Galilei ja Bruno

Kuskilt vilksas hetkeks läbi Sergei Vavilovi, suure Vavilovi venna nimi. Kohemaid meenus vennaste Vavilovite stalinistlikult shakespeare’lik fataalia. Kaks teadusfanaatikut, kaks diametraalselt vastandlikku natuuri, kelle erinev saatus mõjub veel nüüdki dramaatilise kunstijõuga.
Vennaste lapsepõlve kohta on liikvel legend. Tuntud kaubasaks Ivan Vavilov, nende isa, olnud karmi käega. Kui jõmpsikad koerust tegid, andnud papa neile peksa. Pükse rebadele ei kiskunud, isa tugev karistav käsi ja sitked valitud vitsad mõjunud valusalt läbi rõivagi. Kui ükskord taas poistel keretäis välja oli teenitud, kargas Nikolai, see vanem, isa haardest aknalauale ja ähvardas sügavikku hüpata. Isa adus, see poiss ei tee nalja, kui lubab – hüppabki. Teine vend Sergei võttis aga trotsiga nahatäie vastu. Ja alles hiljem selgus, et tal oli ihu kaitseks pükste alla peidetud tükk paksu loomanahka.
Juba poisikestena haaras vendi teadushimu, kuuri seati sisse isetegevuslik keemialabor, kus Nikolai pidi ühe paugu ajal silmast ilma jääma ja Sergei sai põletushaavu. Muidugi toppis isa poisid esiotsa kaubanduskooli, ent poisid haarasid sealt vaid loodusteadusi ja klassikalisi keeli. Pärast siirduti, kuhu vaja, Nikolai põllumajanduslikku instituuti, Sergei Moskva ülikooli. See, mis neist edasi sai, on ju üldteada: Nikolaist kujunes maailmanimega geneetik, Sergeist tuntud füüsik. Nikolai võttis ette iseseisvaid uurimisretki läbi viie kontinendi, kogus unikaalse seemnekollektsiooni, tegi revolutsioonilisi avastusi, lõi bioloogilise perioodilisuse seaduse, mis võttis eeskuju Mendelejevi analoogist keemias jne. Sõnaga, Nikolai oli tulihingeline pioneer, avastaja, läbimurdja. Sergei oli samuti võimekas teadlane, ent epigoon, konservatiiv, autoriteete austav. Ta kirjeldab oma päevikus vaimustusega, kuis teda Saksamaal tutvustati Einsteiniga ja kuidas tal pärast oli au kõndida koos maestroga mööda Friedrich Strasset.
Ka pärast bol?evistlikku pööret jätkus vennaste õhevil teadustöö, Nikolai kohta tehti väga kiitev ettekanne Lunat?arskile ja ta sai kolmekümnendaiks aastaiks endale peaaegu personaalse uurimisinstituudi. Ent siis viis Stalin läbi sundkollektiviseerimise, mis paiskas maa näljahätta. Teadlastelt hakati nõudma silmapilkseid praktilisi tulemusi. Esiplaanile tükkisid populistlikud teadusaferistid eesotsas Trofim Lõssenkoga, kes kuulutasid, et teadus tuleb viia laboreist kolhoosipõldudele. Algasid repressioonid “kodanlike” teadlaste hulgas. Ent Nikolai oli kirglik nõukogude patrioot, ehkki parteisse ei pürginud. Fjodor Dob¯anski kirjutas, kuis Nikolai Vavilov olla talle särasilmi kinnitanud: inimkonna teenimise võimalused on NSVLis sedavõrd grandioossed, et re¯iimi julmused tuleb andestada.
Siis aga tükkis julmuste külm haare varjutama Nikolai enda elutööd. Üha sagedamini ilmutati juhtajalehtedes kirjutisi temast kui Lääne imperialistliku reaktsiooniteaduse alandlikust lakeist. Et Nikolai instituut kandis V. I. Lenini nime, siis lõssenkistid käratsesid: Lenini nime taha on varjunud salakavalad valeteaduse vaenujõud. Geneetika pandi riigivande alla. Geneetika reaktsioonilisust pidi kinnitama tõsiasi, et paljud saksa geneetikud olid siirdunud natsliku rassiteooria teenistusse.
Nikolai pidas lihtsameelse raevuga vastukõnesid, ühes lärmakas vaidluses paiskas ta vastastele näkku: enne lähen tuleriidale kui geneetikast loobun. 1940. aasta juulis Nikolai arreteeriti, 1943. aasta jaanuaris suri teadlane Saraatovi vanglas.
Ent mis sai Sergeist? Temaga mängis Stalin teistpidi sadistlikke mänge. Sergei valiti Stalini soovitusel poolteist aastat pärast venna hukku teaduste akadeemia presidendiks. Tema kohuseks sai pidada kroonulikke alandavaid kõnesid, ülistada Stalinit “teaduse korüfeeks”, anda juudanaeratuse saatel Lõssenkole üle akadeemia auaadress, viia läbi stalinistlikke “teaduslikke diskussionne”, kus mõnitati ta venna kaasvõitlejaid. Nende sigaduste eest pärjati Sergeid kolme Stalini preemia ning kahe Lenini ordeniga ning ta matused kujunesid 1951. aastal ofitsioosselt pidulikeks.
Legend vennaste lapsepõlvest oli elustunud. Nikolai ei lasknud end peksta ja hüppas sügavikku. Sergei võttis trotslikult kõik vastu ja keegi ei aimanud, et tal on rõivaste all kaitsev loomanahk. Sergei Vavilovit peetakse takkajärele vene teaduste akadeemia üheks kõige teenekamaks presidendiks, kes ehitas juurde hooneid, avas instituute. Arvatakse, et Sergei läks nimme välise reetmise teele. Et päästa teadus. Et TA presidendiks ei saaks Andrei Võ?inski, jurist-timukas, kelle kandidatuur rippus toona õhus. Tähendab – Sergei oli nõukogude teaduse Galilei. Nikolai aga Bruno. Või tuleks vennasuhete avamisel kasutada veel ühe geeniuse, Sigmund Freudi abi?

VAAPO VAHER