Enne ketšupipudelite aega

pilt
“Helesinine vagun”: Anton – Arvo Raimo, Märt – Gert Raudsep, Indrek – Aarne Soro, 
Tõnu – Meelis Rämmeld.  Enn Loit 

Andrus Kivirähk, “Helesinine vagun”. Lavastaja Taago Tubin, kunstnik Mihkel Ehala (EKA diplomand), muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Ulrike Ustav. Osades Aarne Soro, Meelis Rämmeld, Gert Raudsep, Tanel Ingi, Kata-Riina Luide, Arvo Raimo. 
Esietendus Ugalas 1. aprillil.

Põnev on märgata, et Kivirähk-toode hakkab Eestis tasapisi toimima, võtke või kinkeraamat “Kivirähk armastusest” või sel nädalal esitletud “Vargamäe vanad ja noored” või “Vremja” või “Pehmed ja karvased”, mis nüüd Kalli käe all edasi jookseb. Meil on ometi üks teistsugune “rahvale” (tegelikult mingile perverssele eestlase koondportreele) lähedal seisev kirjutaja. Ja muide: omamoodi vägagi ambitsioonikas autor, kes oma teosed on sageli keskendanud väga suurtele ja olulistele asjadele. Nagu rehepapimütoloogia, mis tegelikult arendab päris standardsete folkloorsete tegelastega rahvalikku nalja, aga ka absurdihuumorit. Või “Eesti matus”. Või viimase nõukogude aega mäletava põlvkonna kuulutamine “Helesinises vagunis”.
Kivirähk kirjutab alusteksti. Ühe tasapisi hääbuva-sulanduva-seguneva-muunduva rahvakillu eriomast ajalootaju. Suur jagu ta kirjutatust ei ole arvatavasti Läänes mõistetav: Kiviräha huumor kasvab välja eestlase argiabsurdist, tollele omasest maailma asjade (vääriti?)mõistmisest, oma juurte leidmisest ja tõlgendamisest.
See huumor ei kasuta üheseid võtteid, siin on mitu erinevat naermistasandit: rahvalik-labane-jalagaperse-viinapudeligakäpakilmaas-naer (see on sageli sihilik laadanali, Kiviräha viis telest, teatrist, ajakirjandusest ja raamatuturult raha teenida); keeletasandi, semantika nihestumise, valesti arusaamise naer (mingi argine situatsioon tõlgendub naljaks); intellektuaali kurb sisemine naer, nali kõrvaltvaataja pilgu läbi, passiivne huumor, mis hakkab toimima tervikpildis, asja analüüsil/mõistmisel.
 
