Anarhismist XXI sajandil
Andres Aule intervjuu David Graeberiga

Täna esineb Tallinnas VIII avatud ühiskonna foorumil David Graeber, Yale’i ülikooli antropoloogiaprofessor ja poliitiline aktivist. Ta on tegev uusanarhistlikes organisatsioonides Anti-Capitalist Convergence, Direct Action Network ja Ya Basta. Anarhia ei tähenda talle seadusest üleastumist üleastumise enda pärast, vaid selle eesmärgiks on luua väljapoole võimu haaret jäävaid ruume, autonoomseid tsoone, milles on võimalik eksperimenteerida otsese demokraatiaga. Mitmeid kapitalismivastaseid meeleavaldusi korraldanud Graeber on rõhutanud, et uusanarhistlikud liikumised ei võitle sugugi globaliseerumise vastu. Eesmärgiks on pigem immigratsioonipiirangute kaotamine, globaalne õigusvõim, ideede, teadmiste ja kultuuritoodete vaba liikumine jne.

Oma artiklis “Uued anarhistid” olete end nimetanud anarhistiks. Milline võiks olla anarhismi kui idee määratlus või kirjeldus tänapäeva maailma kontekstis, kui mitte keskenduda selle sõna ajaloolistele tähendustele? Paljud eestlased on pidanud anarhismi vägivaldseks ja destruktiivseks liikumiseks...
Alates XIX sajandist, kui termin “anarhism” loodi, ei ole selle tähendus palju muutunud. “Anarhism” tuleneb kreekakeelsest väljendist “ilma valitsejateta” ja on poliitiline filosoofia, mis põhineb veendumusel, et enamik ühiskondlikke hädasid, mille tõttu näib olevat vajalik riigivõim koos armee- ja politseiaparaadi ning teiste sunnivahenditega, on õigupoolest tingitud sellestsamast sunniaparaadist endast ja selle võimaldatud ebavõrdsuse vormidest. Alternatiiviks pakub anarhism ühiskonnakorda, mis rajaneb iseorganiseerumise, vabatahtliku seotuse ja vastastikuse abi põhimõtetel. See tähendab, et anarhistide meelest suudavad inimesed tegelikult ise oma tegevust juhtida, kui neile selleks võimalus anda; suurem osa isekast, nihilistlikust, küünilisest ja destruktiivsest käitumisest, mille tunnistajad me maailmas oleme ja mis nagu viitaks inimeste suutmatusele seda teha, on vaid inimeste käitumisviis olukorras, kus neid koheldakse nii, nagu nad seda ei suudaks. Lõppude lõpuks on lihtne tõestada, et paljud meie üldlevinud eelarvamused inimloomuse kohta – näiteks see, et kui riiki ei oleks, hakkaksid inimesed lihtsalt üksteist maha nottima – on empiiriliselt valed. Inimkonna ajaloo suurema osa vältel ei ole olnud mingeid riike ning praegugi on maailmas väljaspool riiki eksisteerivaid ühiskondi. Enamik neist on üsna rahumeelsed; inimesed lihtsalt tegelevad oma asjadega nagu varasematelgi aegadel ja mõtlevad välja, kuidas kooskõlastada seda, mida neil tuleb kooskõlastada.
Nii on anarhism tegelikult demokraatia radikaalne vorm, mis on seisukohal, et kogukonnad võivad korraldada oma asju otse, ilma et nad peaksid valima poliitikuid seda nende eest tegema, ja et otsuseid saab teha võimalikult kohalikul tasandil ning et on võimalik luua sunnivabad institutsioonid (võrgud, liidud, erialaühingud jmt.) tegema neid otsuseid, mida ei saa teha kohalikult.
