|
|
|
Lõpmatult üksildane härg Ilmar Jaksi tähtsusest ja tähendusest eesti kirjanduses
Ilmar Jaksi tuntakse eeskätt kui novellisti. See hinnang on mingis mõttes õigustatud: Jaks on tõesti särav lühivormi meister. Kokku on ta avaldanud neli novellikogu: “Aruanne” (Lund, 1958), “Mapp” (Lund, 1970), “Keldrist pööningule” (Lund, 1971) ja “Augeiase tallid” (Lund, 1977). Eestis on “Europeia” sarjas ilmunud valikkogu “Augeiase tallid”, hädasti oleks tarvis kogutud novelle. Ilmar Jaksi novellid on kord poeetilised, kord iroonilised, kord isegi sarkastilised. Nendes kohtab hulgaliselt paradokse, kujundeid, ootamatuid ideesid. Olin hämmastunud, kui ei näinud selle aasta Tuglase preemia laureaatide seas Jaksi nime: nii palju tõusis Loomingu juulinumbris ilmunud “Jimmy” kõrgemale tänapäeva kirjandusest nii meil kui mujal. Noormees naaseb sõjast invaliidina, enne kojuminekut helistab emale, teatab, temaga on kõik korras, aga tal on kaasas üks sõber, kes jäi vigaseks, kas tohib temagi ühes võtta? Eksperiment armastuse piiride osas lõpeb läbikukkumisega, ema ei soovi näha invaliidi oma katuse all. Pärast sellist vastust kaob poja eluisu, lugeja aga tunneb, et on mingi väga ohtliku illusiooni võrra vaesem ja kogemuse jagu rikkam. Võrdleksin “Jimmyt” Maupassant’i parimate novellidega.Teine Jaksi novell, mida on võimatu unustada, on muidugi “Kodumaa muld”. Mõnikord juhtub nii, et ühe autori kõige tähtsamaks teoseks ei osutu sugugi tema parim. Jaksil on õige mitmeid psühholoogilises mõttes sügavamaid ja stiili osas väljapeetumaid novelle, kuid “Kodumaa mulla” idee on nii avastuslik, lööv, tohutu üldistusega, et kujuneb tahes-tahtmata autori visiitkaardiks. Mees võtab kodumaalt põgenedes padjapüüris kaasa sületäie mulda ja hakkab emigratsioonis seda ollust müüma teistele nostalgia all kannatajatele. Kodumaa muld kui eluaegne kaubandusartikkel, kui paljusid on ta toitnud ja toidab ikka veel? Kuid peale novellide on Jaks kirjutanud kolm romaani, mis on jäänud kodumaal ilma väärilise tähelepanuta. Nendest tasub rääkida, sest romaan on ka novellisti jaoks tähtis asi, lai lugejaskond eelistab seda ¯anri, ja isegi Maupassant’i, kellele juba viitasin, tunnevad paljud rohkem romaanide kui novellide kaudu. Jaksigi romaanid seisavad tema loomingus erikohal. Miks? Sest need on täiesti omapärased, novaatorlikud teosed, millele on raske leida täpset ¯anrimääratlustki. Poeemromaanid Kui novell kirjandusliigina on juba otsekui “harjunud” poeetilise kujutusviisiga, siis romaan hoiab tänini rohkem proosastiili poole. Isegi siis, kui romaani autor on poeet, end ta allutab otsekui masinlikult teise ¯anri nõuetele. Pasternaki “Doktor ¨ivago” on küll kirjutatud väga rikkas keeles, kuid laadilt on see ikkagi eepika. “Sada aastat üksildust” pole muidugi realistlik romaan, kuid kaldub rohkem müüdiloome kui poeesia poole. Võib-olla kõige lähemal Jaksi romaanidele on “Jevgeni Onegin” – kui vastand. Midagi poeetilist peale riimide ülirealistlik “Onegin” ei sisalda, samal ajal kui Jaksi romaanid ei