“Helesinine vagun”, tekst
Näidendi süee on imelihtne: 1. mai õhtul tähistab Indrek kirjandusõpetajast Tõnu ja turismitalupidajast Märdiga, oma vanade sõprade ja klassivendadega, sünnipäeva. Meeste lapsepõlv jääb Brenevi valitsusaega, sellele põhjaliku viinavõtungi käigus keskendutaksegi (mängu läheb kolm liitrit, Kivirähk ei hülga ka alkoholismi, üht olulisemat rahvuse markerit XXI sajandi lävel – teadupoolest oleme me üks väheseid “indiaanirahvaid”, kes end hetkel lihtsalt väljasuremise piirile joob). Lisandub veel kolm tegelast: tööle pühendunud, alkoholi vältiv tulnuklik Leopold; 23aastane edukas “tibi”, uue ajastu nooruse etalon Sirts; 1940. aastal sündinud naabrimees Anton, küüditatu, pensionär. Lisaks veel kilpkonn, kes teisendub samuti sümboliks, allegooriliseks looks.
Niiviisi saab autor väga lihtsate vahenditega, ühe toa ja kuue tegelase, kolme pudeli viina ja paari nõukaaegse lauluga viia meid kahe maailma piirile, analüüsida eestlase rahvuslikku hirmu, häbitunnet ja nostalgiat. Kõike, mis kargab meelde, kui ootamatult esimese mai hommikul kõrvus pasunahelisid ja trummipõrinat kaikumas kuuled. Või selsamal päeval Tõnismäel igavese kustunud tule juures tundmatu punaarmeelase kuju kesk nelgimerd kerkimas näed (sattusin möödunud aastal tunnistajaks hetkele, mil luksusautost väljus tippärimehena ülikonnastet, uhkete kuldklotseritega tumedat verd mees, kes asetas kuju ette tosin tumeda paelaga kokku köidet punast roosi!).
Iga tegelane saab mingi väga põhimõttelise nähtuse, seisukoha, väärtuskogumi tähiseks, kandjaks. Märt on asine eesti mees, uue aja ärimees – turismitalupidaja, kelle tuttavad joovad ainult viina, kes ei salli välismaalasi (Lääne inimest), kuigi teenib nende pealt. Kirjandusõpetaja Tõnu on ehk üks traagilisemaid tegelasi, tema tekstilisest kehandist õhkub tõelist kirge (selle arvel ei tee Kivirähk nalja, autori lähenemine on siin samuti siiras ja pühalik): kunagi kooli ajal unistanud erilisest kirjandusõpetajast, kes laseks tal lugeda maailma parimaid raamatuid, räägiks kõige huvitavamast, põnevamast kirjandusest, peab ta kohtuma nüüdse koolireaalsusega, põrkama ühes lagunevas institutsioonis kokku õpilastega, kelle pärast peab võitlema, kellega peab võitlema, et neis pisimatki huvi tekitada. Huvi inimeseks saamise vastu. Need, kes pole inimesed, on Tõnu jaoks ket?upipudelid (kaelani ket?upit täis, neile pole raamatuid vajagi) või tulnukad, kes tuleks lausa laiaks litsuda.
Kuna 23aastane Sirts kehastab uisapäist, New Yorki armastavat, ilma erilise lugemuseta oma ala noort proffi, nõukaaegset unelmat ehk igiseksuaalset ja imeilusat Lumivalgekest, tekkis minu jaoks siin hõõrumine. Kivirähk laseb oma tegelastel (iseenda põlvkonnal) kuulutada nad viimaseks põlvkonnaks maiparaadi sabas, viimasteks, kes mäletavad seda aega, kes naeravad selle üle, aga pole enam, kellega koos naerda. Kummalisel kombel jagub veel neid 23aastaseidki emakeeleõpetajaid (mu kursaõed ja -vennad näiteks), kelle jutt ja maailmanägemine sulab nõnda teravasti kokku “Helesinise vaguni” Tõnu omaga. Samas on me seas muidugi juba palju ka uue aja noori. Neid, kes ei mäleta, ajaloota ufosid. Aga jätame selle “viimase põlvkonna” küsimuse siinkohal lahti. Ma võin ju mäletada Brenevi ja T?ernenko ja Andropovi surma, aga see on pigem heiastus matusekaadritest ja igikestvast leinast, mis kõige enam muserdas meid, lapsi: lastesaated olid ju esimesed, mis programmist välja jäeti, kui mõni järjekordne gerantokraat vedru välja viskas. Ja nii näis see kestvat nädalaid, kuid. Terve mu lapsepõlve varase, õrna ea.
Suhteliselt isetu peategelane Indrek, kes kõigub kahe maailma piiril, on osake sellest uuest (tema ju magab “Lumivalgekesega”), aga mäletab selgesti vana, seob loo lihtsalt tervikuks, annab mingi signaali objektiivsemast ruumist: mäletamise ja unustamise vahepealt. Peategelase teeb Indrekust (lisaks sünnipäevalapse staatusele) just see, et ta ei ole sõltlane: ei vanasse ega uude ilma takerduv, vaid loomulikult kohanduv, samas mitte juurtetu. Indrek annab ehk võimaluse samastumiseks, annab märku kõneleja (kogu näidendi jutustaja) hääletoonist, veel enam ehk sihtgrupist.
Vana Antoni kuju on mõnes mõttes kivirähaliku tekstitegemise võtmekuju. Eriti esimese vaatuse lõpuosa esindab kõige paremini seda mitmetasandilist naeru. Pidulistel õnnestub vanameest veenda, et vana kord on tagasi, aeg kohvreid pakkima hakata. Antoni hirmuefekt on ühtpidi täiesti jälgitav ülbe lõõbiga, võllaroogliku naeruga. Teisalt pistab see pisut südames: Anton kui sümbol võtab mängu tõe pähe, ta on valmis üles andma inimese, kellele (väidetavalt) kuulub sinimustvalge lipuke ta laual. Selles on selgrootu, ärahirmutatud, moraalselt laiaks litsutud nõukaaegse inimese traagikat. Meie naerame, aga inimesel on (kuskil tegelikkuses) valus ja häbi. Kui vana kord tagasi tuleks, kes meist, eriti meist noortest, oleksid kaasajooksikud, kes dissidendid, kes koputajad, kes ohvrid, kes sadistlikud nautijad? Anton arvaks: me saame seda õige pea näha.
Brenevi aeg on piduliste jaoks teisenenud eriliseks, hüljatud planeediks. See tuleb eriti selgelt välja kohati liiga lihtsalt groteskseks, tibilikuks, ajuvabalt uueks kirjutatud Sirtsu ilmudes. Ta ei ole seda planeeti kunagi näinud, ta ei mõista selle keelt, isegi neid üksikuid sõnu ja märke, mis tegelastel veel meeles püsivad. Tal on juba uus keel, mida “vanad olijad” ei mõista, ja selles keeles on väga palju lõbujanulist, hedonistlikku, puhast naeru.
Näidendi lõpus annab Kivirähk mõista, et seda planeeti pole enam ehk olemaski, teda ei annagi ehk enam vaadelda, näha, mõista, kirjeldada. Teisalt pöördub teose lõpp absurdikoomikasse, nihkesse. Aga mõneski mõttes on too uus, ootamatu pilt veelgi eksistentsiaalsem, saatuslikult kurb.
 