Mis vägivalda puutub, siis on üsna veider, et anarhistidel on ikka veel selline, suuresti XIX sajandi lõpu klassikalisest pommiga anarhisti kuvandist jäänud maine. On tõsi, et tol ajal saatsid teatud isikud korda seda laadi dramaatilisi tegusid – ennekõike atentaadikatseid maailma juhtidele, keda nad pidasid diktaatoriteks. Ent isegi siis olid need eraldi ja üksikult tegutsejad, kuna valdav enamik anarhiste olid patsifistid või uskusid, et vägivald on õigustatud üksnes enesekaitseks. Pealegi jõudsid XX sajandil anarhismile väga lähedale ka maailma ühe juhi Mohandas K. Gandhi1 ideed. Kui vaadata ajalugu ütleme alates Teisest maailmasõjast, oleks anarhismi määratlemine seda vägivallaga seostades lihtsalt absurdne. Tegelikkuses on anarhism sellest ajast alates olnud ainus poliitiline filosoofia, mille pooldajad kedagi õhku pole lasknud. Sotsialistid, fa?istid, kristlikud demokraadid, natsionalistid, kommunistid, vabariiklased, demokraadid, islamistid ja isegi budistid on – valitsuse, mässajate või terroristidena – kõik inimesi hävitanud. Anarhistid on peaaegu ainuke rühm, kes seda ei tee.
Ajalooliselt on anarhism olnud mingis mõttes liikumine riigivõimu vastu. Tänapäeval nõrgeneb paljudes väikestes riikides riigivõim, andes teed suurte hargmaiste korporatsioonide või muude äriringkondade huvidele. Teisisõnu võiks öelda, et maailm liigub poliitiliselt võimult majandusliku võimu suunas. Kas võib juhtuda, et kunagi saavad meist ühe või teise riigi kodanike asemel näiteks CocaCola või Philip Morrise kodanikud?
See tundub äärmiselt ebatõenäoline, sest tegelikult ei soovi korporatsioonid omale kodanikke. Õieti on nad sisemiselt ühed kõige vähem demokraatlikud institutsioonid kogu maailmas. Pole põhjust uskuda, et korporatsioonid tahaksid võtta enda kanda sõjaväe, politsei, kohtu ja muude seesuguste asutuste ülalpidamise kulud. Nad ei soovi isegi omaenda järelt mürgiseid jäätmeid koristada; kindlasti ei tahaks nad võtta endale kõiki muid kohustusi, mis oleksid riigil oma kodanike ees.
Lisaks sellele võiks vastu väita, et korporatsiooni mõiste ise eeldab riigi olemasolu. On ju korporatsiooni2 määratletud kui “fiktiivset isikut”,3 vara omavat kollektiivi, mida riik käsitleb õiguslikult nii, nagu oleks tegu kodanikuga. Kuidas saaks see nii olla, kui riiki ennast ei oleks? Muidugi on selliste uute rahvusvaheliste lepete nagu NAFTA4, FTAA5 ja WTO üks eesmärk võita korporatsioonidele samasugune staatus rahvusvahelises õiguses. FTAA alusel võiks CocaCola anda Uruguay riigi lepingu rikkumise pärast kohtusse, kuid üksikkodanik seda teha ei saaks. Ehk teisisõnu: räägitakse teatavat laadi rahvusvahelise sfääri loomisest, milles juriidilised isikud võiksid olla kodanikud, tegelikud inimesed aga mitte. See iseenesest viitab mingi vähemasti veidike maailmariigisarnase moodustise loomisele.
 
Mille poolt ja mille vastu olete teie kui anarhist praeguses maailmas? On see kapitalism, korporatiivne globaliseerumine või midagi muud?
Anarhistid seisavad vabaduse eest. Tegelikult ei näe enamik meist anarhismi sugugi millegi sellisena, mille leiutasid XIX sajandi filosoofid; anarhism on lihtsalt seesugune vabadus, mis ei ole ehitatud teiste selga, ning inimesed on anarhismi praktiseerinud kogu ajaloo vältel. Paljud praktiseerivad ka praegu, ise seda teadmatagi.
