|
|
|
Luuletajad koolipinki! Kuna kriitikud on sageli tohutud eruditsiooni reservuaarid, tuleb autoril neile meeldimiseks end pidevalt harida, käia luulekoolis
Rikkamates riikides olevat tänapäeval võimalik ülikoolis kirjanikuks õppida. Kuigi meie riik endale säärast luksust lubada ei saa, pole Eestis millegipärast ometigi kirjanikest puudust. Vaatamata sellele, et kirjutamine toidab ära üksikuid, ihaldavad paljud luuletaja aupaistet. Kuigi uus ja huvitav aeg on alandanud institutsionaalseid barjääre, ei tasuks naiivselt loota, et küsimus “kes on autor?” on lõplikult päevakorrast maha võetud. Olgugi et Platon lõi senini ületamatu lõhe luuletamise ja teoreetilise tegevuse vahele, on teoreetikutel alati olnud otsustav roll kellegi autoriks (suureks autoriks, klassikuks jne.) nimetamisel. Kes tahab tunnustatud kirjanikuks saada, peab sellega arvestama. Väga lihtsustavalt rääkides võib esile tuua kaks kirjutamisstrateegiat. Esiteks tuginemine metsikule inspiratsioonile, hoolimatus traditsiooni, kehtivate vormi- ja maitsenõuete suhtes. Selle vastandiks on erudeeritud kompileerimine, metatekstuaalsed seosed ja pidev vihjamine klassikutele. Just teisena nimetatud strateegia teeb panuse kriitikutele-teoreetikutele, kes loovad lõppkokkuvõttes autori. Kuna kriitikud on sageli tohutud eruditsiooni reservuaarid, tuleb autoril neile meeldimiseks end pidevalt harida, käia luulekoolis. Vastilmunud Aristotelese ja Orase teosed kuuluvad seal kahtlemata kohustusliku õppekirjanduse hulka. Järgnevalt ei ürita ma esile tuua kõiki kõnealuste teoste voorusi, see poleks ühe artikli raames võimalik. On selge, et mõlemad raamatud on väärtuslikud ennekõike kitsamale ringile. See, et Jaan Unt on Aristotelese “Poeetikale” lisanud tohutu hulga kommentaare, rõõmustab ennekõike klassikalisi filolooge, mitte tavalugejat. Samuti on Ilmamaa kava koondada kolme köitesse kogu Ants Orase esseistika kingituseks filoloogidele ega soosi neid huvilisi, kes tahaksid saada vaid põgusa ülevaate meie kirjanduskriitika suurkujust – üheköiteline valimik oleks ju tulnud säravam, ära oleksid jäänud mõttekordused jne. Keskendun teoste vaatlusel üksnes paradigmaatilistele-normatiivsetele aspektidele, mis minu arvates teooria-luule vastasseoses kõige olulisemad. Luule määratlemine Oluliste nähtuste defineerimine on tänaseks väljaspool täppisteadusi võimatuks kuulutatud, ometigi määratletakse edasi. Hea on, kui kriitik üritab oma arvustamise objekti eksplitsiitselt määratleda, kuid on selge, et igasugune teoreetiline tegevus peidab vähemasti implitsiitseid definitsioone. Teatavasti määratleb Aristoteles luule jäljendusena (mimesis, lk. 17). Kuigi tänased loovisiksused ei pruugi nõustuda sellise lahterdamisega, mis tähtsustab vaid eepilist (lugu) ning alavääristab tundevärelust, tuleks sellegipoolest anda au mõtlejale, kes tõstis luule sisulise määratlemise filosoofilise diskursuse teemaks. Tollane pruuk – mis sarnaneb muide hämmastavalt tänapäevasega – kaldus defineerima luulet formaalselt, värsimõõdu kaudu (vt. lk. 18). Ilma Aristotelese “Poeetikata” oleks kirjandusteooria väärikas ühiskondlik positsioon olnud äärmiselt kahtlane, kuna Platon ei pidanud luulet üldse uurimisväärseks. Platoni dualistlikust ontoloogiast lähtuvalt oli luule alles “jäljenduse jäljendus”, kuna esimene koopia oli ideid jäljendav nähtav reaalsus. Teiseks