti ja tehaksegi. Aga selge on ka, et kuskil on piirid. Eestis ei saa iga päev toimuda 150 kontserti, selleks ei jätku meil lihtsalt rahvast. Häid tegijaid on eesti kultuuris tohutult palju, aga inimesi on meil ikkagi ainult 1,3 miljonit. Euroopa mõistes elame me siiski ääremaal ja kontserdi- või teatriturism pole paraku Eestis nii suur, et siia sõidaksid meid kuulama-vaatama sajad tuhanded inimesed mujalt.
 
Kas Tartu kontserdimaja on Vanemuise teatri konkurent või koostööpartner?
Nii ja naa. Koos Vanemuise teatriga teeme aastas kümmekond ühisprojekti. Aga mingis mõttes oleme kindlasti ka konkurendid, sest publik on üks ja praegune pilt on selline, et publikut on Vanemuise kontserdimajal pisut rohkem kui Vanemuise teatril kolme maja peale kokku. See johtub kontserdimaja polüfunktsionaalsusest – me ei korralda ju ainult kontserte.
 
Hakkate nüüd vedama kahte vankrit. Kas jaksu jätkub? On juba ka avaldatud kahtlust, et võibolla hakkavad Vanemuise ees võetud kohustused kahjustama Eesti Kontserdi tegevust?
Ei arvagi, et kahe vankri vedamine lihtne saab olema. Aga Eesti Kontserdi meeskond on ääretult tubli, kõik teavad, mida nad peavad tegema, ses mõttes süsteem toimib.
Üks inimene ei suuda ju midagi ära teha ei Vanemuises ega ka Eesti Kontserdis. Teeb ikkagi meeskond. Sama lugu on ka Vanemuisega – ega ma pole mingi messias, kes Tartusse teatrit päästma läheb. Küsimus on, kas me suudame selle 404 inimesega koos midagi ette võtta. Mina üksi ei suuda midagi. Tuleb leida teatritegijatega ühine keel, et sünniks loominguline sünergia, siis võib üle saada igast mäest.

M. V.