Ennekõike ei salli anarhistid neid ühiskondlikke suhteid, milles teatavad inimesed jagavad korraldusi ja teistel ei ole – või nad tunnevad, et neil pole – muud valikut kui neid korraldusi täita. Siit tuleneb ka see, et me oleme kapitalismivastasust väljendades põhiliselt kogu palgatöö kui institutsiooni vastu. Meie meelest ei erine see, et keegi on õiguslikus mõttes “nõustunud” ennast palgatöötajana rendile andma, oluliselt sellest, kui keegi “nõustuks” ennast orjaks müüma. Kui inimestele tundub, et ellujäämiseks peavad nad seda tegema, on midagi väga valesti. Oleme täheldanud, et: a) palgatöö ei tundu välja kujunevat muidu kui ainult riigivõimu all ja harilikult seetõttu, et valitsused püüavad tahtlikult tekitada olukorda, kus suurem osa inimesi lõpuks teiste heaks töötab (nagu näiteks XVI sajandi Inglismaal või enamikus koloniaalvaldustes), ning b) autoritaarsed sotsialistlikud riigid ei ole kunagi palgatööd likvideerinud.
Veel üks oluline küsimus, mida anarhistid kalduvad esile tõstma, on võõrandumine. Suur osa vägivallast, nihilismist ja meeleheitest, mis värvib elu tänapäeva ühiskonnas, tuleb sellest, et on hävitatud mõistuspärased kogukonnad ja eesmärgitunnetus, lämmatatud isikupära ja loovust – enamik sellest, mis toob ellu heameelt ja rahulolu saavutatuga – ja see on tööstuskapitalismile tüüpiline. Võõrandumise ning uusliberaalsete riikide ja uusliberalistliku kapitalismi institutsionaliseeritud kroonilise ebakindlustunde juures väärib tähelepanu – ja see annab tunnistust inimese sihikindlusest –, et sedavõrd paljudel inimestel on õnnestunud jääda nii mõistlikuks ja viisakaks, nagu nad praegu on. Samas ei ole eriti üllatav, et Ameerika Ühendriikides – mida nii paljud peavad paradiisiks, kõige õnnelikumaks ja jõukamaks ühiskonnaks maa peal – on poolel rahvastikust ühel või teisel ajal kliiniliselt ravitud depressiooni.
 
Milline oleks palgatöö alternatiiv? Kas see tähendab, et füüsilisest isikust ettevõtjad võiksid jätkata seda, mida nad praegu teevad, või eelistaksite maailma, kus pole üldse raha?
Alternatiivid on olemas juba praegu: füüsiliste isikute ettevõtlus, kooperatiivid ja muud iseorganiseerunud institutsioonid. Konkureerivate turgude olemasolu piirab mõneti seda, kui kaugele on võimalik nende alternatiivide abil jõuda, sest näiteks kooperatiivide idee hõlmab põhimõtet, et kasum ei ole ainus, mida püütakse maksimeerida – lisaks sellele püütakse maksimeerida häid töökogemusi, kogukondlikku sidet, tervet ja säästlikku suhet keskkonnaga – mis omakorda võib tähendada, et kasumlikkus jääb väiksemaks kui sellel, kes hoolib ainult rahast. Ometi on kooperatiivid konkurentsis hästi hakkama saanud – harilikult on hoopis riik ja rahanduslik eliit need, kes iseorganiseerumise tõeliselt keerukaks muudavad, sest nemad näevad seda potentsiaalse vastujõuna – olgugi et ainult majanduslikuna –, mis lõpuks siiski kujutab endast ohtu nende eesõigustatud positsioonile. On tuhat ideed, kuidas korraldada majandust tõeliselt vabas ühiskonnas ning me alles alustame nende ideede eeliste ja puuduste tundmaõppimist ja nendega eksperimenteerimist. Mõned usuvad baassissetuleku põhimõttesse: kogukonnad peaksid tagama põhilised elatusvahendid igaühele ning sellest eraldi oleks teistsugune käibesfäär kõige jaoks, mida ei ole määratletud kui põhilisi elatusvahendeid: võibolla oleks see turg, võibolla aga mingi kompleksne barter või “kinkekaubanduse” vorm (need terminid