ei vasta luule Sokratese intellektuaalsele ideaalile, kus pidevalt reflekteeritakse oma tegevuse üle, üritatakse selgitada motiive ja aluseid. Luuletajad on nagu sõgedad, nad ei tea, mida ütlevad… Aristoteles väidab aga julgelt, et “luule on filosoofilisem ja tõsisem kui ajalugu: kõneleb ju luule rohkem üldisest, ajalugu aga üksikust” (lk. 29). Ärgu mõistetagu “jäljendust” “Poeetikas” nii kitsalt nagu kirjandusliku realismi või Orase poolt pilgatud “elulähedaste” programmi (vt. Oras: lk. 77 jj.) – Aristoteles lubab luulel jäljendada kõike võimalikku. See, et kreeka mõtleja realistliku ontoloogia kohaselt asub võimaliku piir väljaspool inimest ega peeta võimalikuks n.-ö. maailmaloomist “lüürilise geeniuse” tahteakti läbi, ei ole ometi mõtleja puudus! Tegu on tolle ajastu maailmamõistmisega, mis lihtsalt erineb uusaegsest romantismist. Seda huvitavam on vaadelda, kuidas tiirleb luule määratlemise probleemi ümber Ants Oras. Kuigi selgelt lüürilise pooluse kaitsja vulgaarse realismi eest (vt. lk. 62 jj., 301 jj.), ei kaldu ta siiski äärmuslikku impressionismi, rõhutades nii tunde kui mõtte (lk. 75), idee kui ka lüürilise meeleolu (lk. 239) olulisust luules. Kuigi “Luulekool I” sisaldab mitmeid luule olemusele keskenduvaid esseid (nt. “Mõnedest ürgelementidest kirjanduses”), ei leia me sealt siiski selgesõnalist luule määratlust. Asi pole minu arvates üksnes selles, et Oras elab maailmas, milles pole Vana-Kreekale omast ühtsust – juba Aristoteles väitis erinevalt Platonist, et olevast saab kõnelda mitmeti. Pigem avaldub siin filosoofi ja esseisti erinevus – viimane on vaimselt luulele lähemal, kuigi üldistab vähem (vt. ka Milan Kundera, Romaanikunst, lk. 11 – 23). Oras kirjutab põlastavalt teoreetikutest, “kellele kirjandus on väärtuslik päämiselt materjalina mingi lemmikteooria tõestamiseks” (lk. 239). Ometi võime kindlalt väita, et Oras ei jutlusta luulet luule pärast. Laskumata definitsioonidesse, esitab ta kirjandusele ometi mitmeid normatiivseid nõudeid, visandab kirjanduse olulisi funktsioone. Kandvaks märksõnaks seejuures “eetilisus”. Luule eetiline funktsioon Kuigi Oras ei suuda esseistina kunagi luulet lõplikult paika panna, tuleb ta erinevates artiklites üha uuesti selle eetilise funktsiooni juurde tagasi. Kuigi puhuti (vt. lk. 201) üritab ta luulele isegi eetika seisukohalt olulisi teemasid ette kirjutada, ei laskuta enamasti siiski lihtlabase moraliseerimise-manitsemise tasemele. Luule eetiline funktsioon seisneb Orase järgi lüürilises vastupanus vulgaarsele elule (lk. 102-103), mitte moraliseerimises. Just see aspekt on ülioluline mõtestamaks lahti Orase armastust klassika ja üleva stiili vastu. Ka inglise kultuuri vahendamine on kantud eestlaste hingeharimise paatosest: “oleme hoopis vähem eetiliselt häälestet kui inglased” (lk. 299). Muidugi ei võta Orase mõtted selget normatiivset kuju, ta ei paku konkreetseid moraalireegleid, mida kirjanik peaks kuulutama. Tegemist on just eetilise häälestusega, küsimisega, millised peaksime olema? Selline hoiak kaldub Aristotelese poolt viljeldud vooruste eetika poole. Oras nõuab luuletajalt enesedistsipliini (lk. 200), empaatiavõimet maailma murede suhtes, väljapeetud kujundlikku keelt. Pole seega ime, et tema lemmikuteks kujunesid Alver ja Talvik. “Luulekooli” lugedes jääb mulje, et Oras reklaamis arbujaid sügavate