Järgmisel kolmapäeval, aprillikuu viimasel päeval, toimub Eesti Draamateatris üks eriline teatriõhtu. Mis siis tegelikult juhtuma hakkab ja mis saab Draamateatrist edasi?
30. aprillil jätame hüvasti Draamateatri majaga. Päeval maalivad kunstnikud pilte seintele, kuhu kunagi maalitud ei ole ja kuhu vähemalt põlvkonna jooksul maalida ei saa. Nimetasime selle ürituse “Kaduvaks kunstiks”. Nagu kaob üks teatrilavastus, kaovad ka need teosed, kui seinad remondi ajal uue värvkatte saavad.
Õhtu algab etendusega “Kodutud teosed”, see on Tiit Ojasoo koostatud läbilõige teatri viimaste aastate repertuaarist, millest tõotab tulla põnev ja terviklik etendus. Haruldane juba sellepärast, et laval on kogu Draamateatri näitlejaskond. Et juba pikemat aega kolime teatrit tühjaks, jõuab järg aprillikuu viimasel päeval saali toolideni. Nii toimub etendus lagedas saalis ja publik istub põrandal. Etendusele järgneb rock-kontsert ja hiljem tants, kus DJ-dena astuvad üles Draamateatri näitlejad.
Et remondi algus seoses riigihanke protestidega lükkus, mängime mais sealsamas, toolidest tühjaks tõstetud saalis viimased korrad lavastust “Mao tee kalju peal”. Mängime saali improviseeritud laval, mille ümber ehitame suure tõusuga “amfiteatri”. Üleval väikeses saalis teeme “ööteatrit” – mängime öösiti “Inishmore’i leitnanti”.
Mais viime ringreisile “Õhtusöögi sõpradega”. Juunis mängime vabaõhulavadel üle kogu maa “Eesti matust”. Puhkusele loodame minna juba selge teadmisega, millal ulatuslikud renoveerimistööd valmis saavad ja millal taas oma majas mängima saame hakata. Viimane ja seni veel tühistamata plaan näeb ette, et juba detsembris. Aga selguse annab sellele ikkagi leping riigihanke võitnud ehitusettevõtjaga.