on veel väga toored ja oleks vaja paremaid). Teised usuvad, et umbes pool tööst, mida juba praegu enamikus tööstusühiskondades tehakse, on tarbetu (USA kohta on pakutud, et vahest 20% kogu tehtavast tööst ei oleks üldse tarvis, kui inimesed nii palju ei töötaks – näiteks koerapesijad, öised pitsa kojutoojad või öö läbi töötavad lapsehoidjad või need, kes siluvad ületöötamisest tingitud psühholoogilist ja füüsilist kahju...). Kui veel likvideerida teleturustajate, juristide, poliitikute, kindlustuskahju käsitlejate ja reklaamitöötajate ametikohad ning seejärel alles jäänud tööülesanded ümber jaotada, jääks meile kõigest umbes neli tundi tööd päevas. Edasi tuleb küsimus, kui palju sellest oleks võimalik likvideerida, kui me tõesti seda sooviksime. Eriti muidugi mustad tööd. Kropotkin on märkinud, et kui meil oleks süsteem (ütleme, näiteks, nagu Michael Alberti “Pareconis”), kus igaüks peaks tegema väikese osa ebameeldivast tööst, saaks need ülesanded kiiresti kaelast ära, sest kõik tippteadlased ja insenerid peaksid, nagu teisedki, neid töid tegema ning üsna peatselt oleksid kõikjal olemas isepuhastuvad kemmergud ja robotid söe kaevandamiseks. Kui vähendada vajaliku töö hulka, ei tulekski võibolla inimesi töötama sundida, sest enamik tahab niikuinii oma eluga midagi peale hakata ja iga “niisama olija” kohta tuleks alati keegi, kes lihtsalt naudib tööd (mis saab pärast ülemuste kaotamist lõppude lõpuks olema palju meeldivam) ja teeb palju rohkemgi, kui tegelikult vaja. Nii et tõenäoliselt tekiks siin lõpuks tasakaal.
Mis rahasse puutub, siis ei tahaks ma teha absolutiseerivaid avaldusi nagu näiteks: “raha tuleb likvideerida!” Mulle endale tundub, et tõeliselt vabas ühiskonnas toimiksid paljud eri hüvevahetusvõrgud, millest mõned kasutaksid erisuguseid rahalaadseid vahendeid; teised, täisvirtuaalsed süsteemid, võivad rajaneda põhimõtetel, mida meil on praegu raske ette kujutada. Sageli käituvad inimesed nii, nagu oleksid need probleemid lahendamatud või üle jõu käivad, ning kui ei ole juba ennakult esitada kavandit, mis kannataks igasugust kriitikat, ei peeta seda üldse arutamisväärseks. Mina usun inimese loovusse. Kui kõik need, kes praegu kavandavad tipptasemel militaarset robottehnikat ja Wall Streeti tarkvara, püüaksid luua hoopis tarkvara koordineerimaks turuvälist hüvevahetust demokraatlikult korraldatud kogukondade vahel, maksimeerides vabadust selle asemel, et maksimeerida mingit hobbsilikku konkurentsi kasumi nimel... Kas te tõesti arvate, et nad ei mõtleks midagi välja? Olen veendunud, et neil oleks palju igasuguseid ideid. Küsimus on selles, kuidas suunata meie vaimujõud ja kujutlused eemale ahnusest ja vägivallast – selleks, et kõrvaldada ebameeldivaid ülesandeid, hõlbustada kogukondade loomist ning luua võimalusi inimlikuks eneseväljenduseks ja muuks, mis inimeste meelest muudab elu elamisväärseks. Tõenäoliselt tekib kunagi kümneid selliseid võrke, millega inimesed võivad ühineda, ja kõik need toimivad erisugustel põhimõtetel.
 
Olete kirjeldanud uusi vägivallata vastuhaku viise nagu teatraalne käitumine, teatud kostüümidesse riietumine ja avalik pila tänavatel. Kas see võiks kunagi muutuda millekski enamaks kui vaid informatiivne demonstratsioon? Ja kas see võiks kunagi ärritada võimulolijaid sedavõrd, et võetakse karmimaid meetmeid selliste avalike ürituste tõkestamiseks või naeruvääristamiseks valitsusepoolse sabotaa¯i teel või muul moel?