veendumuste tõttu. Oras ei ole siiski Aurelius, Augustinus ega Pascal – ta eetiline põhihoiak on sageli mattunud erudeeritud viidetesse, välismaiste autoriteetide refereeringutesse. Alles paguluse kibeduses saab temast kuulutaja, kelle jaoks eesti kirjanduse ainsaks eesmärgiks on rahvustunde hoidmine (vt. lk. 120 – 126). Loomulikult ei ole ka Aristotelese meelest luulekunst pelgalt meelelahutus, muidu poleks ta selle uurimisele üldse aega raisanud. Kogu “Poeetika” viib Aristotelesel täide laiemas mõttes eetilist eesmärki: tema õpetuste tulemusena hakkavad luuletajad looma kooskõlalisemaid teoseid – terviklikkus on aga hüve. Aristoteles julgeb filosoofina teha luuletajatele konkreetseid ettekirjutusi. Kirjandus ei tohi äratada meis madalaid tundeid, see seab piirid ka autori vabadusele. Näiteks tragöödia peab meis äratama just hirmu ja kaastunnet, mistõttu “ei tule näidata väärt mehi muutuses õnnest õnnetusse – see pole mitte hirmu ja kaastunnet äratav, vaid tülgastav, ega halbu <muutuses> õnnetusest õnnele – see on tragöödiale võõraim, sest selles pole midagi, mida vaja…” (lk. 33). Samuti õpetab Aristoteles, milline värsimõõt on väärikaim (lk. 53), milline sündmuste käik teeb teose täiuslikuks jne. Kõik ikka võimaldamaks luuletajatel häid teoseid luua, mis aitavad omakorda inimestel vooruslikult elada. Aristokraatia ülevuse teenistuses Kõige rohkem seob kahte vaadeldavat kirjandusteoreetikut aristokraatlik hoiak: klassika austamine, luule ülevate funktsioonide rõhutamine jne. Siiski on siin tegemist valgustatud aristokraatiaga, mitte kitsa eliidi huvide esindamisega. Aristoteles väidab küll, et ei tohi lõhkuda pärimuslikke lugusid (lk. 35) ega segada värsimõõte (lk. 53) ning ei kohku ka komöödiakirjanikke tragöödia- ja eeposeloojatest halvemaks nimetamast (lk. 21), kuid tema väited pole kantud kildkondlikust estetismist, vaid metafüüsilistest eeldustest. Kui vaja, lõhub Aristoteles ka tollaseid eelarvamusi, võideldes arusaama vastu, et tragöödia (mida Aristoteles tema kompaktsuse ja ülevuse tõttu hindas) on eeposest kehvem (lk. 59 – 61). Ants Orase klassikalembust saab aga seletada ajastu kontekstist lähtudes. Teatavasti hakkas just XX sajandi algul massikultuur jalgu alla saama, mis põhjustab tänaseni hirmu paljudes intellektuaalides üle terve ilma. Ants Oras ei arva kunagi, et eliit peaks end massist isoleerima, vaimset aristokraatiat (lk. 351) on vaja just selleks, et valgustada ja harida rahvahulki, tõmmata neid rämpsust eemale. Tulen tagasi artikli algul toodud kirjutamisstrateegiate juurde. Noored autorid, kes luulekooli edukalt läbivad, taipavad küllap ka ise, et tuleb panustada flirdile traditsioonidega, mitte metsikule inspiratsioonile. Kui kirjanike seas leidub tõesti juba igasuguseid, siis teoreetikud on paraku jätkuvalt aristokraatlike kalduvustega. Tõsi – tänapäeval on kõik lubatud, aga lihtsalt parnassile ei kutsuta (Underit ja Alverit teab igaüks, aga kui paljud mäletavad Heibergi või Rondi)? Kui te ajalugu ei usalda, siis vaadake filoloogilise taustaga noorkirjanikke, kes rühivad tasakaalukalt kriitikute poolt sillutatud teed mööda klassiku staatuse poole, samal ajal kui ka kõige andekamad mässajad peavad tagaustest sisse murdma. LEO LUKS
|
Loomulikult
ei ole ka Aristotelese meelest luulekunst pelgalt meelelahutus,
muidu poleks ta selle uurimisele aega raisanud.