sisalda midagi proosalist peale eepilise vundamendi. Jaksi esikromaan “Eikellegi maal” (Lund, 1963, Eestis 1991) rajaneb tema omapärasel elulool, millest ta eelnevalt on kirjutanud dokumentaalteoses “Saaremaalt Leningradi” (Stockholm, 1949). Kui suurem osa pagulasi jõudis Rootsi randa karjana, siis Jaksi teekond Läände oli erandlik. Esmalt sõda soomepoisina, siis naasmine kodumaale, mobilisatsioon Punaarmeesse, Leningradi tööpataljon, ja alles seal – kokkulepe Soome kipriga, kes noormehe trümmis salaja üle piiri toimetas. Kuid “Eikellegi maal” kõneleb sellest teekonnast tavatult. Jaks ei pajata, kuidas tulid venelased, siis sakslased, kuidas Siimon Holm põgeneb Soome, sõdib, naaseb jne. – selle asemel kriibib ta ajaloolisele “toorikule” oma muljete ja mõtete mustrit. Kogu õhtust poole ööd käis lahing. Mõlema poole lippudele oli kirjutatud meie. Kumbki pooltest ei kavatsenud loobuda oma õigusest. Kogu õhtust poole ööd käis lahing ja koiduvalgeks lamas rukkitüükal mehi, keda kutsuti verekoerteks või sangariteks, olenevalt, kummale poole jõge laip oli langenud. Sellises stiilis on kirjutatud valdav osa romaanist. Üksikisik keset ajaloolisi murranguid ja sõda. Individuaalsed aistingud, ideoloogiatest rikkumata mõtted. Veelgi kummalisem on romaani viimane kolmandik, kus kangelane jõuab Rootsi ja teda taas ümbritseb rahuaeg. Siin algab täielik fantasmagooria: romaani poeetiline tsentrum, kangelase teadvus, laguneb, ühest Siimon Holmist saab mitu, kuid kõik nad on varjukujud, mitte isiksused. “Mida on autor sellise pöördega taotlenud?” murdsin hulk aega pead, kuni vist taipasin. “Kodumaalt lahkumisega inimene otsekui sureb.” “Talu” Kui “Eikellegi maal” sarnaneb vabavärsiga, siis Jaksi teine ja tähenduselt keskne romaan “Talu” (1980, Eestis 1993) meenutab pigem riimluulet. See on suur ja põhimõtteline vahe, sest riimis kirjutada on hoopis raskem ja nõuab palju suuremat meisterlikkust. Teos algab aeglaselt, otsekui uinutavalt. On üks talu, mille ümber keerlevad paljude inimeste mõtted. Talu peab õde, kellel käib sulase moodi abiks keegi varata rännumees. Vend on talust lahkunud, sest tema naisele ei sobinud maaelu. Hommikuid oli ta vihanud mäletamisest saadik. Juba tüdrukuna oleks ta tahtnud hommikutele anda vastu vahtimist. Koit oma proosaliste helgiheitjatega. Saada toorelt välja tõugatud une pehmest, piirideta riigist hommiku kainesse selgusse. Hommiku totakatesse askeldustesse. Voodist välja. Pese silmi. Pane riidesse. Kähku teele. Kuhu? Venna kahest pojast üks naaseb tallu, kuid teine on teistsugune, emasse. Raamatute kohale oli ta kummardanud sellest päevast saadik, kui ta sai pühitsetud tähestiku müsteeriumi. Maagiliste võtmetena inimkonna saladuste juurde pääsemiseks heiastus ta noorte silmade ees alfabeedi erutav kolonn. Sellega ekspositsioon lõpeb, algab tegevus, mis pöörab pahupidi varem lugejale sisendatud hoiakud. Õppimishimuline poeg saabub suveks puhkama tallu, kus tema silme all upub tema vend. Ja tema, tarkpea, ei suuda venda päästa, sest ta ei