Euroopa röövimine
 
Me olemegi nüüd siis Euroopas. Esimest korda, teist korda või viimast korda, selles on muidugi küsimus. Aga seda jõuab pärast arutada. Siis, kui tähtsamad probleemid lahendatud, kuid nüüd on jalg vähemalt ukse vahel.
No muidugi pidi see niiviisi minema, kuidas teisiti. Suuri lollusi tehakse ju maailmas suhteliselt harva. Paar korda sajandis. Tihemini pääseb ikkagi võidule mõistus. Et juhtub loomulik, on ju omamoodi loomulik. Loom valetab harva.
Tagantjärele paneb imestama vaid asjaolu, et kogu see referendum ja kõik temaga seotu nii dramaatilises valguses ilmnes. Ausalt öeldes oli kõigile ammugi selge, et me “jah” ütleme, aga ikkagi – too eelnev tsirkus! Need mõlemalt poolt kõlanud labasused, need argumenteerimata seisukohad! Need kokutamised! Palju kisa kostis. Ja mõned eurovastased peipsimemmed said meedias lausa superstaariks.
Muidugi on räägitud, et kas referendumeid üleüldse maksab korraldada ja et kas põhimõtteliselt üldse on mõtet rahva arvamust küsida. Eriti tähtsates asjades, elu ja surma küsimuses. Siis võivat rahvas eksida, näiteks hääletada ka Mauthauseni või Kolõma poolt.
Võib-olla tõesti mõnikord ei ole mõtet küsida. Kuid referendum jätab paraku rahvale tast endast hea mulje. Ta ju küsib iseendalt!
Olnud referendum näitas, et rahvas võib mõnel juhul ka tark olla. Tõesti, miks me teda lolliks peame? Arvan, et mõnigi ekspresidendi ennustus ja lootus läks jälle täide. Ja eks stalini-aegne Smuulgi teadis: küsi rahvalt, rahvas teab!
Niisiis oli seekord rahval piisavalt selget mõistust. Kui meie olime oma “jahhi” ära öelnud, kandus visuaalne ja auditiivne dramatism Lätti, kus nende endi jutu järgi pidi “ei” tulema. Lätil oli tõesti suur ?anss saada Euroopa tähtsaimaks rahvaks, pääseda nii Vene kui ka Lääne lehtede esikülgedele. Maailma iseseisvaim, maailma sõltumatuim! Rahvas seal vist ka temperamentsem. Pasa-autod Vabadussamba juures ja puha. Kuid ei tulnud sealtki “eid”, tuli hoopis kindel “jah”.
Kuid nii siin kui seal astus seoses toimunuga areenile palju uusi nägusid. Tüüpe ja spetsialiste. Euroopa-vastased isikud said piisavalt tuntuks. Neid oli küll vähe, aga nende näod jäid meelde. Nüüd on nad muidugi hakanud eurokollaboratsionistideks, eks õõnestavad Euroopat seestpoolt – nii nagu vanasti paljud õõnestasid kommunistlikku parteid seestpoolt. Ja neist saab meeldiv siseopositsioon, selline armas ja võluv. Mis teeb aga nüüd keskerakond, seda ei kujuta ette. Tegelikult kujutan küll. Ta ei tee midagi. Nagu alati. Kuid ta teeb seda ilmselt võluvalt. Olen aru saanud, et me oleme tõesti erandlik rahvas. Kuuldavasti olevat kõikides teistes kandidaatriikides pärast referendumi-“jahhi” kostnud hommikuni tuhandete rõõmust hullunud inimeste tants ja laul. Meil võis ühe ajalehefoto järgi aru saada, et kolm noorukit seisid Euroopa tähelipuga Viru väljakul, ja see oli ka kõik.
Mis see näitab? Eks ta ühelt poolt näita meie kurikuulsat külmaverelisust ja skepsist ükskõik mille suhtes. See ju tore, ehkki igav. Aga jah – tark rahvas, ei hinda mõttetuid emotsioone. Aga ehk lihtsalt orjarahvas? Teiselt poolt tuleb mulle nüüd meelde pilt, kuidas neljakümnendal ja üheksakümne esimesel seisid sama tuimade nägudega kodanikud teeveeres ja vahtisid sama tühjade klaasistunud silmadega sisenevaid tanke. Kas meil tõesti on kõik ükstapuha?
Me teame, kes me oleme, aga me ei tea, kes meist võib saada. Öökull olevat olnud pagari tütar – nii väitis vanaaegne ja genuiinne eurooplane Ophelia.

MATI UNT