Need taktikad annavad tulemusi ainult siis, kui tõepoolest esindatakse enamuse häält. Uusliberalistliku globaliseerumise vastane liikumine kajastas kogu maailma inimeste suure enamiku seisukohti ja arvamusi, ehkki maailma juhtiv eliit – alates pankuritest ja lõpetades bürokraatide ja avalikus elus osalevate haritlastega – oli peaaegu üksmeelselt uusliberalistliku globaliseerumise poolt. Sellises olukorras on riigi ees teatavad piirid, millest ei saa jõu kasutamisel kaugemale minna. Õigupoolest püüdsid valitsused enne 11. septembrit 2001 pingeliselt välja mõelda, kuidas selliseid aktsioone lõplikult maha suruda, naeruvääristada ja saboteerida, kuid enamalt jaolt see neil ei õnnestunud. Tundub, et järgnenud nn. Washingtoni konsensuse tagasilükkamine tekitas juhtide seas sellise paanika, et nad on püüdnud kogu rahvusvaheliste suhete valdkonda ümber kirjutada seesuguseks, kus nad tõepoolest saaksid meelevaldselt jõudu kasutada: paraku on see alati üks ala, kus kõik kaardid on riigi käes.
Kui maailma püütakse muuta geriljasõja või relvastatud ülestõusu teel ja isegi võidetakse, siis taasluuakse lihtsalt jälle üks riik, mis tõenäoliselt muutub suuremakski rõhujaks kui see, mis kukutati. Kui ajalukku vaadata, on aga näha, et enamik tõelisi revolutsioone ei toimunud tegelikult nii. Sageli leidsid need aset hoopis pärast riigi või seda juhtivate institutsioonide õiguspärasuse pikka ärakurnamist, alternatiivide väljaarendamist või muusugust pinna ettevalmistamist, nii et kriisihetke saabudes kukkusid varem kõikumatuks peetud võimuvormid lihtsalt omaenda raskuse all kokku või kahandati nad sisutühjadeks õõnsateks moodustisteks. Ka anarhistlik revolutsioon peaks olema selline. Keegi ei unista mingist apokalüptilisest stsenaariumist, mille käigus me haarame (või isegi hävitame) võimu ning muudame üleöö kõik teiseks. Me teame, kuhu see välja jõuaks.
 
Palju on räägitud demokraatiast, pidades selle all enamasti silmas demokraatiat ühe riigi või näiteks rahvusvahelise organisatsiooni piires. Aga kas mittekorporatiivne uusliberalism ja teised praegused arengusuunad võivad jõuda ülemaailmse demokraatiani iga inimese tasandil?
Ei saa lihtsalt ringi käia ja teisi inimesi vabastada; inimesed peavad ennast ise vabastama. Kuid anarhistlik strateegia on oma põhiolemuselt kahetine. Ühelt poolt näidatakse avalikkusele ja delegitimeeritakse neid institutsioone, mis kogu maailma tegelikult valitsevad. See ei ole raske: Ameerikas avastasime, et kogu asja võti on lihtsalt informeerida inimesi selliste organisatsioonide nagu IMF ja WTO olemasolust; kui inimesed teada said, millega need rühmitused tegelevad, olid nad valdavalt nende vastu. Teine pool on keerukam. See on alternatiivide väljatöötamise küsimus. Enamik inimesi, nagu me oleme täheldanud, juba teab, et praegune ühiskonnakorraldus on rumal ja ebaaus. Nad ei tea aga, et on võimalik ka selline süsteem, mis seda poleks. Siit tuleneb ühiskondlike eksperimentide tähtsus, olgu need ökoloogiliselt säästvad farmid, kooperatiivid, alternatiivsed vääringu või kaubavahetussüsteemid, osalusdemokraatia eri vormid – konsensus, esinduskärajad (spokescouncils) vms. –, eksperimendid vaba tarkvaraga või midagi muud. Me pole dogmaatikud: me ei tea, millised võimalused annavad tulemusi, ja me ei kujuta endale ette, nagu jõuaks kunagi kätte aeg, mil kõik tahaksid elada ühesuguses majandus ja poliitilises süsteemis. Ent põhiline tee on luua autonoomseid ruume ja “saada ise muutuseks, mida me soovime näha”, nagu Gandhi selle sõnastas. Osalt selleks, et näidata selle võimalikkust. Osalt aga sellepärast, et see on lihtsalt parem viis elada. Sünge revolutsionäär, kes mõtleb üksnes piinale ja kannatustele, on ise tõenäoliselt üksnes potentsiaalne piinade ja kannatuste põhjustaja. Meie soov on alustada mõtestatud ja võõrandumata elu juba praegu.