oska ujuda. Selle asemel et end ehtida Voltaire vaimukustega oleks ta võinud selgeks õppida ujumise. Siis oleks temast abi olnud. Paradoksid jätkuvad. Saabub ajalooline murrang ja talu, mille ümber on keerelnud perekonna kõigi liikmete mõtted, läheb jagamisele, maatamehedki peavad sellest osa saama. Kuid kui tavatu on Jaksi kangelaste reaktsioon toimuvale! Ainsana elab talu kaotust rängalt üle see, kellele ta ei kuulunud – rännumees-sulane. Kõigile teistele on eraomandi koormast vabanemine vaat et kergenduseks. Ka muid riigipöördega kaasnevaid metamorfoose ei vaagi Jaks mitte ideoloogilisest, vaid inimlikust vaatenurgast. Ühed langevad, teised tõusevad ja kogu toimuvas ei paista olevat mingit loogikat. Romaani peategelane valib poole vaid esmapilgul kummalise motiivi ajel: uus võim lubab kõik inimesed ujuma õpetada. Juristi elu Kuulsate kirjanike seas on palju arste, kuid mitte juriste. Jaks on siingi suur erand. Ta on Uppsala ülikooli haridusega jurist, kes kakskümmend viis aastat töötas riigiametis ja rööbiti, nagu ta ise tunnistab, “et mitte magama jääda või igavusest surra”, tegeles erapraktikaga. Kirjutada nende kahe töö kõrvalt veel novelle ja romaane – milline võimas intellekt peab selleks olema? Jaksi kolmas romaan “Neptun” (1981, Eestis 1992) rajanebki juristikogemusel. Stiililt on see proosalisem kui kaks eelmist, kuid mitte maailmavaatelt. Jaksi suhtumine õigusemõistmisesse on üpris skeptiline, ta ei näe sellel olevat väga palju ühist inimliku õiglusega. Nagu jutustusest nähtub, kirjutan oma visiitkaardile jurist, advokaadi tärgeldatud seisusesse kuuludes. Võitlen igal argipäeval ja vahel ka pühapäeviti õiguse eest, niinagu seda tavatsetakse väljendada pidulikkudel puhkudel. (…) Mitte midagi muud kui fakt on aga maapealne õigus. See, kes suudab tõestada, et asi on olnud nii ja mitte teisiti, saab õiguse. “Neptun” on romaan novellides, millest igaüks kujutab mõnd paradoksi. Möller, härrasmees, küsib nõu, kas tal on õigus maksuameti aruannetes maha arvata armukese ülalpidamisele minev summa? Pisaratega võitlev Elli tunneb huvi, kas on kehtiv tema kasuks tehtud testament, mille on maha jätnud tema truudusetuse tõttu end tapnud noormees? Vargapoiss Svensson on kutsunud vanglasse advokaadi, sest temalt on kongis varastatud habemenuga. Mis on õigluse taganõudmine muud kui lõppematu kasumijaht, näib Jaks retooriliselt küsivat. Koos novellidega moodustavad Jaksi kolm romaani väga tervikliku loomekogumi. On inimesi, kellel on maailmale üht-teist öelda, kuid kes ei valda kirjanduslikku instrumenti. Ja on (palju, oh kui palju) kirjanikuks kutsutavaid isendeid, kellel öelda pole tegelikult mitte mõhkugi. Sageli pole nad isegi veel mitte inimesed, aga tahavad juba olla loojad. Ilmar Jaks on üks neid harukordseid erandeid, kus inimene ja kirjanik on kohtunud. Kui tema teosed oleksid vabalt loetavad suuremates kultuurkeeltes, võiksime ehk juba olla rahuldatud oma edevuses näha kord ka eesti autorit Parnassi kõrgeimale pjedestaalile tõstetuna. KALLE KÄSPER
|
