Rahvuslik klassika ja rahvuslik enesekasvatamatus

Mitu põlvkonda meistreid peaks oma rahvast peegeldama, et inimesed ennast näeks? Või kes peaks läbi kirjutama nende meistritööde lugemise koolikaanonid, enne kui ennast tõepoolest ära tunneme ja midagi õpime?
Tammsaarest ja Vildest ei ole pea saja aastaga piisanud, et lakkaksime uhkusega hääles tarvitamast sõnaühendit “eestlase jonn” – vastupidi, uhkusenoot meie hääles kasvab. On siis tähtsust, kas peal on Piibeleht või Vestmann või millest üldse jutt käib. Rahvusliku peamõtte nopime igaveseks kasutuseks siitsamast: homo sapiens võib ju kahel jala käia, eestlane seevastu püherdab mõnuga maas, on teisel kratist kinni ja hirmus uhke, kui ta seejuures on peal. (Ainult jonnakalt edasi püherdades saab ju lõpuks vahel äkki kogematagi peal olla.) Kraav jääb eestlastel igatahes kaevamata, kuigi kohanimed lubavad ennustada, et Orul võiks selle tagajärjel olla märksa märjem tunne kui Mäel. Meie glorifitseerime hoopis püherdaja töö ja vaeva ega küsi, mis tulemata jäi, või mis saab kahe mehe jaoks üldse tulla, kui teine teise töö seljatab …aga ikka suurelt, ikka julgelt, see on pea-asi!
Suur ego on elu mootor, ei ole parata. Samas on kahe eurooplaseks sündinu suur ego kultuurakihiga nii võrratult sügavamini läbi põimunud, et kui teravad äriläbirääkimised lõpevad, liigutakse d¯entelmenlikus püstasendis koos lõunale ja kõneldakse kirjandusest, et hakata järgmisel päeval koos tulemusi püüdma. Läänemaine inimene ei usu seejuures kaht tõde, vaid on nagu meiegi alati veendunud, et õigus on temal. Ometi suudavad kaks sellist inimest oma õiguse väheke varjule pista ja dialoogi pidada, sest see on viisakas, ja viisakus on otstarbekuse kategooria. Vähe sellest, nad võivad olla suured sõbrad, sest neid seob ühine ala. Totaalne erimeelsus omavahel on tühine suure hulga rumaluse kõrval, mis ei ole üldse taibanud seda õiget ala valida ega liigu seega üldse tõe poole. Kahe mehe ühine ala ei saa raha, nende ühine asi ei edene, kui koos maas püherdada, see on neisse sisse kasvatatud. Inimene ei käi käpuli, ei püherda kraavis ega löö maaslamajat, ütleb nende väärikus, ja see on face’i jaoks niisama tähtis kui aprioorne “fakt”, et egol on õigus.
Ma ei tea, kas on olemas psühholoogiateooriat, mis oskaks eestlasele teda ennast seletada, nii et aduksime hämaraltki lihtsat tõsiasja, et töö eesmärk on tähtsam kui töö tegija; et kaugem eesmärk on tähtsam kui lähim ja et alusmüürile on lihtsam ehitada kui otse sohu. Paraku on nii, et meil tehakse terveid konverentse, näitamaks, et tööd tuleb teha minu moodi, sest minu tulemus oleks – kui ma ise oleksin midagi teinud – 10 protsenti parem. Varastatakse juriidiliselt korrektsel viisil paljaks teine instants, et ta ei saaks kogemata asja edendada, kui suur mina ise ka ei oskaks seda teha. Lastakse põhja terveid halduse ja oskusteabe valdkondi, sest tegelikel tegijatel on küll ainsana nii oskus kui ka teave, aga ei ole paberit, mis seda tõestab. Või neil lihtsalt ei ole võimu, misjärel võib ka kahekesi kallale minna – see, kes valdkonda 10 protsenti paremaks tahab teha, virutab oskaja pikali; see, kes valdkonna üldse tahaks hävitada, annab siis maaslamajale puuga pähe. Ja ühel hetkel ei ole ka ellujäänud teadjal-oskajal lihtsalt enam jaksu ega tahtmist kaasa püherdada. Kord ministeerium Tartus ja kord ministeerium Tallinnas. Ikka üks kaheks ja kaks üheks. Ikka Ants, mitte Maali, ja Maali, mitte Ants. Ikka kord et ausalt vene keeles ja kord et euroopalikult kahes keeles (millest kahjuks riigikeelt ei osatagi). Ikka parem üks ülikool kui tark rahvas. Ikka parem kõik eliitmina sünnilt eliitsele lapsele kui et näljakustutustki ülejäänutele (kes miskipärast ülikoolis sugugi viletsamaks ei osutu). Ikka parem CC-tsiteeritav reaalteadlane, kes euroopakeelsete juhtnööridega oskab peatada mürgi migratsiooni konteineri seina kaudu ookeani vedelikku, kui oma humanitaar, kes piiksub midagi mürgi lekkest merevette või… eesti kultuuri.
Euroopa Liidus, annan lootust, on püherdajal tihti väga uhke nui, millega virutada, ja asjal – saati veel Eesti asjal – ei ole siis enam mingit tähtsust.

KRISTA KERGE