 
Kui eeldada, et tulevikus võib välja areneda tegelik globaliseerumine ilma korporatiivsete ja muude negatiivsete kõrvalmõjudeta, siis kas teil on visioon selle kohta, kuidas lahendada uues, globaliseerunud maailmas praegustest loendamatutest kultuurilistest, usulistest, poliitilistest, õiguslikest ja muudest erinevustest tingitud probleemid?
Kas teil oleks selle jaoks 200 lehekülge ruumi? Usun, et selle kohta on olemas palju visioone. Kui ma ütleksin, et tean, kuidas lahendada maailmas kõik probleemid, oleks teil täielik õigus mind välja naerda või hirmunult minema joosta. Inimesed, kes nii mõtlevad, on parimal juhul rumalad; ennekõike ei tohiks neid iialgi seada vastutama mõne sellise institutsiooni eest, mille käsutuses on sõjavägi või salapolitsei! Anarhism põhineb usul, et paljude (ehkki mitte kõigi) nende probleemide tekitajad on vägivallastruktuurid, mille taga seisab riik. Näib ju olevat mõistlik arvata, et kui poleks sellist struktuurilist vägivalda ega neid, kes nõuaksid omale õigust lahendada teiste inimeste eest nende probleeme, oleks inimestel palju parem võimalus neid asju ise enda jaoks lahendada.
 
Üks eesti tark on öelnud, et tulevikus tulevad väikesed riigid: praegused suured riigid lagunevad järk-järgult ning luuakse üsna palju väiksemaid riike ja kogukondi (ta mainis ka, et isegi Eesti on selles mõttes suur riik). Kas te usute sellist ettekuulutust ja kas see sobib mingil moel teie arusaamaga “heast”, mittekorporatiivsest globaliseerumisest?
See on tore ennustus – põnev oleks näha seda originaalkujul. Jah. Ma arvan, et rahvusriigid oma tegevuses kaaperdavad inimeste tõelise ja väga kohaliku, isikliku pühendumuse ja lojaalsuse teatud kindlatele maastikele, paikadele, inimestele, usuvormidele ja armastusele, mis kõik on seotud inimese lähiümbruse ja kogukonnaga, ning püüavad seda kasutada õigustamaks isikupäratu ahnuse ja vägivalla mehaanikat. See on inimeste parimate omaduste kohutav reetmine. Samas on mul midagi öelda kosmopolitismi toetuseks: armastus inimkonna vastu; ja ka spetsiifilise kosmopolitismi toetuseks: solidaarsustunne inimestega teisest maailma otsast – nendega, keda isiklikult ei tunta, kuid kellega jagatakse midagi (kirg, suhtumine, pühendumus, olgu see male või füüsika või teatavat laadi muusika), mis on meie olemuse alus. Anarhistlik visioon kätkeb endas usku sellesse, mis on väga kohalik, ja sellesse, mis on väga globaalne; et need mõlemad vabastada, tuleb kaotada rahvusriik, mis jääb nende kahe vahele.
 
Võib öelda, et uued arvukad nn. mikroriigid,6 mida võiks pidada ka mänguriikideks või mõnel juhul, nagu Hutt River Province,7 ka tõsisemalt võtta, esindavad maailma arengus liberaalseid kodanikutasandi väärtusi. Samas ei ole need rohkemat ega vähemat kui ikkagi riigid (olgugi et neid pole enamasti tunnustatud). Kas see tähendab, et praegusele riigivõimule tuleb vastu astuda tema oma vahenditega, või usute, et mikroriikidel ei ole maailma tasandil üldse mingisugust tähtsust?
