Mantrad ja usuõpetus
 
Terve maailm pobiseb oma mantraid. Juhid kordavad üht või kaht loosungit. See võib olla mõjuv, aga kindlasti on see läila ja kas see kuhugi viib? Näiteks kui juudiriigi tegelane suu avab, pole kahtlust, et sealt põriseb: “Terror, lõpetatagu terror!” Ja kui suu avab palestiinlane, siis kostab sealt sama kindlalt: “Okupatsioon, lõpetatagu okupatsioon!” Kumbki laseb oma monoloogi, kumbki elab oma väite maailmas, tahtmata või suutmata oma mantras pisutki kahelda, asetada asja laiemasse konteksti. Ometi oleks see ainus võimalus.
USA mantrad on “terroristid” ja “massihävitusrelvad”. Araabiamaailm kuulutab, et Ameerika vihkab moslemeid ja himustab Iraagi naftat. Mõlemat korratakse ikka ägedamalt ja neisse mantratesse uskujate arv kasvab. Olukord meenutab autojuhte, kes kinni jäänuna gaasi annavad ja üha sügavamale kaevuvad.
Maagilisteks muutunud vormelid hoiavad inimeste mõistust vangis. Tundub, nagu polekski enam vaja kuulda, mida keegi ütleb, piisab kui näeme, kes on ütleja. Kõik oleks nagu ette teada. Seepärast tuleks inimkeel vabastada mantrate taagast, elustada mõtet kandvaks suhtlusvahendiks, mitte jätta uinutavaks ja jobustavaks hällilauluks.
Mantra on kli?ee, mõttestamp. Praegu möllavad Eestis kired usuõpetuse ümber. Üks sellega seotud mantraid on mööndus, et usundilugu tohib õpetada, kuna see võimaldab osa saada kultuuripärandist. Sellega oli nõus isegi Andrus Kivirähk, kes muidu kuulutas, et igasugused religioonid tänapäeval, noh, lihtsalt “ei lähe kohe mitte”. Mis on hämmastav tõdemus, kui vaadata maailma, kus religioonid ja “nendega võrdsustatud õpetused” on kahtlemata tõusuteel. Mantra, et muidu pole “usku” vaja, aga pärandi tundmiseks natuke võib, meenutab mulle omaaegset karskuspropaganda mantrat, et vana-aasta õhtul pokaalike ?ampanjat ja saunas pudel õlut pole suisa keelatud.
Kui kultuurist rääkida, siis kahtlen, kui suur on niisuguste „usundiliste“ teadmiste tekitatud lisaväärtus. Selline oskus taiest kaardistada või kodifitseerida võib tekitada pseudotarkust. Et kui ma tunnen ära, et näe, see maal on seotud selle motiiviga piiblist, et siis ma saan ka aru, mida kunstnik on tahtnud väljendada. See oleks, nagu keegi näitaks meile fotosid välisreisilt ja me tunneksime ära, et ahhaa, see on see koht, kust meie ekskursioonibuss ka kunagi läbi vuras. Me arvame, et meil on see olemas, “we did Paris”.
On vähemasti üks punkt, kus usundiõpetuse kohustuslikkuse ja vabatahtlikkuse pooldajad ei saa leida ühist keelt. Uskliku kristlase jaoks on tema usk voorus või väärtus iseenesest, kuivõrd selles peitub lunastus ja pääsemine. Samas kui “ateistliku protestandi” jaoks võib religioon olla instrumentaalse tähendusega, st. see on samasugune vahend korralike inimsuhete kujundaja ning hoidjana nagu mõni teinegi. Ses mõttes ei saa järjekindel usklik jätta nõudmata usuõpetuse kohustuslikkust, sest ta ei taha, et inimesed “oma hinge kaotavad”. Ma ei suuda hästi ette kujutada, kuidas saab kirikuõpetaja või keegi teine usutegelane hakata klassi ees oma ala õpetama nii-öelda ilmalikult, ilma et alateadlikultki “püüaks laste hingi”.
On täiesti kindel, et kogu meie mõtlemise viis, mõisteline aparatuur, ütleksin, et kogu teadvuse struktuur, niihästi usklikel kui mitteusklikel, rajaneb kristlusest pärit “keelel”. Seepärast ma lihtsalt ei näe põhjust, juba parsimoonia ehk madalaimate kulude printsiibist lähtudes, miks peaksime eetikaõpetuse puhul inimese hingest rääkides kasutama mingi teise religiooni süsteemi, mille põhimõistetel ei pruugi meie kultuurikontekstis relevantsi olla ja mis ise vajavad tutvustamist. Tundmatut tundmatu kaudu on ju raskem seletada.
Samas on mõnd teist väga olulist tarkust, näiteks keskkonnasõbralikkust ja ümbritsevaga harmoonias elamist, parem seletada jälle mõne teise usundi najal. Pühakiri ei räägi loodusest just kuigi palju. Nii et mingi sünkretism on ikkagi vajalik.
Usuõpetuse kohustuslikkuse või vabatahtlikkuse dilemmas peegeldub suurem probleem, mis on maailmas just praegu erakordselt aktuaalseks muutunud. See on õnne ja vabaduse küsimus. Kas rahvaid saab teha vägisi õnnelikuks, läänelikku demokraatiat peale surudes, nii nagu seda soovib Ameerika? Kas ei pöördu kõik sel kombel oma vastandiks? Niisamuti: kas inimest tohib teha õnnelikuks väevõimuga? Ühelt poolt ei vaidle keegi vastu, et teatud piirini on sundus vajalik. Nina tuleb kutsikal piima sisse lükata. Aga sama kindel on ka see, et kusagil on piir, kust peale sund ei ole enam aktsepteeritav. Selle piiri fikseerimine kindlate reeglitega on võimatu. Sest isegi siis, kui kõrvaltvaataja meelest peaks miski tegema kedagi õnnelikumaks, võib juba pelgalt sunni tajumine õnne asjaosalisest eemale peletada. Olen hakanud järjest rohkem kahtlema, kas kõik rahvad peavad ikka elama ühte moodi, s.o. lääne malli järgi. Moodsate inimestena ei kahtle me ju enam ammu, et kõik inimesed ei pea saama õnnelikuks ühtemoodi.
Kas tohib kedagi usklikuks teha? Kui maailmas oleks tõesti üks suur usk, siis me võiksime arvata, et see on õigustatud, sest see kuulub n.-ö. inimeseks olemise juurde. Aga kui igaühel on oma usk? Arvan, et las lapsed enne kasvavad, usuga oma suhte leidmine toimugu siis, kui neil täis aru peas. Ei oska öelda, mida tähendaks see rahvaste puhul.

MIHKEL MUTT