“Helesinine vagun”, lavastus
Ma ei ole tuttav Viljandi Ugalas tehtavaga, seega ei õnnestu mul paigutada “Helesinist vagunit” nende taustale, võrrelda taset või näha tegijate arengut. Lisaks on siin üks teine moment: tegin valesti “Helesinist vagunit” esmalt lugedes. Tekstis peitub palju rohkem potentsi kui laval välja tuleb. Samas ei saa siin midagi ette heita lavastajale või näitlejatele – nii on olnud pea kõigi tükkidega, mida ma kunagi lugenud olen ja siis lavalaudadel või kinolinal (televiisoris) näinud, need tekstid lihtsalt on põnevamad kui valmis, äramääratud kujutlused neist. Parima teatrielamuse olen saanud kindlasti asjadest, mida ma kunagi lugenud pole.
Samas võib Taago Tubina lavastust igati soovitada, see on samamoodi (nagu tekst ise) lihtsa visuaalse lahendusega hea komöödia, mille olulisemad stseenid saavad hästi välja mängitud.
Nagu juba eespool ilmneb, on Kiviräha tegelased siin suhteliselt staatilised sümbolkarakterid. Põnevus, naer, mõte ja tunne tekkivad nende sümbolite hõõrdumises, põkkumises, suhtlemises. Mõneski mõttes eeldaks Kiviräha tekst (mis vastukaaluks tegelaste stiliseeritusele on rahvalik, kõnekeelemõjuline, reaalseid situatsioone ja sõnastusi, tavakeelekasutust matkiv) naturalistlikumat lahendust, Ugala lavastuses oli pisult liiga palju situatsioonistiliseeringut.
Samas näiteks Sirtsu kuju oligi sedaviisi kirjutatud, Kata-Riina Luidel ei jäänudki muud üle kui “tibi teha”, selle tegelaskuju grotesksus jääb muu tüki suhtes pisut nihkesse. Naiskarakteritega on Kivirähal ikka probleeme olnud, ta lihtsalt tunneb eesti mehe sisemaailma paremini, olulisi ja iseloomuga, väljajoonistuvaid naisi leiab ta loomingust näpuotsaga.
Samas oli märgatav Sirtsu kuju mängutuleku inspireeriv mõju teistele osatäitjatele: Aarne Soro (Indrek), Gert Raudsep (Märt) ja Meelis Rämmeld (Tõnu) said teises vaatuses tunduvalt hoogu juurde, mida eeldas muidugi ka loo käik. Ehk tähelepanuväärseima rolli tegi Arvo Raimo Antonina, kel mõlemas vaatuses lühike, aga oluline koht. Emotsionaalselt veenvad ja teravad olid ka Raudsepa monoloog lollidest välismaalastest ning teises vaatuses sama väärtusega Rämmeldi monoloog kirjandusõpetaja imelistest visioonidest ja ükskõiksetest noortest, mõnes mõttes manifesteerivamad osad tükis.
Kõige kummalisema lahenduse sai aga Leopold: Tanel Ingi kehastatav “tähepoiss” oli kujundatud homolikuks veidrikuks, mis muidugi teenib lavakoomika huve. Aga tekstikude ise taolist ettekirjutust ei anna. See on juba lavastaja ning näitleja tõlgendus. Selles mõttes oli teksti-Leopold ehk vähem silmatorkav, tema veidrus, eriline olek vaoshoitum ja märkamatum.
 
“Helesinine vagun” –
mis Kivirähal öelda on?
Esmalt on tegu hea meestekomöödiaga, viinavõtutükiga, kus olulisi asju lahatakse, arvatavasti ühe parema koomilise tükiga, mis Eestis üle hulga aja kirjutet (noortest, pealekasvavatest draamaautoritest suudab ehk vaid Urmas Vadi nii sisutihedat ja hääd nalja luua). See on Ugala tegijatel samuti hästi välja tulnud, vaatajale mõnuga jälgitav. Teisalt ei ole sisuliselt tegemist mingi sõgeda nõukaihalusega, mida oletatakse nooremate kirjameeste puhul (nt. Wimberg, temagi puhul on see miski muu); pigem on see mälestus ajast, kus eesmärgid ja ihalused olid veel teada, käegakatsutavad. Need unistused andsid identiteedi. Uuel ajal, uuel planeedil ei ole selliseid eesmärke, ideaale. On naudingud ja naer. Aga hedonism ei anna alust terviklikule identiteedile, mina-teadmisele, selle saavad anda ainult mälestused ja mälestuste mälestused (mälestused väärtustest?). Ilma nendeta pole inimest. On ainult ket?up. Punases plastikpudelis. Seo heeliumiga õhupall külge ja ta lendab minema.

JÜRGEN ROOSTE