Kõik on suhteline. Paljusus ja mitmekesisus on muidugi väärtus omaette. Tuhat lava tähendab tuhandet võimalust eksperimenteerida; isegi kui kõik need, millest jutt käib, on praegu tõepoolest riigid (kas ikka on?), ei tea me, kas nad selleks ka jäävad. Mõnes väikeses piirkonnas on riigivõimul lihtsam rahumeelselt ja vahest märkamatultki hääbuda kui suurel maaalal. Tegelikult on maailmas, eriti lõunapoolkeral mitmeid piirkondi, kus riigivõim on sisuliselt olematuks kahanenud nii, et keegi pole seda tähelegi pannud. Kui väejuhid loovad Somaalias väikesi riigikesi, nimetatakse seda anarhiaks (kuigi tegelikult on probleem selles, et juhte on liiga palju!) ja kõik märkavad seda; kui aga näiteks mingis Madagaskari osas riigivõim lihtsalt hääbub ning inimesed asuvad rahumeelselt omaenda asju korraldama, siis keegi isegi ei tea, et midagi sellist on aset leidnud.
 
Minu meelest oli üks teie huvitavamaid artikleid “Jumalata mässaja”, mis avaldati 1998. aastal ja milles te analüüsisite populaarset sarifilmi “Vampiiritapja Buffy” üsna üllatavast vaatenurgast. Osutades seriaali üldisele autoritaarsusevastasusele, kirjutasite seal, et deemonid ja vampiirid, kellega Buffy võitleb, võivad tegelikult kehastada seda, millega me igapäevaelus kokku puutume: neid, kes peavad end meist paremaks, olgu need korporatiivsed tegelased või lihtsalt meie vanemad. Kui selles seriaalis on vastuhakuseeme, siis kas te näete noorte vastuhaku väljundit teadlikkuses, mässavas suhtumises, õiguspärases võitluses kõrgemal positsioonil olijate vastu või milleski muus?
Arvan, et kõige elutervem Buffys on kombinatsioon, mis sisaldab ühesugust kahtlustust igaühe suhtes, kes väidab end teadvat, mis on sulle parim, ja püüab end näidata sinust paremana, ning sügavat usku sellesse, et enamik inimesi tahab tegelikult teha seda, mis on õige. Peategelased on teismeliste seltskond, kes püüab meeleheitlikult leida teid maailma päästmiseks ja teha nii, et kõigil oleks parem, hoolimata peaaegu kindlast teadmisest, et keegi neid selle eest tänama ei hakka, vaid tõenäoliselt saavad nad hoopis karistada. See on märkimisväärselt moraalne idee ja mingis mõttes üks kõige rohkem võimu õõnestav sõnum, mida üldse saab välja mõelda, sest võimusüsteemide alusmõte on sisendada peaaegu täpselt vastupidist: pidevat kahtlust, et sina oled halb, mingil fundamentaalsel moel rikutud – nii, nagu tarbimisideoloogia (consumerism) põhimõte on sisendada inimestesse kahtlust, et nad on inetud ja neid ei taheta (kui inimesed oleksid üldjoontes rahul oma väljanägemise ja tunnetega, ei saaks tänapäeva kapitalism – vähemalt Ameerikas eksisteerival kujul – toimida).
Selles suhtes kandis Buffy minu meelest puhast anarhistlikku sõnumit. Vahest võiks selle kokku võtta nii: ühest küljest on sinu võlg teiste ees mõõtmatult suur. Kõik selle, mida sa tead ja mis sul on ning mida sa sööd või loed või näed, on loonud teised inimesed. Teisest küljest ei ole kellelgi maailmas õigust sulle ette kirjutada, kuidas sa seda võlga pead tasuma. See on täielikult sinu enda otsustada.
 
Kas võiksite anda tavalistele Eesti kodanikele mõne näpunäite, mida nad peaksid tegema, kui nad soovivad kõige tõhusamal ja turvalisemal viisil väljendada oma rahulolematust (korporatiivse või muusuguse) globaliseerumise või valitsuse astutud sammude suhtes? Kuidas saadakse tänapäeval mässajaks – kas ühineda mõne ülemaailmse organisatsiooniga või luua enda oma?
Kõige olulisem anarhistlikus filosoofias on TSI – tee seda ise. Keegi ei saa inimesele öelda, kuidas tema probleemid lahendada. Sellest hoolimata saavad inimesed jagada üksteisega kogemusi. Meie enda viimase aja kogemused – pean siin silmas osalejaid uutes ühiskondlikes liikumistes, mis ulatuvad Seattle’ist Buenos Aireseni – on näidanud, et teatavad uued autoritaarsusevastased hierarhiata mobiliseerumisvormid on märkimisväärselt tõhusad. Need rajanevad vähestel väga lihtsatel põhimõtetel: sellel, et algatus peab alati tulema altpoolt ja mitte olema kõrgemalt tasandilt ette kirjutatud ning et eri konsensuslikud otsustamisviisid toimivad palju paremini kui lihtne hääletus tagamaks, et igaühe häält võetakse võrdselt kuulda ja kedagi ei sunnita tegema midagi, mis on talle põhimõtteliselt vastuvõetamatu, ning et on parem mitte alata maailma totaalsest filosoofilisest analüüsist, vaid eeldada, et inimesed ei suuda niikuinii kunagi teisi täielikult oma maailmavaatesse pöörata (ega peakski seda tegema) – alustada võiks üldisema visiooniga sellest, kuhu soovitakse välja jõuda, ning seejärel tuleks keskendada oma arutelu konkreetsetele tegevusküsimustele. Need kõik on pragmaatilised põhimõtted, mis paistavad toimivat. Siiski on sealt edasi võimalikud miljon variatsiooni. Niisiis soovitaksin ennekõike järgmist: püüdke muuta oma organisatsioon sellise maailma mudeliks, mida te soovite luua. Vabadust ei saa teistele peale suruda, kuid on võimalik teisi inspireerida ja anda neile aimu uutest võimalustest. Ja see on väga oluline, sest see tähendab, et iseenda vabastamine, mõtestatud kohustustega elu mõtestatud kogukonnas, kus valitseb loovus, solidaarsus ning vastastikune hoolitsus ja arusaamine, on iseenesest revolutsiooniline tegu.
 
 
1 Mahatma Gandhi tegelik nimi. Siin ja edaspidi A. A. märkus.
2 USAs jm. tähendab corporation ka lihtsalt piiratud vastutusega äriühingut.
3 Inglise keeles kasutatakse juriidilise isiku kohta ka terminit fictitious person või vabamas käsitluses fictive person.
4 NAFTA – North American Free Trade Agreement (Põhja-Ameerika vabakaubandusleping).
5 FTAA – Free Trade Area of the Americas (Põhja- ja Lõuna-Ameerika vabakaubanduspiirkond).
6 Mikroriigid (micronations), mis hakkasid maailma tekkima XX sajandi lõpupoole, on oma eksistentsi õigustamiseks toonitanud, et riigi kui sellise mõiste ei ole rahvusvahelises õiguses väga täpselt määratletud. Lisaks on rahvusvahelises õiguses vähemalt üks pretsedent, mil riik on eksisteerinud ka ilma reaalse territooriumita – Malta Rüütlite Ordu, mida Vatikan ja mõned teised riigid on tunnustanud. Praegustest territoriaalsetest mikroriikidest on vahest tuntumad Meremaa ehk Sealand (mis 1967. aastal rajati mahajäetud Briti merekindlustisse u. 11 km kaugusel Inglismaa rannikust ning mida Ühendkuningriik ja isegi Saksamaa on de facto tunnustanud) ja Hutt River Province Austraalias. Territooriumita mikroriike on tunduvalt rohkem, enamasti on need “rajatud küberruumi” ehk siis tegutsevad internetis.
7 Hutt River Province on Lääne-Austraalia piirkond, millel õnnestus 1970. aastate algul osava õigusliku manööverdamise tulemusel (igivanu, kuid siiski kehtivaid Briti Ühenduse õigusakte ära kasutades) Austraalia riigist lahku lüüa ning end iseseisvaks kuulutada. Hutt River Province on ka praegu faktiliselt iseseisev vürstiriik pindalaga 764 km2. Selle kodakondsust võib taotleda igaüks ja riigil on (koos kohalike elanikega) rohkem kui 13 000 kodanikku üle kogu maailma.